Lavastaja: Mario Bava
Osades: Barbara Steele, Andrea Chehhi jne.
Teine ühine filmivaatamine jõudis lõpule klassikalise horroi Black Sunday näol. Tegemist on mustvalge filmiga ning posteri järgi oleks pidanud olema midagi väga õudsat igale klassikalise horrori austajale - "Stare Into These Eyes".
Lugu seisneb kuratliku nõia/vampiiri tagasipöördumisest ning mida ta selleks pidi tegema. Enna surma löödi talle mask pähe ja suleti kivikirstu. Nüüd proovib ta tagasi pöörduda ja selleks peab ta noore ja kauni naise elu endale saama.
Film jättis kuidagi väga tuima mulje, sest erilist emotsioonirikkust siin näha ei saanudki. Kõik näitlejad ajasid oma hirmul silmadega naerma ja kohas, kus pidi õudus algama, algas hoopis koomiline jant minu jaoks. Klassikaline õudusfilm, mis jääb aga õudsaks ainult paarikümne aasta tagusesse aega. Lugu iseenesest oli üpriski huvitav ja see meenutas ohtralt Coppola Draculat. Muusika oli ka ikka igas õudusmomendil vastav, aga siis tulid peategelased oma mannetusega ja siis muutus minu jaoks film pigem paroodia taoliseks. Ei taha klassika kohta halvasti öelda, aga see on ikkagi oma aja ära elanud ja seda eriti tegelaste ning õuduse suhtes. Muidu oli täitsa huvitav jälgida 1960 aasta tehnilisi võimalusi ja filmi ülesehitust, mis ei olnudki üldsegi halb, pigem huvitav, sest muidu on ikka kõik veidi ülepingutatud. Siin aga sättis tegevus ja erinevad asukohad end paika ja vaatamata tegelaste kohmetule olekule sai seda old school horrorit ka tunda. Naise röögatused, mehe korduvad nime hüüdmised ja tegelaste omavaheliste lausete kordamine kiskus vägisi muige näole ning seda eriti selle noore naise suhtes, kes oma hirmunud ilmega mööda lossi ringi lippas. Mees mustas oli nagu mingisugune opakas, sest ta kippus tihtipeale urisema ja niisama häälitsema. Üldsegi käis närvidele tegelaste imestunud näod niigi loogilise avastuse juures, kuid samas olid need kohad kuidagi täiesti loomulikud oma suure veidruse juures. Imelik.
Ühesõnaga film mulle eriti ei istunud. Väga igav ja üksluine tunne tekkis vahepeal ning poolteist tundi venis ka pikale, aga oma vanas vormis ja tänapäevasest tehnikast hoopiski erinevamas helis ja pildis oli see siiski vaatamist väärt, sest sain tunda õudusfilmi oma veidrustega eriti hilisest perioodist.
4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar