La Petite Chambre 2010

La Petite Chambre on nagu tükike elu. Justkui nagu poleks sellel filmikunstiga midagi pistmist. Aga miks ma nii ütlen? Ainukeseks põhjuseks on loomulikult asjaolu, et La Petite Chambre on lugu kahest hingevaludes vaevlevast inimesest, kõrges eas südameprobleemide all kannatavast vanamehest ja surnult sündinud last leinavast naisest, kes juhuste kokkulangemise najal leiavad teineteiselt tuge, et karmile reaalsusele taas julgelt vastu astuda. La Petite Chamber on rahulikult kulgev eluline draama, kus kesksel kohal on inimesed kogu oma ilus ja valus. Me näeme nende igapäevatoimetusi, õpime tundma nende raskevõitu hingeelu ja ühtlasi süübime ka poleemikat tekitavasse võimetusse elada normaalset elu kui nad on juba nii palju pidanud üle elama. Läbi hingehaavade kaks tegelast kokku põimuvadki. Ja kui ma ütlen, et antud filmil justkui polekski filmikunstiga mitte midagi pistmist, siis selle all ma tahan mõista anda ainult seda, et selliseid elulisi ja raskeid draamasid on palju. Isegi nii palju, et kogu pikk analüüs karakteritest ja nende psühholoogiast võib meist lihtsalt mööda joosta, panemata seejuures isegi tähele, mis filmi enda eriliseks muutis. 

Vaatamata puhteuroopalikule teemakäsitlusele ja pildikeelele on filmil väga palju öelda ja seda tehakse ilma igasuguse pealesuruva jõuta. Publikut usaldatakse ja lubatakse ilma igasuguse liialduseta vaadelda, analüüsida ja lõpuks ka mõista kahe peategelase käitumist, elu ning möödunud kannatuste mõju neile ja nende lähedastele. Hingeline trauma saadab naist nii tööl kui ka kodus. Hirm mahajätmise ja oma kodu heaolu pärast saadab nõrga südamega vanameest iga päev, minutist minutisse, tunnist tundi. Film alustab kahe inimesega, kes tegelikult peaksid igati sujuvalt koos töötama. Naine on vanamehe hooldusarst, kes vaatamata mehe tõrjuvale hoiakule kunagi meelt ei heida. Ometigi puudub nende vahel igasugune emotsioon. Naine on isiklikust traagikast tulenevalt maailmast lahku kasvanud, uskudes, et keegi teda ei mõista. Sama lugu on ka vanamehega. Olles vana ja haige ei taha sa lahkuda oma viimasest õigest kodust ja lasta end lukustada vanadekodu hallide seinte vahele. Niiviisi elavadki kaks osapoolt päevast päeva läbi oma rutiini panemata õieti tähele, mida üks või teine osapool tegelikult vajab või tunneb. Lugu lükkub käima kui hooldusalune vajab rohkem abi kui kunagi varem ning sellest hetkest alates hakkabki lahti rulluma kahe reaalsusest eitava tegelase haavade ravitsemine läbi mille nad taaskord avanevad, samastuvad ja taas niiöelda “ellu ärkavad”. 

Antud filmi stsenaariumi tugevus ongi ainsaks põhjuseks, miks vana ja kahetsusevalu täis mehe ning hingelt nõrkenud naise lugu publikule korda läheb. Sõnadega ei priisata ja tegelased jagavad oma maailma puhtalt ja ilustamata läbi oma isikliku vaatepunkti. Kordagi ei laskuta moraalitsemise ja õpetussõnade tasandile. See ei ole film, kus tegelastele öeldakse kõige pinevamas punktis, et mismoodi nad nüüd elama või tundma peavad. See on film, mis töötab peaaegu et dokumentaalsel tasandil. Karakterid elavad oma elu, nad ei esitle end publikule väljakutsuvalt või kaasahaaravalt. Nende peamine funktsioon on nende endi isikliku tundemaailma läbielamine. Samal ajal toetab karaterite rahulikku arengut sama rahulik pildikeel, mis annab oma tegelastele aega ja laseb neil areneda neile sobiva kiirusega. Filmi kaks režissööri avaldavad oma filmiga armastust üdini inimlikele karakteritele ja sügavalt isiklikele probleemidele, millega tavainimesed ikka ja jälle üksipäini võitlevad. 

Film ei sära küll paeluva lavastusega, kuid tegelaste ja valusa loo arenduse poolest on La Petite Chambre ehe näide veenvast ja psühholoogiliselt põhjendatud inimlikust draamast. 

7/10