Robin Hood 2010

Lavastaja: Ridley Scott

Osades: Russel Crowe, Mark Strong, Cate Blanchett, Max von Sydow, William Hurt jne.

Lugu Inglismaa kuninga vibulaskjast ja tema ustavatest võitluskaaslastest, kes naasevad kodumaale ainult, et leida ees noor ja kogenematu kuningas ning salakaval rüütel Godfrey. Vandenõu peatamise nimel peab Robin astuma oma isa jälgedesse ja suunduma taas lahinguväljale, et kaitsta kodumaad.

Ridley Scotti ei paista väsitavat mitte miski. Tema filmid on valdavas enamuses poliitilised või ajaloolised. Viimasel ajal harrastab vanameister oma lemmiknäitlejate korduvat kasutamist ja pingeliste põnevikke lavastamist. 2010. aastal sai aga valmis esimene päris ajalooline film, mille juurde ta möödunud 5 aasta jooksul ei naasnud. Tulemuseks on uus tõlgendus Robin Hoodist ja tema rõõmsatest seltsilistest. Robin Hood on nõrgem kui Gladiator, aga parem kui Kingdom of Heaven(märkusena peaksin mainima, et KoH`i esmane ja viimane vaatamiskord oli vähemalt 4 aastat tagasi ning seetõttu parandan antud Scotti filmide võrdlemise niipea kui KoH on värskelt vaadatud). Robin Hoodi on väga raske nimetada ajalooliseks filmiks, sest paljud faktid, mis ilmnevad pikema taustauuringu järel, paiskavad kogu Scotti lavastatud ja Brian Helgelandi kirjutatud loo hoopis teise virna. Sinna, kuhu kuulub ka King Arthur. Eks mõned tõed ikka eksisteerivad, aga neid on siiski vähe. Aga ajalooline film tähistab siiski pelgalt žanri, kuhu mahuvad igat masti teosed. Ka Scotti Robin Hood ja Antoine Fugua King Arthur. Kui neid filme omavahel võrrelda, siis on Robin Hood tõenäolisem ja ka praktilisem tõlgendus pimedast keskajast, kus lugesid ainult maksud ja kuningale lojaalsuse tõestamine. Russel Crowe`i Robin on lahingutegevuses karastunud ja seeläbi ka kuninga nimel võitlemisest väsinud. Esimesel võimalusel saabki temast ja paarist kamraadist desertöörid, kellel silme eest terendab kaunis, aga kauge kodumaa.

Antud versioon lindprii staatuse sünnist ja üldsegi kogu lugu, mis toetus või vähemalt püüdis toetuda sündmuste loogilisele arengule, oli igati vastuvõetav, sest korduvakasutuses olnud versioonid sukkpükstes metsavennast kujutavad teda rohkem noorusliku ja energilise mehena, kes viskab nalja ja ei tunne muret ei mineviku, oleviku ega tuleviku pärast. Selline mulje on eri versioonidest jäänud. Ikka tants ja trall. Ridley Scott pakub aga väsinud, karmi ja mõõka vibule eelistavat aumeest, kes püüab ka enda ümber külvata õilsuse ja "headuse" seemneid. Mitte just nii läägelt nagu eelnevast lausest võib järeldada, aga kindlasti aumehena, kes astub samuti liivasele sõjatandrile, et nurjatutele prantslastele koht kätte näidata. Seejuures meelitab ta ka kõiki kuninga alamaid tegutsema, aga mitte kuninga, vaid iseenda nimel. Õilsus kipub millegi eest võitlevatele tegelastele väga iseloomulik olema ja nii on ka Robin Hoodis. Loomulikult ei saa kõrvale jätta Robini ustavaid semusid, kes saavad piisavalt ekraaniaega enese esitlemiseks ja nendega tutvumiseks. Seikluslik tegevustik leiab aset eelkõige stardis ja finaalis, sest vahepealne aeg kuulub kurbade silmadega ja võitlemisest väsinud Robini elu üle mõtlemiseks. Olles juba leedi Marioniga ühe katuse alla elama paigutatud, kasutab mees võimalust tundmaks end maaomanikuna ja selle kaitsjana. Filmi pealkiri õigustab end täiel määral, sest film pühendubki Robinile, tema minevikule ja võitlusele kodumaa eest.

