Colombiana 2011

Luc Bessoni nime ei pea vist enam lahti seletamagi, sest eks iga natukenegi filmiteadlik inimene teab kasvõi veidikenegi millega seda nime seostada. Ühelt poolt kargavad silme ette  Lèon ja Nikita , aga teiselt poolt säravad kahtlemata mehe viimased kümme aastat. Koos omaloodud EuropaCorp.-iga on ta muuhulgas ka kompaktseid ja eelkõige USA publikule suunatud märulifilme produtseerinud. Seejuures on tema käe all üles kasvanud nii mõnigi tõusev märulistaar. Siinkohal vihjan loomulikult Jason Stathamile ja tema tuntud The Transporteri seeriale. Peale Stathami võttis Besson oma hõlma alla ka veterannäitleja Liam Neesoni ja andis mehele võimaluse seigelda inimkaubandusse süübinud märulifilmis Taken, mis üllataval kombel osutus üheks parimaks Bessoni produtseeritud põnevusfilmiks. Sama juhtus ka John Travoltaga, kes From Paris with Love`i tarbeks end kiilaks ajas ja bazooka õlale toetas. Kõigele lisaks on produtsent Bessonil õnnestunud upitada nii jalgu alla ajavaid lavastajaid nagu Pierre Morel(Taken, From Paris to Love) ja Olivier Megaton(Transporter 3 ja käesolev Colombiana) kui ka nende filmidesse meelitada mitmeid tegijaid(Travolta, Neeson) ning järjest ilmuvate järgedega ühte ja sama tõusvat näitlejat kõigile alateadvusse tampida. Sealtmailt ilmus Statham, kuigi viimane on viimasel ajal Bessoni kütkeist vabanenud ja asunud iseseisvalt peamiselt action-žanri piires märki maha jätma.

Bessoniga on aga see lugu, et tema produtseeritud märulivorm on vaid kerge meelelahutus ja mitte midagi enamat. Esimene Transporter on senistel andmetel veel lõpetatud triloogias ainuke, mis omab nauditavat taset. Ülejäänud on lihtsad lärmakad ja märulirohked filmikesed, kus tähtis on halb vs. hea ja võimalikult efektsed actionstseenid. Sellest kirjust nimekirjast on meeldejäävaim ja algupärasest Transporterist veelgi kvaliteetsem ainult Pierre Moreli Taken. Mille poolest see siis nii väga erineb? Üks ja ainus põhjus on tõsimeelne toon ja kiireloomuline metoodilisus, mis saatis Neesoni karmikoelist tegelast. Seda tõsimeelsust on Bessoni toodetud filmides vähe ja seetõttu ongi enamik neist pigem kiirelt ununevad actionspektaaklid kui üldse midagi muud. Ometigi pakub Besson oma filmides ka midagi erilist. See on miski, mida publik tahab endasse imeda. Midagi mida me oleme valmis seedima vähemalt poolteist tundi. Alati on kesksel kohal üks tegelane, kellele on lihtne tema pinnapealsuse tõttu kaasa elada. Karmi elu kogenud mees-või naistegelane võitlemas ebaõigluse vastu on ju ometigi USA märulifilmide formaadi nurgakivi. Seega polegi vaja imestada, et vaatamata aastatepikkusele kirumisele teenivad Bessoni filmid piisavas koguses kassat, et omadega mitte kahjumisse jääda ja juba uus idee tootmisse lasta.

Colombiana on Oliver Megatoni teine Bessoni varju all valminud põnevusfilm ja seegi kord ei üllata film oma vormi ega loo poolest. Ratast ei leiutata, sest ainult popkornimaigulist meelelahutusliku ajaviidet ongi tuldud pakkuma. Filmi lõputiitred pooleldi igavleval või koguni tühjal pilgul vaadates, tekib ainult üks küsimus, et kas tõesti pole isegi 2011. aastal ehk kõiksugu võimaluste ajal võimalik käiku viia stsenaarium ja karakter, mis ei pakuks ainult pidevalt korduvat lihtsat ja loogilist, kuid siiski ilmselgelt lollikindlat formaati, millega juba niivõrd harjunud oleme. Sellise küsimuse otsas istumine ei ole tervisele kasulik, sest me kõik teame vastust, aga vana hea peakolu ei taha reaalsust õieti enam seedidagi. Colombiana on lugu noorest Cataleyast, kes 9 aastaselt nägi pealt oma vanemate metsikut tapmist. Olles ülejäänud oma elu USA-s  elanud, on Cataleyast kasvanud oskuslik palgamõrvar, kes lisaks kohustuslikele tööotsadele püüab leida mehe, kes vastutas ta vanemate surma eest. Et meest leida, kütib naine kõiki, kes jõuka narkoparuniga vähegi seotud on.

Colombiana trumbiks on J.J. Abramsi Star Treki ja James Cameroni Avatariga tähtede poole pürgiv Zoe Saldana. Noor kaunitar Saldana hingelt haavatud, pealtnäha hapra, aga sisimas konstantse kättemaksuiha all elava kauni naissõdalasena on tahest tahtmata ligimeelitav idee. Arvata võib, et iga mehehakatis või endast ja oma ajast lugu pidav filmigurmaan mõtleb kasvõi korra või paari, et kas film ära vaatada või mitte, mis siis, et alates esimestest traileritest või minutitest võib end vahutavast eelarvamuste merest leida. Aga kui film vaadatud, siis tuleb taaskord ühise koorina tõdeda, et ega siin peale Saldana omapära ja silmatorkava ilu demonstreerimise muud ei olegi. Sama vana lugu, mida oleme ehk juba tüdimuseni vaadanud.

Filmi stsenaariumi autoriteks on Luc Besson isiklikult ja temaga pikalt koos töötanud Robert Mark Kamen. Viimane oli koos Bessoniga samas ametis ka Takeni juures. Siinkohal tasub märkida, et olles enam-vähem kõiki Bessoni produtseeritud inglisekeelseid actionfilme näinud, võin teha julge järelduse, et Bessoni abikäsi stsenaariumite kirjutamises ei muuda filmi ennast kahjuks teps mitte erilisemaks. Paraku nii see juba kord on. Bessonil on silma actionžanri uuenduste peale, aga kahjuks ei rakenda ta end just kõige intelligentsemal moel. Colombiana on aga iga teismelise(eelkõige meesterahva) unelm märulifilmist, kus on esindatud kolm punkti: traagiline minevik, tõsine protagonist(mehe puhul vaikne üksiklane ja naise puhul habras iludus tumeda minevikuga) ja muidugi ei pääse kusagile ka ohtralt pakutav mitmetasandiline märul. Colombiana või üldse kõigi sarnaste Bessoni filmide suurim väärtus on samal ajal ka selle mõjukaim viga. Lugu on kui selline on äärmiselt sirgjooneline. Tutvustatakse ühte karakterit, kellel on üks ja ainus eesmärk, millest nii tema kui ka kogu lugu kõrvale ei kaldu. Cataleya kui karakteri olemus koosneb ühest küljest, milleks on ei miski muu kui ainult kättemaks oma vanemate tapmise eest, võimude eest varjamine ja iga viimse detailini läbimõeldud tapatööde läbiviimine ning kõige lõpus näeme ja tunneme vaevatud tegelase õrnust ja valu, kui külmavereline mask on ees võetud.

Kõige selle keskel mõjub lihtsate vahenditega kujundatud karakter koos otsekohese/sirge looga ka väga vabastavalt. Kuna lugu on äärmiselt lihtne (ja seda asjaolu pressitakse peale juba filmi esimese poole tunni jooksul), püsib Megatoni lavastajatöö selgelt Bessoni aretatud pooleuroopalik/ameerikalik actionfilmi piirides. Kui filmil sisulised kõrvalekalded ja põnevust jagavad nüansid puuduvad ning tähtis on ainult üks tegelane ja tema teod, siis panustab Megaton aja ja kulu filmi kompaktsusele, peategelase kannatustele ja viimseni viimistletud režiile ehk filmiloome protsessi tehnilise arsenalile, mis koos Zoe Saldana ebamaise iluga kujunebki filmi ainsaks ahvatlevaks väärtuseks. Megatoni lavastajatöö on pingeline, tempokas ja pidevalt huvi üles kruttiv, kuigi ikka ja jälle mattub temagi karakterit kujundavate klišeede alla. Filmi tempo raugeb Saldana tegelasele sügavuse vormimise ajal, kuid kuna tegelane ise on hirmus üheplaaniline, siis muutuvad need loo seisukohalt vitaalsed episoodidki üksluiseks ja üllatustevabaks. Seepärast koosnebki kogu film kohustuslikest episoodidest, et lugu ikka täies mahus lahti harutada. 

Colombiana töötab kõige primaalsemal tasandil. Tasandil, mis on juba lugematuid kordi läbi töötatud ja mis ei olegi määratud filmihuvilisele pinget pakkuma. Filmi suudab päästa potentsiaalselt põnev peategelane ja viimseni pingule tõmmatud lavastajatöö, mis paistab silma tormilise montaaži ja operaatoritöö poolest ning mis püüab iga hinna eest lasta lihtsal lool paista hoopis erilisemana. Seegi ei saa eriti õnnestunult toimida, sest publik pole rumal ja taipab juba tavatult pikka sissejuhatuse lõppedes, et lugu ennast ongi täpselt nii palju kui sisututvustuses lubati. Filmi täpne kestvusaeg on 1 tund ja 30 minutit, millest pool tundi kulub Cataleya traagiliste minevikusündmuste kirjeldamisele. Seega jääb üle ainult tund aega, et lisaks põhjalikule taustaloole tutvuda ka peakangelanna endaga. Film algabki peale momendist, kui Cataleya on tegemas seda, mida ta kõige paremini oskab. Sellele järgneb põgus vaade tegelase tundemaailma ja seejärel laskub kogu film paratamatu märulirohke lõpu suunas. Esimese poole tunni lõppedes on aga selge kogu edasine sündmustik ning järgmise tunni jooksul võib end lihtsalt välja lülitada ja jälgida kuidas film mööda ekraani ringi jookseb, pakkumata seejuures ühtegi intrigeerivat nüanssi või loolist ompära. Kõike, mida siin filmis näeme, oleme juba näinud, aga sellele vaatamata ei tehta ühtegi katset seda asjaolu enda kasuks pöörata või vähemalt tegelast arendada rohkem kui lugu. Kõik, mis alles jääb on lihtne vaatlus, kuidas filmi lavastusega on toime tuldud või kuidas silmailu pakkuv Saldana läbi ilu ja valu kättemaksu ihaldab.

Filmi lõppedes võib aga rahulikult meelde jätta, et mõnikord tõesti ei peitu lihtsuses erilist võlu.
5/10