Doubt 2008

Lavastaja: John Patrick Shanley

Osades: Philip Seymour Hoffman, Meryl Streep, Amy Adams jne.

Suur oscariralli jäi mul veidi venima ja nüüd viimastel päevadel püüangi tähtsamate filmidega ühele poole. The Reader, Doubt, Slumdog, Benjamin ja Frost/Nixoni on nähtud ja nüd on veel vaja paar filmi veel üle kaeda. Doubti sisu tundus veidi igav, aga nagu Frost/Nixoni puhul, siis oli nähtu põnevam ja pingelisem kui oleksin lootnud. Kõige rohkem tõmbas mind Hoffmann, kelle rollid on olnud üsnagi huvitavad ja tema esituses vägagi nauditavad.

Doubti sisu keerleb 1964 aastal Katolikus koolis, kus õde Beauvier on hakanud kahtlema isa Flynni võimekuse nnig tasapisi hakkab ta levitama hirmu ja nõutust teiste õdede hulgas. Nimelt arvab õde, et isa Flynni suhted koolipoistega on piiridest väljunud ning nüüd ta püüab isa tegemisi läbi näha ja leida tõendeid isa patustamisest.

Filmi juures hakkas silma meeleolukas sissejuhatus, kus lihtsalt ja loogiliselt tutvustati kirikukooli igapäevaelu. Isa Flynnina astub üles Hoffmann, kes on oma tavapärases mullis ja seda heas mõttes. Meryl Streep aga on kahtlustava õena tõeline karm tädi, kelle rangus paistab iga järgneva teoga minevat üle piiri. Eks tolle kooli jaoks ongi rangust ja korda vaja, aga isa Flynn nii ranges igapäevastes asjades ei ole ja ta toob mõnigi kord nalja ja naeru kooliellu. Kohati väga koomiline olid nunnade ja isade söömingud, sest nunnad olid vait kui sukad, sest kõik pelgasid suud pruukida karmi õe Beauvieri juuresolekul, aga isade juures kostus ainult nalja ja naeru. Meryl Streep tegi suurepärase rolli range õena, sest filmi arenedes paljastus üha rohkem õe tõeline pale ning kõrkus teiste suhtes ja seda oli Streepi käe läbi väga meeldiv jälgida. Amy Adams seevastu oli suur üllatus. Enne tobedalt irvitav võlumaa printsess ja nüüd järsku vaikiv nunn. Adamsi kehastatud õde James oli ikka vägagi süütuke kui võrrelda teda näiteks Beauvieriga, kes ise ka nimetas Jamesi süütuks, kui too isa Flynni käitumisest esialgu midagi ei arvanud. Imelik oli aga see, et Beauvier otsis ise põhjuse välja ja siis hakkas uuest avastusest aretama üha kahtlasemaid järeldusi.

 Doubt kulges huvitavalt ja iga mööduva minutiga tekkis endasi kahtlus nii isas kui ka teda süüdistavas ões, sest tegelikult ma ei suutnudki lõpuks otsustada isa kahjuks või kasuks. Film seda küsimust ei vastanud, kuigi oli arusaada, et Flynnil oli midagi häbimärgistavat minevikus juhtunud. Aga kas just see, mille Beauvier teda süüdistas? Jäin kahevahele, sest ühelt poolt isat ei reetnud mitte miski ning seega pole ka süüdistustel alust, aga samas isa otsus filmi lõpupoole püstitas uue probleemi, sest miks ta muidu lahkus kui ta süüdi ei ole. Filmi valdas vastavalt teemale rõske visuaalne pool, mis tekitas sellise mõnusalt jaheda sügisese tunde. Filmi lõppedes ei saanudki rahu isa Flynni suhtes, sest ma jäin arvamusele, et temal süüd pole, aga siiski ei saa ma 100% kindel olla, sest süütuse pani kahtluse alla tema lahkumine ja eriti veel Beauvieri äkiline purse, mis pani veelgi suurema kahtluse alla tema süüdistuse õigsuse. Ütleks et nii Hoffmann  kui ka Streep väärivad oma rollide eest tunnustus ja sellest ei tohiks ilma jääda ka Amy Adams.

Kahtlus kahtluse otsa ja tulemuseks oli igati jälgitav ja tõsist teemat käsitlev teos, mille moraal peitub kindlasti õe käitumises ning mille lõpp oli enamagi kui üllatav.

8/10