2010. aasta parimad palad: aasta filmimuusikas

Nüüd kui juba alustasin aasta paremike koostamisega, ei taha ka eriti lõpetada. Hea järg aasta parimatele albumitele on minu kui filmifriigi jaoks muidugimõista filmimuusika, sest mis jääb meeldejäävate filmitükkide kõrval veel meelde, kui mitte helitaust.
Kahjuks ei jõudnud alles järgmisel aastal linastuva Darren Aronofsky Black Swan`i muusikaga tutvuda, kuigi usun, et Clint Mansell`is pettuma ei pea. Sama lugu on ka Daft Punki Tron: Legacy`ile loodud muusikaga, aga eks jõuab ka nendega pikemat tutvust sobitada.

Siin siis ongi aasta parimad soundtrack`id.

How To Train Your Dragon OST - John Powell
Dreamworks on ikka üks naljakas kompanii. Kord saavad nad hakkama kvaliteetsete animatsioonidega, mida vaadatakse aastast aastasse, aga siis uue teosega langevad märga ja haisvasse sohu jättes vägisi mulje, et Pixari edu varjutab iga viimsegi kui raasu Spielbergi loodud kompanii juures. Tänavuse aasta Shrek Forever After on negatiivsete näidete kuningas, aga suvel kinoekraane vallutanud How To Train Your Dragon oli ja on aga see eest suurepärane näide lennuka fantaasia, heatasemelise loo ja seikluslikkuse sümbioosist. Muidu paljukirutud 3D ja eestikeelne dublaaž toimisid ka üllatavalt kobedalt. Vaatasin isegi paar päeva tagasi uuesti. Ikka meeldis, isegi rohkem kui ennem. HTTYD lastesõbralikkus, maailma ja tegelaste disain on kujunduselt piisavalt varieeruv, et pakkuda vaheldus igale vanusele. Kadestan tänapäeva lapsi.
Aga nähes, et kaldusin filmimuusika lainelt õige kaugele, lisan veel juurde, et John Powelli šoti ja iiri hõnguline meeleolukas OST on kindlasti HTTYD üks peamistest mootoritest, mis kaadervärki töös hoiab.







A Single Man OST - Abel Korzeniowski & Shigeru Umebayashi
Sõltumata faktist, et Tom Fordi imekaunis debüütfilm jääb tegelikult 2009. aastasse mahutan ta ikkagi siia ära. Film jõudis Artise ekraanile alles septembris ning seega võin siiski väikese erandi teha. Teades midagi Tom Fordist ja tema filmist tabas filmi mind ootamatult ja seda kohe mitmelt rindelt. Muusika on valdavalt klassikaline, mis on ka loomulik tänu filmis aset leidvale ajastule, aga ei oleks osanud uskuda, et Fordi pakutud visuaalne kunstiteos suudab pakkuda ka hingekriipivat muusikat. Film, mis sõltubki suuresti ainult pildikeele ja muusika läbitungivast mõjust.







The Book of Eli OST - Atticus Ross
Albert ja Allen Hughes`i postapokalüptiline põnevik The Book of Eli oli selle aasta üllataja. Vähemalt minu jaoks. Muidu puine ja klišeeline USA filmimaastik tõi lagedale üllatavalt stiilse, mingil määral ka filosoofilise ja tõsistes toonides thrilleri, mille peaosas Denzel Washington ja Gary Oldman. Ega tobedatest stampides pääsetud ka seekord, aga vähemalt pakkusid vennad Hughes`id filmi, mille CG maailmal võib silm puhata ja mõistus isegi täistuuridelt töötada. Sama peab ütlema ka Atticus Rossi muusika kohta, mis köidab oma atmosfäärika ja hukatusliku kõlaga juba esimeste minutitega.







The Social Network OST - Trent Reznor & Atticus Ross
Selle aasta ühel parimal filmil oli kaasas ka tehniliselt mitmekesine ja filmi arendusega kaasakiskuv muusika, mille eest vastutasid Nine Inch Nails`i laulja Trent Reznor ja juba enne kiidetud Atticus Ross. Nagu välk selgest taevast kandis muusika filmi ja film muusikat.







Inception OST - Hans Zimmer
Selle aasta ambitsioonikaim film ei saanud olla ilma vastava soundtrack`ita. Minu jaoks kui aasta parim film Inception on taas järjekordne tõestus Christopher Nolani erakordsest andest laveerida mööda Hollywoodi koridore ja sünnitada oma, aga mitte naabrimehe näolisi lapsi. Hans Zimmer on oma ala meister. Tema panus Sherlock Holmes`i, The Dark Knight`i, Batman Begins`i, Gladiator`i ja näiteks The Pirates of Caribbean`i muusikasse on lihtsalt imetlusväärne.







Harry Potter and the Deathly Hallows Part 1 - Alexandre Desplat
Alexandre Desplat on tänavu õige mitmes filmiprojektis kaasa löönud ja veel ka väga edukalt. Võitis ju EFA ka vastava tunnustuse oma töö eest Roman Polanski peenes thrilleris The Ghost Writer. Tänavuste tööde hulka kuulub ka värskeim Harry Potter ja Oscari soosik King`s Speech. Kui Potteri filmide juures hakkasid heliloojad vahelduma, alanes ka filmimuusika endine sära, kuid juba Nicolas Hooperi panusega jõuti tagasi endisele tasemele. Desplati töö on eelmise kahe osaga võrreldes kõige värskem ja Potteri maagia vaimus üles kasvanud.







The Road OST - Nick Cave & Warren Ellis
Kui The Book of Eli on pigem mõnus vaheldus igavleva tuule käes, siis John Hillcoat`i eelmise aasta üks tugevaimaid teoseid The Road on ehtne raudvara. Olles antud filmi rusuvat jõulisust kaks korda kannatanud, pean tunnistama, et minu arvates eelmisest aastast nii liigutavat filmi naljalt ei leia. Nick Cave ja Warren Ellise järjekordne filmialane koostöö on taaskord suurepärane pingutus suurepärasele filmile.







Robin Hood OST - Marc Streitenfeld
Vaatamata kohmakalt välja tulnud katsetusele luua eellugu Robin Hoodile, on Marc Streitenfeldi OST igati eepiline, meeleolukas ja tunneterohke kogumik, mis pühib meelest filmi miinuspooled ja manab silme ette versiooni, millega Ridley Scott nii palju ämbrisse ei astunudki.







The Borrower Arrietty OST - Cécile Corbel
Stuudio Ghibili värskeim anime The Borrower Arrietty pole siinmail veel ilmavalgust näinud, aga OST seda siiski nägi. Ma ei tea, kas on ebaaus hinnata filmimuusikat ilma filmita, aga värskele anime`le loodud palade kogumik on küll äärmiselt ilus.




The Town OST - Harry Gregson-Williams & David Buckley
Ben Afflecki tänavune jõuproov kandis vilja ja The Town on siinkirjutaja arvates üsnagi tegus lavastajatöö, mis kannatab isegi mitmekordset vaatamist. Ka muusika meeldis ja meeldis kohe nii palju, et ka see siia nimekirja paigutada. Ega ta nüüd ülaltoodutest etem pole, aga mingi tuntav võlu on antud OST`il täiesti olemas.








Üks arvutimängu soundtrack mahtus ka ära. Ja kuna ma võtan ette ainult väga hoolikalt valituid mänge, siis võtjaks on üks ja ainus -

Bioshock 2 OST - Gary Schyman
Üle pika aja mäng, mida võib mitu korda läbida ning seejuures nautida lugu, unikaalset keskkonda, tegelasi ja ühtlasi ka suurepärast muusikat.







Lõpetuseks asetan siia How To Train Your Dragon`i lõputiitrite ajal kostunud pala, mida esitab Jònsi ja mis osaleb Parima laulu Oscari rallil.
Enjoy!!

2010. aasta parimad palad: aasta albumid

Pole kunagi blogi ajaloos muusikaalaseid kokkuvõtteid koostanud, aga iga asja jaoks on esimene kord. Praegu on ju 2010. aasta viimane nädal ees ja eks seegi on piisav põhjendus oma muusikamaitset muidu peamiselt filmidega hõivatud blogis avaldada. See aasta oli minu jaoks kaunis kiire ja peale vanade lemmikgruppide ei jõudnudki väga paljude uutega tutvust sobitada. Eks ühe kooli lõpetamine ja teisega alustamine röövib energiat nii mis hirmus, aga muusika ja filmid käivad minu elus niikuinii käsikäes, mis siis, et oma muusikaeelistustest eriti midagi ei kirjuta.

Siin siis ongi üks tagasihoidlik TOP.


Salyu - Maiden Vojage
Shunji Iwai 2001. aasta ekperimentaalne All About Lily Chou-chou on eriline nii loo struktuuri kui ka hüpnootilise muusikalise külje poolest. Et segada loosse poplaulja kummardamine, lõi Iwai koos noorukese lauljannaga artisti Lily Chou-chou ja praeguseks Salyu nime kandev mahehäälne jaapanlanna esimene album oligi filmile kirjutatud soundtrack. Edasi ilmusid juba täispikad albumid, mis olid siis tohutute firmade poolt üleprodutseeritud või mitte, aga Salyu stiil minu peal töötas. Filmi nägin vist selle aasta suve hakul ja julgen tunnistada, et jaapani poplaulja innukas järgimine polnud lihtsalt filmijärgne hetkeemotsioon. Maiden Vojage on nüüdseks Salyu viimane album ja kõla on varasemate pingutustega veelgi rohkem paranenud.
Aasta parim? Miks ka mitte? On siis see nõrkus Jaapani filmide vastu või hoopis nõrkus kõrgehäälsete ja kummaliste naismuusikute vastu, aga sellest sõltumata usun, et olen küllalt mõistlik inimene, et nautida muusikat, mis meeli erutab ja mitte sõltuda selle päritolust ja taustast.

"Maiden Vojage"


"All About Lily Chou-chou"





36 Crazyfists - Collisions And Castaways
Kolmkümmend kuus hullunud rusikat tõestas eelmise albumiga, et veidi noorteliku imagoga alanud karjäär on nüüd lõplikult läbi ja Alaskast pärit poisid keevitavad koos meeletult mõnusat ja karget tavatult originaalset metalcore`i. Emotsionaalne kärisev laulmisstiil nagu Eluveitie lauljal ning raiuv kiire ja energiline muusika on 36 Crazyfisti pärusmaa juba algusest peale, aga kahe viimase albumiga on poisid hirmus tõsiseks läinud ja saavutanud hoopis uue ja kõrgema taseme. Nii peabki.





All That Remains - ...For We Are Many
Ei väsi kordamast, et The Fall of Ideals on grupi parim üllitis. Overcome`iga püüdsid nad uuele rajale astuda ja peaaegu astusid mööda, sest pöörasid pilgu liialt meloodilisele ja popimaigulisele refräänist sõltuvale ülesehitusele, aga For We Are Many parandas eelmise albumi vigu, kuid The Fall of Ideals`ile järele ikka ei jõudnud.

"For We Are Many"


"The Fall of Ideals"




Anathema - Were Here Because Were Here
Võrreldes eelmise albumi ülimelanhoolse tausta ja sõnumiga on briti härrasmehed käised üles kerinud ja oma muusikale väikese restardi teinud. Nagu ka Paradise Losti eelmise aasta üllatusalbum, on ka Anathema värske üllitis nagu talveunest väljumine, üllatades nii laulude paljususe kui ka nende pika arendusega.








Cradle of Filth - Darkly Darkly Venus Aversa
Minu "lapsepõlvelemmik" suutis pärast veidralt eba-"cradle of filth"-ilikku Thronography`t taastada oma endine maine ja taasluua kaotatud hiilgus. Darkly Darkly Venus Aversa esimene singel oma videoga ehmatas mind päris ära, aga kui saabus aeg ja sai kuulata tervet albumit, siis võin ka praegu julgelt väita, et vaatamata kalduvusele end promoda kui mingit glämmi ja noortepärast vihast metalit suudab Dani Filth siiani manada kuuldavala kauneid kõrgeid ja madalaid noote ja koos grupiga mängida tõsist musta metalli või mis iganes nad endast üldse kujutavad. Kui see üldse on oluline. Hea muusika on hea.







Dark Tranquillity - We Are The Void
Vanad Rootsi peerud eesotsas hõbekõriga, kellel kõri juba päris kuldne, tõid lagedale uhke ja lärmaka albumi, mis küll ei üllata originaalsusega, aga rahuldab andunud nautijaid ja meelitab ligi Rootsi meloodilise surmametalli austajaid, ma usun.





Eluveitie - Everything Remains As It Never Was
Šveitsi mehed ja naised, mida teile küll seal kaugel maal sisse söödetakse ehk ilma igasuguse kahtluseta ja kriitikanooleta aasta parim muusikagrupp ja album. Tulge jälle Eestisse.





Engel - Threnody
In Flames`i Anders Frideni poolt upitatud ja produtseeritud moderne melodic death metal oma kõige tõsiseltvõetavamas vormis. Kui eelmine album kippus mõnel hetkel tempot katkestama, siis Threnody`ga seda enam ei juhtu. Tempo, tempo, tempo!!




Fear Factory - Mechanize
Bänd, kellega tutvusin alles hiljuti. Meeletu kiirus, raju vokaal ning rammiv pillimäng - hing puhkab rahus.




Heaven Shall Burn - Invictus
Saksa metalcore on hoopis teist masti loom kui näiteks USA esindajad. Juba Calibani eelmise aasta Say Hello To Tragedy suutis kananaha ihule ajada. Karjuv madal ja kõrge vokaal üheskoos, raske mäng ja suures koguses energiat, mis ei taha lahtuda. HSB Invictus on aga veelgi vihasem kui Caliban. HSB on seda alati olnud. Invictus on äärmiselt raske, aga ka tempot teeniv album, mis väga palju oma eelmises üllitisest ei erinegi, aga igal juhul söövad need poisid vist väga suurtes kogustes hapukapsast ja verivorsti, et hoida ühtlast, aga samas unikaalset taset. Taset, mis on justkui segu melodic death`ist ja metalcore`st. Õnneks ei ole tegu deathcore`iga, mida siinkirjutaja mitte kuidagi ei seedi. Õnneks või kahjuks, aga stiilide segamine tuleb Heaven Shall Burn`il nagu lepase reega.




Jonsi - Go
Sigur Ros`i laulja Jonsi läks üle sooloartistiks ja tulemus on põhibändist küll erinev, aga ka vägagi mõjutatud kooslus. Pala nimega "Sticks & Stones" kuulub ka tänavuse parima animatsiooni How To Train Your Dragoni soundtrack`i lugude hulka. Kombineeritud erinevaid pille, laulmistehnikat ja tempot ning tulemus on enamgi kui hea. Lihtsalt meeliülendavalt ilus.





Metsatöll - Äio
Lemmik Eesti bänd. Mis siis, et juba omamoodi kommertslik kuulsus juba külge haakunud, aga nendele meestele ei paista see eriti korda minevat ja loovat ikka oma radapidi tammuvat jõulist eesti muinasmuusikat. Õnneks olen ka neid mitmel korral live`is näinud. Pirita kloostri varemete vahel andsid nad mulle igatahes kauni suveõhtu. Aitäh.





Nokturnal Mortum - Голос Сталі
Ikka ja jälle kraban Viru keskuse Filmipoest kaasa tasuta ajalehe Metroo, mida pole küll viimasel ajal enam näha olnud, aga just tänu ühele väga vaimustavale arvustusele antud bändi viimasest albumist olin sunnitud ka siis proovima ja laksti olin müüdud. Ma ei tea, mis selle härra nimi oli, kes selle kirjatüki kirjutas, aga minu poolt sulle suured tänud.





Rotting Christ - AEALO
Ei ole antud bändi nime kõige suurem fänn ja pole ka nende vanema kraamiga kursis, aga muusikat oskavad nad teha ja seega saab kõik andeks antud. Kui juba Theagonia ehmatas omalaadse rütmi ja kargusega, siis AEALO vähemat ei pakkunud. Nauding kuubis.





Solution .45 - For Aeons Past
Kohe kui Christian Älvestam Scar Symmetry`st lahkus ja lasi peata bändil uut lauljat otsima hakata hakkasin kartma, et SS endine hiilgus hääbub ja uue solisti tulekuga nii juhtuski. Pinge kadus ja tagasi ei tulnud. Älvestam ei jäänud aga niisama istuma ja lõi grupi nimega Solution .45, mis pole küll sama universumit haaravate mõõtmetega, mida defineerib kaugelt kostuv ebamaine korin ja pehme lauluviis, nagu Scar Symmetry, aga juba Älvestami kohaolek garanteerib SS mõõtu andmise.

14. PÖFF - Essential Killing 2010

Lavastaja: Jerzy Skolimowski
Osades: Vincent Gallo jne.Teeneka poolaka režissööri Jerzy Skolimowski sõnatu ja külm thriller Lähis-Ida vangist oli minu jaoks PÖFFi eelviimane film ning tänu ohtrale lumele ja Ilmataadi jäisele hingusele tundsin end soojas ja mugavas kinosaalis nagu kodus, mis siis, et silme ees valgus lahti pikk ja ränk eksirännak läbi Põhja-Euroopa karmide ilmastikuolude. Tundmatu mees põgenemas tundmatute käte vahelt tundmatus riigis tundmatusse suunda. Taotuslikult detailivaeseks jäetud sihtpunktid ei oma põgeneva habemikust mehe käekäigus mingit rolli, sest piltlikult on niigi aru saada, kellega on tegu ning miks, kuidas ja kuhu ta oma vangistajate eest pagedes satub. Päikesekollane kõrb, salavangla ebasoositud isikute jaoks, transport sihtpunktist sihtpunkti ja lõpuks viimane vastasseis külmunud maal, kust algab filmi peamine ja kõige paeluvam arendus: põgenemine, ellujäämine ja veelkord põgenemine, ellujäämine. Vahendid pole olulised, inimene looduse keskel, selle armust sõltudes ja selle pinnal hingitsedes põgened nii iseenda kui ka sõltumatute vaenlaste eest. Skolimowski thriller võtab käsile aktuaalsed teemad, mis hõlmavad eekõige USA salavanglaid, piinamisi, võõras riigi toimuvaid kinninabimisi ning maailma mastaabis pinnuks silma hakanud poleemika kõrval tõstetakse pilk ka kultuurisisesele mõjusfäärile, kuhu kuulub ka enigmaatiline peategelane, kuid film ei võta kindlat seisukohta ja ega paku etteheitvaid noote.

Ilma midagi ütlemata ja tuvastamata ei jaga Essential Killing midagi faktilist peategelase kodumaa, tema tegude või staatuse kohta. On lihtsalt mees, kes olles nurka aetud nagu loom otsustab end kaitsta ja selle eest nabitakse ta kinni. Põgenedes näeme pagejat ja vangistajaid ning mõlemi püüdlusi oma eesmärk lõpuni viia vaatamata heausklikule ja naiivsele tõdemusele, et inimest ei saa niisama lihtsalt taga ajada nagu koera, pageb peategelane üle mägede, järvede, jõgede ja lumise maastiku, et jõuda aina kaugemale ja kaugemale teadmata, kui kaugele annab sel võõral maal üldse minna. Vincent Gallo on maskeeritud habemega, millega ei taha teda õieti ära tundagi. Gallo ei lausu terve filmi jooksul sõnagi. Tema eest kiputakse aga rääkima küll ja küll. USA sõjaväelased on peamisteks tagaotsijateks, kuigi mitte kordagi peale vastava keele ja tehnika ei märgita, kellega või mis riigi esindajatega meil tegelikult tegu on. On ainult head ja halvad. Mõnes mõttes väga must ja valge, sest terve filmi läbivaks jooneks on põgenev arvatav terrorist ja teda taga ajavad võib olla isegi üleriigilised sõjalised jõud. Olemuselt must ja valge, aga Essential Killing`u tunnetuslik pildikeel ja väsimatult kõikjale jõudev kaameratöö panevad kohe paika, kellega või millega tuleb meil terve filmi vältel aega veeta.Ühtegi nime või päritolumaad nimetamatta sekkub film poliitilisse võitlusesse ühegi higipiisata. Piisab ühe mehe ellujäämispüüdlustest ja tagaotsiva jõu ulatusest, et aru saada möödunud ja tulevaste sündmuste olulisust. Essential Killing ei ole mitte kuidagi ilustatud. Puudub nii tempot kruviv helitaust kui ka värvilised ja efektsed visuaalid või innovaatilised nüansid, mis toetaksid Gallo tegelase ennastohverdavat rännakut läbi jäise tühermaa. On ainult painavalt rikkalik operaatoritöö, mis lakkamatu entusiasmi ja jõuga jälitab aina enam edasi rühkivat tagaaetavat, kui too igat viimset kui hingetõmmet arvesse võttes läbi metsade ja mägede aina edasi ja edasi rühib. Suured plaanid ainsa tegelase liigutustest: jalad, käed, pingutusest ärevil nägu jne. Pole hetke kui kaamera ei hoia fookuses pidevalt jooksus olevat Gallot. Läbi külma tuule, vihma, lume, inimeste ning pidevate tõususe ja languste jookseb kaameramees Galloga samas rütmis. Sujuvalt ja samas ka äkliselt liikuv kaamera on võib olla selle aasta operaatoritöö tiitli vääriline. Essential Killing ei toetu loole, sest seda lihtsalt pole. Meil on taust, ebaselged, aga samas arusaadavad motiivid ja tegelane, kelle ainsaks eesmärgiks on sõnatult, tegudele toetuvalt aina liikuda ja liikuda.

Filmi peamiseks trumbiks on Gallo tegelaskuju väsimatus ja avara loodusega varustatud tegevuskoht, millel puuduvad piirid, sest neid pole ei lool ega ka peategelasel. Ilma taustaloota arenev lugu on paeluv ainult juhul kui kogu edasiviiv jõud on panustatud välise ilu ja julmuse tabamisele ja seda Essential Killing suures osas saavutabki. Puudujäägiks tahaks hea meelega lugeda väljakirjutatud loo puudumise, aga kui kogu struktuur ongi üheainsa tegelase edarühkimisele pühendatud, pakkudes seejuures avarat, aga samas ka tegelasega pidevalt kaasa haaratud kaameratööd, mis jutustab lugu kasutamata lõpuks isegi liigsena tunduvaid tegelasi ja dialooge, siis peab tõdema, et universaalne miimika ja plastika põhine lugu ei olegi veel välja surnud. Tuleb lihtsalt õiges suunast otsida. Essential Killing ei paku lahendusi, sest lugu lõpeb umbes sama ootamatult kui see algas ja tegelane jääbki saladuses. Ega rohkemat polegi vaja, kui seda juba niigi taotletakse, sest iga väiksem kui lisa võib filmi lihtsalt ära rikkuda. Saavutanud karakteripõhise tempo, ei lase režisöör rihmu lõdvemaks, vaid sunnib nii publiku kui ka peategelase läbima vahemaid realistlikult ja naturaalselt. Realism võib mõjuda kas montoonselt ja pikalevenivalt või emotsioone haaravalt. Julgen väita, et Essential Killing on kahtlemata tänavuse aasta üks iseäralikuim teos.Julge samm läbida kannatusterada tegelasega, kellega samastuda raske ja kelle minevik on ja jääb kaugeks. Sellest hoolimata töötab film univeraalsel pildikeele tasandil, mis jutustab lugu kaameraga nagu seda tegelikult kõige muu hulgas tegema peakski.
9/10

14. PÖFF - Never Let Me Go 2010

Lavastaja: Mark Romanek
Osades: Keira Knightley, Carey Mulligan, Andrew Garfield jne.

