Walk the Line 2005

Lavastaja: James Mangold

Osades: Joaquin Phoenix, Reese Witherspoon, Robert Patrick, Ginnifer Goodwin jne.

Nägin ka lõpuks Johnny Cashi elulool põhineva James Mangoldi filmi ära. Üldse imelik, et 2005 aastast pärit pärl oli täiesti nägematta, aga seda suurem oli elamus, sest see muusikaline draama oli tõesti hämmastavalt kaunilt ja ühele filmile kohaselt põnevalt välja kukkunud. Imelik mõelda, et Phoenix nüüd peast ära keeras, kuigi seegi pidi üks suur nali olema. Andekas mees, mida muud öelda. Ah jaa, andekas hääl samuti.

Walk the Line jutustab USA kuulsaima muusiku Johnny Cashi elukäigust. Tema tõusudest ja mõõnadest ning samuti on see lugu Cashi elu armastusest June Carterist, kellega ta läbi kiuste ikkagi õnnelikuks sai.

Hakkasingi praegu mõtlema, et see film tõi mind hulga lähemale Cashi muusikale, sest enne olin küll nime kuulnud, aga peale loo nimega "Hurt" ei olnud ma tema loomingust suurt midagi kuulnud. Hämmastav eluke oli sellel mehel. Laulis laule, mis said hetkega südamelähedaseks igale inimesele, samuti ka mulle. Film oli tugeva käega valminud, sest juba päris alguses oli tunda ranget, kuid samas ka pehmet meeleolu üles keeravat raami, millele film toetus. Koht, kus Johnny kruusatee peal bussi poole kõndis oli üsnagi meeldejääv, sest see lühike hetk oli filmis antud tähendusega vägagi meeleolukas ning emotsionaalne. Mehe käekäigu kulgemine ei olnud just eriti kerge ning tema tõuse ja mõõne sai elava huviga jälgida. Kõige hämmastavam oli tõsiasi, et Phoenix laulis filmis oma laulud ise ning tema hääl oli Cashi omaga võrreldes kohati väga sarnane. Kummaline, et Phoenixil niivõrd hea lauluhääl juhtub olema. Muusikat Cashi seltsis sai tunda terves filmis ning poole filmi pealt sai muusikat nautida ka Juna Carteri poolt, kes esitas lugusid koos Cashiga. Pärast oli hea kuulata sama lugu originaalis.

Terve film oli üsnagi haarav ja eluline. Oli olemas kangelane, kellel oli nii raskeid kui ka edukaid aegu. Mõõnaperiood oli Cashile see aeg, kus teda valdas teatav enesehaletsus ja võimetus midagi oma eluga peale hakata. Selle juures aitas teda suuresti June Carter ja tänu kellele Cash sai oma vormi tagasi. Mitte miski siin filmis ei riivanud silma ega tekitanud ebalevust. Kõik oli parimas vormis ning nii muusikaliselt, näitlejate poolest kui ka filmi ülesehituse poolest oli see kindlasti 2005 aasta üks parimaid filme. Üllatav oli näha Reese Witherspooni omamas rolli, mis sobis talle kui valatult ja varasem aruka blondiini osa polnud üldsegi tunda. Võiks öelda, et June Carterina ta tõestas end tõsiseltvõetava näitlejana. Suurim pluss kogu filmis oli pidepunkt Cashi isiksuse ümber, mis mööduvate minutitega üha rohkem kaasaelavamaks muutus. Tore oli ka näha näiteks Elvis Presleyd oma kuulsuse alguses suhtlemas ja üldse läbi käimas Cashiga, sest seda poleks nagu oodanudki, kuigi enne eeltööd tehes poleks see nii väga just üllatus olnud. Üldsegi oli Phoenixi ja Witherspooni omavaheline keemia väga sujuv ja loomulik ning pikapeale sai isegi tunda, mis sidus Cashi ja Carterit. "Hurti" videot vaadates tuleb endalgi veidi kurblik meel peale=).

Ray oli samuti igati õnnestunud teos, aga Walk the Line hiilgab veelgi rohkem oma muusikalise poole pealt ning vägagi õnnestunud ja kaasahaaravate näitlejasoorituste poolest.

Kui Ray oli 9/10, siis antud film läheb kenasti:

10/10