The Reader 2008

Lavastaja: Stephen Daldry

Osades: Kate Winslet, David Kross, Ralph Fiennes jne.

Nii, ja nüüd The Reader. Seda filmi võib olla ootasin järelejäänud kandidaatidest kõige rohkem, sest oli ju filmis esindatud natsikuritegude käsitlus, Winslet ja Fiennes ning oligi valmis kompott, mis mind ligi meelitas. The Reader ei üllatanud ega toonud midagi uut ja uudset samalaadsete filmide hulka, aga mõjuvaks osutus Winsleti esitus ning kahvatu, kuid huvitava sisu juures, oli tema, see kes säras. 

Nooruk Michael Berg kohtub 1958 aastal temast märksa vanema naise Hanna Schmitziga, kellega areneb ta üsnagi julge armulugu. Mingil hetkel Hanna lahkub ning paljude aastate möödudes leiab Michael Hanna kohtust, kus teda süüdistatakse natside võimu ajal ränkade kuritegude sooritamises. Michael püüab tema ja naise vahelist saladust hoida, aga sündmuste arenedes muutub see üha suuremaks koormaks.

Täpselt ma ei osanudki arvata, et film jaotub põhimõtteliselt kaheks. Üks osa on Hanna ja Michaeli vaheline armulugu ja teise osa on Hanna kohtu ees ootamas ja saamas karistust kunagiste tegude eest. Winslet oli kuidagi erinevam kui tavaliselt. Ta näojooned olid kuidagi pinges ja ta ise oma olekuga ei meenutanud üldsegi varasemaid sooritusi. Winslet sai hakkama tugeva rolliga, mis oma olemuselt sobiks kohe päris kindlasti Oscari vääriliseks. Filmi kulge iseenesest oli huvitav, aga mingi teatav puudulikus siiski tekkis, sest filmiga ühele poole jõudes olin järeldusel, et äsja nähtud oli näinud juba mitmeid kordi. Eks selles on süüdi suurte tunnetega ja traagliliselt lahti kooruv stsenaarium, sest filmi alguses oli ikkagi enam vähem arusaadav kuhu kõik lõpuks jõuab. Fiennes oli nagu ikka ta olema. Sünge ja väärikas suudab ta olla pea igas vastava´teemaga filmis ning siingi kandis ta oma rolli tugevalt. Noor David Kross Michaelina oli veidi kummaline, aga siiski samuti üsnagi hea. Lihtsalt mulle ei jõudnud kohale, kust ta oma visaduse võttis, et ta alguses nii innukalt naise korterisse kippus.

Hannas oli näha, et ta on püüdnud mineviku selja taha jätta, aga see ei ole nii kerge ja seda veel eriti tema tegude suhtes. Paistis, et teda valdas umbusaldus pea kõigiga. Eks see on arusaadav, kui elad kinninabimise hirmus jne. Mingil hetkel hakkas sisu areng veidi lonkama, aga siis tuli eluvaim tagasi Hanna kohuistungiga, kus asjad hakkasid kulmineeruma üha rohkem ees ootava karistuse poole. Meeldiv oli ka aegade vaheldumine, kuigi pikapeale hakkasin üha rohkem huvituma millal tuleviku Michael Hannaga kohtub või mis temast oli üldse saanud. Michaeli tegelaskuju jäi veidi võõraks, sest tema kiindumus ei olnud arusaadavalt mõistetav. Vähemalt minu jaoks. Winslet oli oma alastusega kena ja puha, aga pikapeale hakkas asi vaikselt ära tüütama. Huvitavaks läks, siis kui ta koos Michaeliga reisile läks ja seal avaldusidki tema minevikupatud ning emotsioonid ei jänud varju. Varjatav kahetsus või  midagi sellist avaldus pidevalt enne Michaelist lahkumist. Lõpuks jõudis tuleviku Michael Hannaga kokku, aga seegi lõppes traagiliselt.

Ei nõustu parima filmi Oscariga, sest midagi eriti unikaalset siit ma ei leidnud. Parimaks palaks jäi kahe tegelase vaheline tegevus ja nende kannatused läbi kulgeva aja, aga film ise oli just selline nagu paljud on rõhutanud: Oscar mis Oscar.Nothing more, nothin less.

Lootsin midagi enamat, aga siiski rollisooritused domineerisid kogu filmis ning seega:

8/10