Selle aasta oodatuim USA film oli kahtlemata Mark Romaneki Never Let Me Go. Peaosades noored USA ja samuti ka tuntud Briti teenekad näitlejad. Romaneki nimi ei oleks üldse nii intrigeeriv kui sama mees poleks vastutav peene ja kahepalgelise thrilleri One Hour Photo eest. Seda enam oli või siis on põhjust uut huvitavate näitlejatega varustatud ulmeliste sugemetega draamat oodata või ootama jääda. Ennatlikult ei ole mõtet ära sõnuda, aga oodatud film ootusi ei täitnud.Ruth, Tommy ja Kathy veetsid oma lapsepõlve andekatele lastele mõeldud internaatkoolis teadmata täpselt, mida see pealtäha tavaline haridusasutus eneses peidab. Aastaid hiljem on kolmik üksteisest lahku läinud ja õppinud valusal moel, mida tähendab olla armastatud või mida tähendab selle poole püüdlemine. Püües jääda eluhindavateks inimesteks püüavad nad läbi raskuste leida viisi vabastada end raskest taagast, mille nad said kaasa lapsepõlvekoolist, kus kõik ei olnud päris nii nagu paistis. Film läbib eri aastakümneid tutvustades tegelasi ja nende raskepärast olukorda, mille tõttu peavad nad palju kannatama.
UK`s tegutseva kirjaniku ja stsenaristi Kazuo Ishiguro sulest pärineb veel näiteks 8 Oscarile kandideerinud 1993. aasta film The Remains of the Day Anthony Hopkins`i ja Emma Thompsoniga peaosas. Tuleb isegi mõningase üllatusena, et Ishiguro käsi oli mängus taolises tugevad kostüümidraamas, mida siinkirjutaja ainult häguselt mäletab. Mälestused mälestusteks, aga Never Let Me Go promomaterjal ilmutas tohutut potentsiaali nii müstilise loo kui ka peategelaskonna suhete kujutamisel. Mõlemat külge tabas Danny Boyle`iga pidevalt koostööd teinud Alex Garland`i stsenaarium küllalti põhjalikult, aga antud rõhuasetus ei kulgenud mitte sissejuhatuses püstitatud intrigeeriva temaatika lahkamisele, vaid peamiselt esitletud suhtekolmnurga lahtikerimisele, mis seljatas alguses äramärgitud ja esiletoodud müstika. Kolmiku moodustavad Kathy(Mulligan), Tommy(Garfield) ja Ruth(Knightley), kelle ümber kogu sisuline pool keerlebki. Kolmik, kuhu kuulub ka noor naine, tähendab tavaliselt armukolmnurka ja nii läheb ka Romaneki vaikselt arenevas melodraamas, kus puudutatakse nii puhtolemuslikke inimeseks jäämise või saamise teemasid kui ka armastuse igavikulisust.

Teema arendus, mis on sama tuntud kui tavalise märulifilmi lõpupüänt, algas tugevalt, pannes paika tegelased, nende keskkonna ja püsivad piirid, milles kolm tegelast punktist A punkti B liikuma hakkavad. Filmi teeb intrigeerivaks lähitulevikus aset leidev lugu, kus peaaegu mitmekümne aasta vanuse väljanägemisega internaatkoolis kasvatatakse tüdrukuid ja poisse eesmärgil, milles pole neile kui inimlastele midagi roosilist. Esialgu paika pandud alustalad on filmil tugevad. Meil on motiveeritud peategelased, kelle arenedes jäävad motiivid suuresti samaks ning nende muutumine ongi filmi peamibe tugevus. See kõik oleks justkui väga kena, aga Garlandi stsenaarium püsib lainel, millel hulbivad ideed, aga mitte arendus ise. Film keskendub liialt tegelaste hingeelule keskendumata tutvustatud ulmelisele temaatikale. Kõik, mis vähegi seostub kolmiku päritolu ja olemusega, heidetakse tihtipeale lihtsalt kõrvale ja alles jääb ainult melodraama, mille sarnast on kinoruumis juba küllalt. Pingeline õhkkond mõneti isegi kurjakuulutavas koolis lahtub sama kiiresti kui see algas ja sellele järgnenud müstikat lisandav ühikaelu kauges maapiirkonnas kaotab oma tähtsuse tegelaste emotsionaalse arengu kujutamisega. Areng, mida oleme taaskord näinud filmist filmi ja sarjast sarja. Miskipärast ei süvenda Never Let Me Go oma kõige tähtsamat sisuliini. Liini, mida pidi peaksid jooksma muidu väga malbelt ja tempokalt sümpaatseks muudetud peategelased.Algselt paika pandud eesseisev traagiline noot omandab püsivat tähtsust paaril korral, et tõestada tegelastes toimunud muutusi, kuigi vaatamata mitmetele salapärastele nüanssidele jäävad põhilisteks ikkagi ainult tegelased, kelle karakteriseering muutub tänu liigsele pühendumisele liialt rõhutatavaks ja üksluiseks. Üks asi on paika panna karakterid ja nendega koos astuda sci-fi hõngulisele iseenda mõistmise teekonnale, aga hoopis teine asi on anda mõista, et tegelased liiguvad kindla huku poole nendest suurema põhjuse tõttu ja pühendada terve filmi karakterite normaalsele arengule. Normaalsele nagu ei omaks filmi enda püstitatud intrigeerivad küsimused mitte mingit tähtsust. Umbes nii Never Let Me Go kulgeski ja üksnes tänu valesse suunda kinni jäänud sisuliinile omandas kogu filmi ulmeline olemus väga väikese rolli. "Mis teeb inimesest inimese?" - see küsimus tõstis pidevalt pead kolme peategelast ümbritsevas tegevustikus, aga kontekstisiseselt oli selle poleemikat tekitava diskussiooni alge täiesti vales ajas ja ruumis. Tundus, et poole filmi pealt otsustati jääda üksnes maiste probleemide juurde ja seejuures ei suvatsetud algul paika pandud müstilis ulmelist seost tähele panna.

Usun, et see on suur viga, kui lõppude lõpuks kogu film toetub just sellel küsimusel. Keira Knightley, Carey Mulligan ja Andrew Garfield on noored ja andekad näitlejad, kes täidavad oma rolle peene täpsusega. Siinkohal tahaks esikohale tõsta Garfield`i, sest kui arvesse võtta ka David Fincheri The Social Networki, kus Garfield`i oli samuti kandev osa kanda, siis peaks tõdema, et tänavu on ta end ainult positiivsest küljest tõestanud. Soovin talle helget tulevikku. Mulligan ja ka Knightley on samuti tunnustust väärt. Nende rollid on tugevad ja nende tähtsus veelgi tugevam. Romaneki lavastajakäsi on väga nostalgiamaiguline ja üldsegi väga ajastuhõnguline vaatamata internaatkooli tegelikule põhimõttele. Tegelased joonistuvad välja selgelt ja arusaadavalt. Nii Tommy e. Garfieldi ellujäämispüüdlused kui ka neile vastuste otsimine on nii hingestatud kui ka meeldivalt romantiline, aga sellele vaatamata segab filmi mõtestatud arengut nihkesse kaldunud lugu, mis ei toeta tegelaste püüdlusi oma eesmärgi saavutamise nimel. Kui film jõuab haripunkti ja vaatajale öeldakse näkku tõdemused, mida me juba ammuilma teame, siis ei jää muud üle kui vangutada pead ja mõelda, kust lugu nihkesse vajuma hakkas. Filmi teine suurim viga liigselt melodraamale keskendunud loo kõrval oli tihti esinenud pealeloetav narratiiv, mis suures osas rääkis seda, mida ekraanil näidati. Selline lähenemine on väga segav ja ülearune ning õnneks ei kasutatud seda terve filmi jooksul.

Aga tänu olulisi arengupunkte kõrvale heitvale stsenaariumile ja väga karakterikesksele narratiivile, mis kippus end pidevalt kordama, ei saanud oodatud filmi üldsegi nautida, sest muidu meeldiv vorm kaotas kiiresti oma võlu ja säilitas ainult punnitatult mõjuva melodraama, mille motiivid hägustusid iga järgneva aastakümne tutvustamisega.
6/10

14. PÖFF - Saitai 2010

Lavastaja: Naoki Hashimoto
Osades: Sayoko Oho, Miyu Yagyu jne.

Saitai(Sünniõigus/Birthright) on Naoki Hashimotot debüütfilm, mis kisendab kahes suunas. Üheks suunaks on tõdemus, et tegu on ambitsioonika ettevõtmisega, mis vähemalt siinkirjutaja jaoks kandis vilja, aga teiseks on hoopis arvamus, et tegu on pigem ideedevaese, kuid siiski intrigeeriva filmikatsetusega, mis asub kiiresti ühe koha peal tammuma teadmata õieti kuhu edasi minna. Mulle isiklikult film meeldis ja seetõttu pooldan esimest arvamust. Aga samas on ka mul omad kahtlused kui tõsiselt antud filmi siiski võtta. Ikkagi tegu ju esimese täispika filmiga maha saanud noore lavastajaga. Siinkohal teatan kohe, et Saitai vaieldav omapära teeb vähemalt siinse blogija jaoks filmi vägagi unikaalseks ja annab seejuures niigi väntsutatud filmimaailmale juurde oma uudse versiooni kättemaksu läbiviimisest.Saitai on rahulik, kaalutlev, mõtliku arengu ja mõistagi pikkade dialoogivabade stseenidega varustatud kättemaksudraama imikuna kõrvale heidetud tütrest, kes paarkümmend aastat hiljem emale tema teo eest kätte maksma läheb. Nii sissejuhatus kui ka viimaks pikale arendusele järgnenud lõpplahendus on ühtse tempo ja stiiliga. Kättemaksjale ei ole kirjutatud ühtegi lauset, mis laseks tal midagigi liiga vara või liiga hilja paljastada. Piinav vaikus, peategelase laisalt liikuv silmapaar ja raudne meelekindlus iseloomustab filmi vast kõige ehedamalt. Pikkade stseenide jadana alanud debüütfilm on operaatoritöö koha pealt igati tähelepanelik ja erinevaid nurki aeglaselt, kuid sihikindlalt kasutav. Lugu jutustab kaameratöö ja tuim karakter maksmas kätte koletu teo eest. Puudub isegi vaheldust edasi andev helimaastik, mis oleks pärast või enne pika teekonna algust filmi, kas siis ära rikkunud või rikastanud just nii palju, et õiged emotsioone kindlas ajas ja kohas tekitada. Olgu kuidas on, aga muusika puudumine aitas minul kui võõral indiviidil mõelda läbi erinevaid versioone toimuva hakkavast tragöödiast. Ükski neist, mis minu pähe turgatas, filmi edasise arenguga ei klappinud, sest Saitai pööras pilgu kindlatele arengupunktidele ja hoidis neist niivõrd kaua kinni kuni võib end väsinuna ja kurnatuna tunda.

