Lavastaja: David Fincher
Osades: Brad Pitt, Cate Blanchett, Julia Ormond jne.
Kõrges vanuses Daisy vaevleb haiglas kui samal ajal möllab eemal orkaan Katrina. Tema tütar hakkab ema soovil Daisy päevikut lugema. Õigemini Benjamini päevikut ning sellest rullubki lahti Benjamin Buttoni sündmusterohke ja vägagi ebatavaline elu surmast sünnini.
Filmi pikkus oli just see, mida sellise mastaabiga filmilt ootaks. Mõnusalt osati kõike lahti seletada ning midagi erilist nagu õhku rippuma ei jäänudki. Sissejuhatus tekitas justkui selle teatava pingsa huvi eesoleva jutustuse ees. Muidugi, Benjamini ja Daisy tütre vaheline seos oli kohe teada, aga ega see nüüd midagi ei muutnud, sest filmis oli põhiline rõhk Buttonil ja tema elukäigul. Mnu meelest polnud ebardlikul vastsündinul midagi viga. Toredalt kortsus nagu vanamees olema peakski. Vast kõige huvipakkuvam periood oli Benjamini elu vanadekodus, sest samal ajal kui vanamees noorenes, siis vanad üha vananesid ja Beni elu ümbritses seega tegelikult pidev surm. Ahjaa, kui Ben sündis 1920ndate paiku, siis ta ema suri ja isa jättis ta kahe mustanahalise hoolde. Kasuisa rollis astus üles mulle sarjast 4400 tuttav Mahershalalhashbaz Ali, keda oli rõõm ka mõnes suuremas linaloos kohata. Brad Pitt nii vana kui ka noore Buttonina oli üpriski huvitav, kuid mulle jäi mõttesse, et ta oli kogu filmi vältel üsnagi vaikne ja sõnakehv. Aga eks see oli võib olla filmi niimoodi sisse kirjutatud. Aga jah, Pitt mulle meeldis ja enam ei olnud mingist ilueedist halli haisugi. Õigupoolest seda haisu pole enam ammugi kui aus olla. Vana ja kortsus ehk tegelikult sisemiselt noor Button oli õnnestunud tänapäeva võimalustega luua vägagi tõetruu. Imelik oli näha teda aeglaselt rääkimas, liikumas ja õppimas käima esimest korda. Vanadekodus käis läbi huvitav rahvas, kelles hulgas tooks välja koomilise välgumehe, kes terve filmi jooksul mainis kõik 7 välgutabamused ära.
Mis siis veel. Film oli lummav oma tolleaegse eluolu ja ühiskonna kujutamise poolest ning samas meeldis ka visuaalne külg, mis oli kohati üpriski erinev. Buttoni rännakuid vaadates kadus tegelikult kinos olles kõik muu vähegi häiriv ja sai täie rahuga filmi nautida. Oma suurejoonelisuse ja kõikehõlmava armastusliini poolest suutis Button kenasti kaasahaaravaks muutuda ning eri tegelaste areng läbi mööduvate aastate oli ootuspäraselt huvitav, aga miski jäi nagu puudu. Kas siis see "imelisus" või on asi lihtsalt minus? Arvan, et asi on minus, sest ma võib olla ootasin Fincherilt liiga palju ning seega veidi pettusin. Pettusin on ka vale öelda, sest film mulle siiski väga meeldis ja mõnes mõttes ootan juba teistkordset vaatamist. Võib olla on asi lihtsalt selles, et film kujutas endast pikka ja kurblikku lugu ühe mehe elust, aga mina ootasin pigem midagi rohkem "erilist". Sissejuhatus kellamehega pani Buttoni sünni imepärasuse paika, aga mingit teist seos Benil kellamehega ei olnudki. Ega vist pidanudki olema, aga oleks oodanud just seda seost tänu posteritele, kus ilutses suur kell. Aeg mängiski tähtsat rolli Beni jaoks. Lõpufaas mulle samuti meeldis, mis siis, et on olnud etteheiteid liigse armuloo arenemisega, aga minu meelest käis see asja juurde. Daisy ja Beni vaheline tõmme oli kuidagi ebamäärane, aga tihtipeale ei vajagi armastus filmides selgitust, sest muidu see ei oleks kõikehõlmav-ja määrav.
Kaunis, traagiline ja igast küljest meeldejääv ning läbi filmi kohati väga lummav, aga mitte just väga Fincheri kätetöö moodi. Ütleme nii et oma Oscari nominatsiooni ta väärib kui välja arvata peaosa ning vahest ka lavastaja ja aasta film, mille väljajätmisel olen veel vägagi kahevahel. Võib olla olen ülekohtune, aga seekord on ka teisi variante mida kaaluda hulga õnnestunumaks valikuks.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar