Lavastaja: Danny Boyle
Osades: Dev Patel, Anil Kapoor, Freida Pinto jne.
Sisu hargneb lahti Jamal Maliki ümber, kellel on parasjagu "Kes tahab saada miljonäriks?" käsi. Teda hakatakse kahtlustama pettuses kohe kui ta on jõudnud liigagi kaugele, sest tundub ju kummaline, et lihtne poiss kõigile küsimustele suurema vaevata on ära vastanud. Mängu ajal hakkabki lahti hargnema tema suur ja valulik lugu, mis selgitab nii mõndagi tema mängu edukuse suhtes.
Film algabki ülekuulamisega, et Jamal oma "pettuse" avalikustaks. Samas rullub lahti tema lapsepõlv ja kõik sellele järgnev. Ma ei suuda siiani uskuda, et film suutis mind täielikult endasse haarata juba paari minuti jooksul. Nimelt kohe kui esimene muusikapala kostma hakkas ja poisid põgenesid laulu saatel lennujaamast. Praegugi kuulan soundtracki, mida ikka ja jälle käima lükkan nii koolis kui ka kodus, sest ei saa sellest lihtsalt üle ega ümber. Väikesed India näitlejad Jamali ja tolle venna Salimi rollis olid enamgi kui suurepärased, sest tundus et filmis kajastunud India slummid neile võõrad ei olnud. Esimene osa filmist keskenduski vendadele, kus kirjeldati nende kahe traagilist ja ohtlikku elu tänavatel. Ema hüvasti jätmata kaotatud ning poisid pidin prügimäel ja mujal elama. Viimaks tulid kohale kahtlased mehed, kes poisid mingisse laagrisse sisse seadsid. ka sealt tuli varitseva ohu eest põgeneda. Samal ajal on näha Salimi muutumist ahneks ja kadedaks, kui samas loo peategelases säilub inimlikus ja kaastundlikus teiste vastu. Poiste tegemisi oli nauditav jälgida, sest nende seiklusrikast rada saatis igati olukorrale vastav muusika, mis iga hetkega kahekordistas elamust. Kõige meeldejäävam oli vist rongis ja Taj Mahalis veedetud aeg, aga tegelikult nüüd järele mõeldes oleks nii vale öelda, sest filmi üha rohkem meenutades tundub terve film nagu üks lihtsalt meeldejääv lauluviis, mida ei saa niisama lihtsalt peast välja. Keskne teema keerles Jamali armastuse Latika ümber, kellega lõplikult kohtumiseks pidi Jamal suured katsumused läbima. Mõlema elutee kulges sootuks teisi, kui nad esmakordselt veel kuskil 8-9 aasta vanusena lahku sattusid. Uuesti nägid nad teineteist kuskil paari aasta möödudes.
Filmi iseloomustas eelkõige Jamali, Salimi ja Latika pidev kannatusterada. Kõik see aga ei muutunud filmi mitte kuidagi melodraamaks, vaid väga valusaks ja hinge minevaks looks, mis haaras mind täielikult kaasa. Dev Patel Jamalina muutus mööduvate minutitega üha sümpaatsemaks ning mingit probleemi polnud temaga samastuda ja talle lihtsalt kõigest hingest kaasa elada. Latika oli aja möödudes kasvanud ehtsaks India kaunitariks, kuid nad mõlemad ei olnud üksteist unustanud. Võib tunduda lääge, aga filmi vaadates ei hoolinud ma sellest põrmugi. Muusika domineeris terves filmis ning see aitas nii mõneski kohas tekitada ületamatu tunde. Kõigile neile mängu küsimustele vastates suundus film lapsepõlve, et leida see moment kui vastus seisis Jamali silme ees. Salimi iseloomu tõrksus ja vaenulikus suudeti mõningate mööndustega korralikult välja mängida, kuigi selles hotellistseenis Salimi ja Latikaga võib tekkida arusaamatus, aga ma arvan, et põhjus peitus tema enda egos ja ülemvõimu puudumises oma väikse venna üle. Jamali teekond Latikani läks mulle hinge ning ma olen täiesti kindel, et Slumdog Millionaire läheb õige pea uueks vaatamiseks. Kogu film oli kui kaunis kunstiteos, mis hõlmas endas kõike ja isegi rohkem, et saada parima filmi Osacari, sest minu arvates väärib Boyle ja kogu meeskond selle suurepärase elulise teose taga seda tunnustust. Slumdogi juures olen ma tänulik, et saab tunda ja näha midagi niivõrd säravat. Lõpus olnud tants ja laul jätkus filmi endise rütmiga ja mulle see Bollywoodyle omane element vastu ei hakanud.
Sisu on siiski lihtne ja tavaline, aga meetod, kuidas see kõik vormiti filmiks ja muudeti tavaline eriliseks, oli hämmastav, sest midagi nii kaunist ja hinge puudutavat ei oleks ma sellest filmist tegelikult oodanudki.
Kindel 10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar