Frost/Nixon 2008

Lavastaja: Ron Howard

Osades: Michael Sheen, Frank Langella, Kevin Bacon, Sam Rockwell, Oliver Platt jne.

Üks Oscari kandidaatidest jällegi nähtud. Poliitiline film oma kõige poliitilisemas võtmes, aga kui üldjuhul tundub selline teema igav, siis antud filmi puhul peaks igasugused tundmised eemale hoidma ja filmi ära vaatama. Mind meelitas aga õnnestunud trailer, mis meentas pigem mõnda sportlikku reklaamiklippi kui jutustust poliitikust. Ron Howardi filmid on üldjuhul alati igati meeleolukad vaatamised ja see omadus ei puudunud ka Frost/Nixoni puhul.

Watergate´i skandaali järel ametist lahkunud president Richard Nixon ei astunud kunagi kohtu ette ega pidanud vastust andma oma tegude eest. Seda võimalust pakkus Inglise telesaate juht David Frost.Intervjueerimise seeriast sai alguse vägikaikavedu, mille käigus alguses kindlameelne president avaldab nii mõndagi kattevarju all peituvat.

Teadsin, et arvatavasti on tegemust hea filmiga, kuid mulle jääb teema kindlasti võõraks ja ebahuvitavaks. Ma eksisin rängalt, sest Frost/Nixon oli vägagi soravalt ja kaasakiskuvalt suurele ekraanile toodud. Peaosades Frostina Michael Sheen ja Nixonina Frank Langella. Eriti mõjuv oligi just Langella rollisooritus. Mehe sügav hääl ja kahepalgeline pilk lõid temast kui presidendist üpriski meeldejääva kuju. Ma täitsa ei imesta, et ta Oscari kandidaatide hulka sai, sest midagi temas oli kohe vägagi teisiti, midagi väga karismaatilist ja ergastavat. Kogu film oli vägagi ladusalt üles ehitatud, mis lubas minul kui võhikul Watergate´i suhtes kogu sündmust äärmise huviga jälgida. Midagi võõrast ja ebahuvitavat, mida ma enne arvasin ees ootavat, siin ma ei leidnud. Ise ka üllatusin, et film niivõrd hästi peale läks. Sellest intervjueerimisest ma ise suurt midagi ei tea, aga selle jooksul ütles Nixon asju mida rahvas ootas. Frosti plaan oli panna Nixon tunnistama oma tegu ja vabandama oma rahva ees. Uhke ja kõrk mees käitub kogenematu Frostiga osavalt ümber ja tiirleb ebamugavatest küsimustest pika kaarega mööda nii, et Frostil pole enam aega ega võimalusi peateema juurde tagasi jõuda. Lõpuks siiski hakkas asi arenema ja Frost sai iga küsimusega julgust ja pealehakkamist juurde. Filmi suurimateks plussideks on kindlasti kaasakiskuva arenguga lahtirulluv lugu ja Langella Nixoni rollis, keda on ausalt öeldes tõesti väga hea jälgida, sest temas on tunda ja näha, et mees teab mida teeb. Sheen pidevalt naeratava telesaatejuhina oli ka täitsa omamoodi. Meenutas mulle Tony Blairi kangesti=), eks ikka The Queeni rolli pärast.

Ka kõrvalrollid olid huvitavad. Siinkohal tooks välja Oliver Platti, Sam Rockwelli ja Kevin Baconi. Kõik kolm olid omaette eesmärgiga ja eriti jälgitavaks osutus Rockwelli tegelaskuju. Üldsegi olen märganud, et Rockwellist on kujunemas üks päris omalaadne näitleja, kelle erinevaid osatäitmisi vaataks meeleldi. Meelde jäi koht, kus Platti tegelaskuju matkib Nixoni kõne. Isegi kui sa ei tea Nixonist mitte midagi, siis ikkagi on see stseen koomiline. Ron Howard sai hakkama äärmiselt aktiivse poliitilise filmiga, mis on minule kindlasti aasta parimate filmide hulgas. Kahe mehe tasavägist kaikavedu oli lust jälgida, sest kohe oli näha, kes toimuvat valitseb. Nixon oli meeldiv ja lahke mees, aga kui asi muutus isiklikuks, siis sai temast kannapöördega kaval vaenlane. Langellat ei väsi ma kiitmast, sest ta tegi tõesti imekspandavalt andeka rolli. Film tõi oma peamise liini ehk intervjueerimise huvitavalt esile ja kõik muu ümbritsev oli peaaegu et samavääriline. Kummaline, et lihtsast asjast saab nii kaasahaarava filmi teha.

Pigem nagu sportlikus võtmes draama presidendi intervjueerimisest, mis vaatamata oma lihtsusele veab vaataja kaasa kohe päris lõpuni välja.

9/10