Three...Extremes 2004

Pärast pikka eksamiperioodi olen jälle vormis, et uue ja värske tuhinaga edasi blogida. Blogi tahaplaanile vaibumine oli kahetsusväärne, kuid vajalik. Ajaloo riigieksam oli päris tore, vähemalt tunne on hea. See vist ütleb ka midagi. Igal juhul astun ma ülima hea meelega tagasi blogijate ridadesse, et jagada arvamusi ja kriitikat. Olgu kuidas on, aga eksamiperioodil suutsin ikkagi omajagu filme ära vaadata. Kuidas siis muidu?Üks nendest oligi siis Chan-wook Park`i, Takashi Miike ja mulle veel tundmatu lavastaja Fruit Chan`i ühistööna valminud kolmest omapärasest episoodist koosnev õudusfilm. Filmil on ka eelkäija pealkirjaga Three, millele tasub ka pilk peale visata. Mina teen seda igal juhul. 2004. aasta versiooni lavastajatest olen kõige paremini kursis Chan-wook Park`iga ja veidi ka Takashi Miike`ga. Miike varasemaid ja uuemaid filme vaadates läks silme eest kirjuks. Isu nende järele on suur. Sama lugu on ka Ji-woon Kim`iga. Nüüd aga kolm eraldiseisvat õuduslugu, milles domineerivad igale lavastajale omased tunnused ja oma nägemus kindlast teemast.

Esimene lugu kannnab nime Dumplings ehk emakeelsena "Pelmeenid", mille lavastatoolis istub Fruit Chan. Nõidtohter Bai Lingi nahas pakub meeleheitlike mõtetega naistele võimalust end taas noorena tunda ja seda sõna otseses mõttes. Hingekriipiva koostisosaga pelmeene valmistav ja abivajajatele kätt ulatav tohtripreili ei ole aga kerge iseloomuga ja pigem peidab ebameeldivusi tekitava protsessi uudishimulike silmade eest ära. Vahel juhtub aga vastupidi ja olles eriti janune nooruse järgi, ei kohuta ka teadmine väärastunud koostisainest. Dumplings oli lühike, tabav ja otsekohene. Mitte midagi ei jäetud varju ja selge otsekohesusega koheldi nii unistajatest naisi kui ka ohvrit, kellelt võetigi üks väga salajane lisakomponent. Omapärane idee, kuid mitte sama iseloomuga teostus. Julmavõitu ja ladus, kuid vähese pingega. Kokku tuli üks tore jutt pelmeenidest, naistest ja hädavajalikest tegudest, et unistusi täide viia.

Teine lugu pealkirjaga Cut on valminud aga Chan-wook Park i käe all ja tegu on kahtlemata silmapaistvaima osaga terves kolmikus. Lugu õudusfilmi väntavast režissöörist ja tema kunagisest abitöölisest, kelle sõlme keerdunud loogika viib meeletute tegudeni. Seekord pöördub teema hoopis huvitavamaks ja seda tänu asjaolule, et Cut pühendus psühholoogilisele tegevustikule, mille lõpptulemust oli raske ette kujutada. Mõneti klassikaline algus lõppes vastuseid nõudva tegelasega, kelle elu suured möödalaskmised ei lasknud mehel enam normaalselt mõelda. Pidevad ja äkilised meeleolumuutused garanteerisid igati põneva lühifilmi Park`i enda vormitud kujundis.

Takashi Miike Box omas palju tuttavaid elemente õudusfilmidest, kus kesksel kohal on liikumatult seisev, kuid siiski märgatava kiirusega ligihiiliv õudus. Noor naine näeb korduvaid luupainajaid oma õnnetult surma saanud õest. Need öised ilmutised on tema jaoks seletamatud ja vägagi hirmutavad. Minevikuvarjud tõusevad pinnale koos oskuslike õõvastust ja ligihiilivat hirmu kujutavate elementidega. Õnneks ei hakka Box end kordama ja suundub mööduvate minutitega aina kaugemale tuntud radadest. Püänt on mõneti isegi liiga üllatav, aga antud juhul siiski loogiline jätk eelnevalt toimunule. Kindlaid piire ei ole ning see tagab ka laia pinna, kuhu saab laotada omi mõtteid. Ilus nii tegelaste kui ka teostuse poolest. Tugev 2. koht Park`i Cut`i järel.

Kena kogumik, mis annab põhjust uurida veel lähemalt juba tuttava, veel võõra ja täiesti tundmatu lavastaja loometööd.

8/10