See pole aga kõik, sest Scotti lavastajakäsi kipub keset filmi nõrgaks jääma. See avaldub eelkõige seoste loomises ning Robin Hoodi motiivide avaldumises. Mõlemad jäävad tasapisi tahaplaanile, kui Robin kodumaale naaseb. Kaks lugu hakkavad eraldi arenema ja enne finaali otsustava kokkupõrkena kokku ei puutugi. Robini õilsameelsus ilmutab end liiga kiirelt ja seoseid loomata. Lihtsalt minevikumeenutused ja vana mehe tark nõuanne ei tohiks käivitada sündmusteahela, mis viib peakangelase rahva ja kuninga ette end maksma panema, aga nii just juhtubki. Teise pidevalt ja kaasahaaravalt areneva sisuliini eest vastutab rüütel Godfrey, keda kehastab karismaatiline Mark Strong. Reeturliku tegelasena suudab Strong särada isegi rohkem kui Crowe, sest erinevalt Robini petlikust vaikeelust, kavandab Godfrey suuri plaane, kamandab vägesid ja on lihtlabaselt sõnastades lihtsalt üks badass tegelane. Mitte, et Crowe etteaste jääks Strongiga võrreldes nõrgaks, aga Godfrey tundub aktiivsem kui vibu pelgav peategelane. Stsenaarium on muidu päris tugev, ainult kahe tegevusliini arendamisega mindi vast liiga kaugele. Sõna otseses mõttes. Tundus, et taheti lahata Godfrey ja Robini tegemisi korraga ja samas teineteisest mitte väga sõltuvalt, kuid jõuti hoopis nii kaugele, et pöördeline ja otsustav hetk Robini jaoksoli hoopis kohmakas ja ebaveenev. Teostuse poolest on Scotti stiil selgelt tuntav. Kiire ja avar kaameratöö, armutud ja raevutsevad võitlusstseenid - kõik väga iseloomulik Scottile.

Leedi Marionina astus üles Cate Blanchett, kes vaatamata oma eale, oli Robini kõrval sarmikas ja täiesti arvestatav tegelane. Filmina ei kaldunud Robin Hood äärmustesse ega triivinud kõrvale peamisest sisuliinist ja kõigest muust, mida see esindas. Seda võib lugeda nii positiivseks kui ka negatiivseks. Positiivne, sest Scott demonstreerib selle filmiga oma lavastajavõimekust ja negatiivne, sest sisuline poole tugevus on veidi nõrgavõitu ja järjepidevuse katkevus maandab esileasetatud idülli või siis täpsemini sõnastades pealiini, kus peaosas Robin Hood. Ajaloolise hõngu loomine ja tollase ühiskonna kujutamine on trumpkaart, mille olemasolu laseb nautida võõrast, kuid siiski tuttavat keskkonda ja sealseid inimesi, nende intriige, kahepalgelisust, õilsameelsust ja võitlust ülla eesmärgi nimel. Sellele aitas kaasa ka teemakohane muusika. Olgugi, et nii sisult kui ka vormilt on tegu filmiga, mille olemasolu ei tohiks mitte kellegi jaoks mitte midagi muuta. Erinevalt Crowe ja Scotti ühisest lemmiklapsest Maximusest, on Robini karakter pigem vettpidav kujutis kangelase elust ja saatusest. Maximus esindab aga isiklikku vendettat, mille najal ta pealtvaatajatega täidetud võitlusväljal aina püsti tõusis. Robini motiivid jäävad häguseks, kuid arusaadavaks, aga siiski pealtvaatajale kaugeks, mille tõttu kipub ära vajuma side peategelasega. Samas on 13. sajand ülesehitatud kutsuvalt ning kaashaaravate tegelaste ja sündmustikuga, mille ladusus annab lahkelt loa seiklustest osa võtta.

Kaasahaarav uusversioon Robin Hoodi seiklustest, mis oma puudujääkidega on tingimata omanäoline ja tõsiseltvõetav, aga kindlasti mitte parim ajaloolise draamana ega ka Ridley Scotti filmina. Elamust pakub aga sellegipoolest.

7/10

Three...Extremes 2004

Pärast pikka eksamiperioodi olen jälle vormis, et uue ja värske tuhinaga edasi blogida. Blogi tahaplaanile vaibumine oli kahetsusväärne, kuid vajalik. Ajaloo riigieksam oli päris tore, vähemalt tunne on hea. See vist ütleb ka midagi. Igal juhul astun ma ülima hea meelega tagasi blogijate ridadesse, et jagada arvamusi ja kriitikat. Olgu kuidas on, aga eksamiperioodil suutsin ikkagi omajagu filme ära vaadata. Kuidas siis muidu?Üks nendest oligi siis Chan-wook Park`i, Takashi Miike ja mulle veel tundmatu lavastaja Fruit Chan`i ühistööna valminud kolmest omapärasest episoodist koosnev õudusfilm. Filmil on ka eelkäija pealkirjaga Three, millele tasub ka pilk peale visata. Mina teen seda igal juhul. 2004. aasta versiooni lavastajatest olen kõige paremini kursis Chan-wook Park`iga ja veidi ka Takashi Miike`ga. Miike varasemaid ja uuemaid filme vaadates läks silme eest kirjuks. Isu nende järele on suur. Sama lugu on ka Ji-woon Kim`iga. Nüüd aga kolm eraldiseisvat õuduslugu, milles domineerivad igale lavastajale omased tunnused ja oma nägemus kindlast teemast.

Esimene lugu kannnab nime Dumplings ehk emakeelsena "Pelmeenid", mille lavastatoolis istub Fruit Chan. Nõidtohter Bai Lingi nahas pakub meeleheitlike mõtetega naistele võimalust end taas noorena tunda ja seda sõna otseses mõttes. Hingekriipiva koostisosaga pelmeene valmistav ja abivajajatele kätt ulatav tohtripreili ei ole aga kerge iseloomuga ja pigem peidab ebameeldivusi tekitava protsessi uudishimulike silmade eest ära. Vahel juhtub aga vastupidi ja olles eriti janune nooruse järgi, ei kohuta ka teadmine väärastunud koostisainest. Dumplings oli lühike, tabav ja otsekohene. Mitte midagi ei jäetud varju ja selge otsekohesusega koheldi nii unistajatest naisi kui ka ohvrit, kellelt võetigi üks väga salajane lisakomponent. Omapärane idee, kuid mitte sama iseloomuga teostus. Julmavõitu ja ladus, kuid vähese pingega. Kokku tuli üks tore jutt pelmeenidest, naistest ja hädavajalikest tegudest, et unistusi täide viia.

Teine lugu pealkirjaga Cut on valminud aga Chan-wook Park i käe all ja tegu on kahtlemata silmapaistvaima osaga terves kolmikus. Lugu õudusfilmi väntavast režissöörist ja tema kunagisest abitöölisest, kelle sõlme keerdunud loogika viib meeletute tegudeni. Seekord pöördub teema hoopis huvitavamaks ja seda tänu asjaolule, et Cut pühendus psühholoogilisele tegevustikule, mille lõpptulemust oli raske ette kujutada. Mõneti klassikaline algus lõppes vastuseid nõudva tegelasega, kelle elu suured möödalaskmised ei lasknud mehel enam normaalselt mõelda. Pidevad ja äkilised meeleolumuutused garanteerisid igati põneva lühifilmi Park`i enda vormitud kujundis.

Takashi Miike Box omas palju tuttavaid elemente õudusfilmidest, kus kesksel kohal on liikumatult seisev, kuid siiski märgatava kiirusega ligihiiliv õudus. Noor naine näeb korduvaid luupainajaid oma õnnetult surma saanud õest. Need öised ilmutised on tema jaoks seletamatud ja vägagi hirmutavad. Minevikuvarjud tõusevad pinnale koos oskuslike õõvastust ja ligihiilivat hirmu kujutavate elementidega. Õnneks ei hakka Box end kordama ja suundub mööduvate minutitega aina kaugemale tuntud radadest. Püänt on mõneti isegi liiga üllatav, aga antud juhul siiski loogiline jätk eelnevalt toimunule. Kindlaid piire ei ole ning see tagab ka laia pinna, kuhu saab laotada omi mõtteid. Ilus nii tegelaste kui ka teostuse poolest. Tugev 2. koht Park`i Cut`i järel.

Kena kogumik, mis annab põhjust uurida veel lähemalt juba tuttava, veel võõra ja täiesti tundmatu lavastaja loometööd.

8/10

5 Centimeters Per Second 2007

Lavastaja: Makoto Shinkai

Kolm lugu armastusest, kohustustest ja otsustest läbi koolinoore Takaki silmade.

Makoto Shinkai episoodiline teos püüab veelgi rohkem laieneda inimeseks olemise poleemilisele tasandile ja püüab sellele anda lahendusi läbi teostuse, mille ilu jääb kauaks meelde. Puudub igasugune ulme nagu Shinkai eelmistes animedes. "5 Centimeters Per Second" koosneb kolmest osast. Iga loo läbivaks jooneks on täiskasvanuks sirguv koolinoor Takaki, kellel mõlgub meeles kunagine sõbranna Akari. Teemadeks lapsepõlve rõõmud, otsutamishetked ja lõpuks sooritatud valikutega leppimine. Shinkai on hüljanud igauguse ebamaisuse ja suundunud kõige kõrgematele inimlikele tasanditele. Vahel kisuvad arenevad lood väga emotsionaalseks kätte, võib olla isegi liiga tundeliseks, et toimuvasse tõsiselt suhtuda. Esimeses osas reaalsusega probleeme ei tekkinud, aga teine osa Takaki uuest klassiõest Kanae`st kannatas tunnete ülekülluse all. Ei saagi otseselt öelda, kas see on halb või mitte, aga tõenäoline stsenaarium kippus kaduma koos liiga emotsionaalse ja uskumatult häbeliku tegelasega. Võib olla on väär seda karakterit laita, aga samas sooviks tundeküllases loos näha arenevat armastust, mis ei tunduks liiga ülepingutatud. "The Place Promised in Our Early Days" pakkus ka samalaadset suhet poisi ja tüdruku, mehe ja naise vahel, aga sellel õnnestus siiski jääda reaalseks/kahe jalaga maa peale.

Kui välja arvata teise episoodi ülepingutatud armastuse, siis on Shinkai jällegi hakkama saanud imetabaselt kauni kunstnikutööga. Kõik on taaskord temale väga iseloomulik, aga õnneks mitte end liialt kordav. Siin ja seal leidub elemente, mis viitavad selgelt Shinkai eelmisele kahele üllitisele. Teine osa seostus "Voices of A Distant Star`iga" ja kolmas osa "The Place..."", kuid mitte otseselt, vaid pigem kaudselt. Makoto Shinkai armastab kaugeid ja avaraid vaateid loodusest, linnast või taevast. Vaated on alati esitatud aeglase rütmiga ja need on pea alati taustaks loo peategelastele. Midagi väga kauget ja müstilist suudab Shinkai luua talle omase kireva värvidemängu ja muusika abil. Vaatamata mõningasele möödalaskmisele on ka "5 Centimeters Per Second" igati arvestatav teos, milles esineb juba väga tuttavaks saanud teemasid, kuid õnneks on need nauditavad tänu Shinkai animatsioonile ja Tenmoni muusikale. Tuule tekitatud liikumine, taevas, pilved ja ilmaruum on kõik väga olulised elemendid, mille abil Shinkai jaotab laiali tegelaste tundeid ja mõtteid minevikust, olevikust ja tulevikust. Paistab, et Shinkai naudib väga kolme tema viimast filmi läbivat teemat. Armastus ja selle kõikehõlmav jõud on Shinkai pärusmaaks. Ta suudab seda luua väga kaunilt ja poeetiliselt. Antud teose puhul jääb ainsaks miinuseks ennastkordav stiil, mis ei leidnud endale uut suunda nagu eelmise kahe anime puhul.

Vaatamata kõigele on "5 Centimeters Per Second" ilus lugu väga kauni animatsiooniga. Kuid tuleb tõdeda, et liiga palju head ei ole ka hea.

8/10