Lavastajal oligi arvatavasti mõttes. et luua kõhedusttekitav peategelane ja piinlikult vaikselt ligitikkuv pingeline õhkkond, mis mõnes mõttes arenes kiirelt monotoonseks stseenidejadaks, aga kui vaadata otse motiivi ja noore naise kurjakuulutavalt ükskõiksetesse silmadesse, mida ta säilitas kuni viimaste minutiteni välja, siis nõutust tekitav ühekülgsus laseb luua rohkem variatsioone kui filmid, mille struktuur on paigas ning algus ja lõpp arusaadava arenguga. Monotoonsus, mis muutus kurnavaks, lasi samal ajal ka fantaseerida erinevatest lahendustest, mida film pärast pikka ja veniva esimese kahe vaatuse järel pakkuda võiks. Kui alustada nüüd päris algusest, et tuua selgust peategelase eriskummalisele metoodikale, siis filmi juhatabki sisse aeglaselt, kuid ülevaatlikult liikuv lugu jälgimisest ja jälitamisest, kiikamisest ja piilumisest, mida hüljatud tütar puude varjus sihikindla pilguga peaaegu et liikumatult ja emotsioonitult läbi viib. Kui võtta arvesse Jaapani filmitööstuse nii visuaalseid kui ka sisutihedaid pärleid, siis on kohe raske tunnistada, et Saitai puhul tegu omanäolise kannatusi proovile paneva draamaga, mis ei sätenda sisultiheduselt ega ka pildikeele värvikuselt. Saitai ei saavuta kordagi ootamatut pingeliini, mis oleks fimi ohtralt rikastanud, aga samas peaks tõdema, et läbiv piinav monotoonsus asetabki filmi eraldiseisvale tasandile. Film, mis meeldib või ei meeldi üldse. Usun, et tänu julgele ja raudkindlale arendusele väärib Saitai rohkem tunnustust kui laitust, aga samas on täiesti mõistetav igasugune negatiivne kriitika.Peategelane: armas, vaikne, süütu, kahjutu ja malbe naisterahvas? Kahjuks üldsegi mitte, aga filmi esimene vaatus süvendab antud näiliste omadustega tulevaste sündmuste ebatõenäolisust just veelgi rohkem. Ei saaks öelda, et käiku läinud koletusliku plaani täideviimine oleks olnud ootamatu, aga samas tekitas tohutu kontrasti just selle läbiviija. Jaapani filmimaastikku arvesse võttes ei ole selles midagi ebaharilikku, aga niivõrd piinavalt minimalistliku kättemaksudraamana tihendub kontrast ebahariliku peategelasega veelgi tugevamini. Piinav, aga jõuline visuaalne tugi ja eri nurki taga ajav operaatoritöö toetavad ühekülgsena liikuvat stsenaariumit ning ei lase filmil lõtvuda mitte mingi hinna eest. See tuleb suuresti kasuks nii peategelasele kui ka publiku pingestamisele. Vaatamata kindlameelsele režiile ja stsenaariumile, mis taotleb meeletut ühejoonelisust, garanteerib Saitai tõelise elamuse ainult neile, kes seda otsivad, sest julgen uskuda, et Saitai`ile omane ühel kohal tammuv stsenaarium, aga elamust pakkuv pildikeel ei peakski meeldima vat et väga laiale publikule. Siinkirjutaja ei astunud Artise kinosaali ja ega istunud kaks tundi trepil selleks, et filmi lõppemise järel meeletult kiitma hakata. Minule kui kunstkino hindavale inimesele läks Saitai piinavalt pikaldane stiil hästi peale.

Usun, et tegemist on omanäolise ja kahtlemata julge teosega, mille lavastajal on pikk arenguprotsess veel ees. Saitai ei ole vigadeta, neid on isegi liiga palju ja paljud neist puudutavad kõige elementaarsemaid loogilisi. Liiga palju on sisuauke, millest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Samuti on ohtralt küsitavaid läbiviimata otsuseid, mida vaatamata ekstreemsele kättemaksuplaanile, oleks soovinud näha. Miks? Põhjus seisneb ainuüksi ühetoonilises plaanis, mis lasi küll fantaasial möllata, aga samas jättis oma tegelased järgima ühteainsat ja mõneti isegi loogikavabat rada, millel avaldusid järjest üha uued ja uued võimalused sisuarengu muutmiseks. Kõikidest miinustest hoolimata seisab Saitai sirge seljaga omaloodud pinnal ja ei lase oma kütkeist niisama lihtsalt lahti. Malbe, aga saatanlik peategelane; närveldav ja ühteaegu ka rumal kättemaksu ohver, kes oma vanuse või taaskord realistlikkust rõhutava tooni tõttu ei suuda ega taha oma vangistajast vabaneda. Filmi värvideks on domineerivalt hallikasroheline toon, mis süvendab veelgi rohkem prügikasti heidetud naise mõttemaailma või siis vähemalt püüti seda süvendada. Suuresti siiski õnnestus, aga suuresti ka mitte, sest filmi vaikne monotoonsus sunnib kahtlema lavastaja tõelistes motiivides, aga samas jagab publiku kahte kindlasse vastanduvasse leeri. Ju siis ka see ütleb nii mõndagi debüütfilmi kohta, mille taustainfot on peaaegu et võimatu leida.

Tugev ja väga ebaharilik kättemaksudraama, mis võib pakkuda nii venivat ühe koha peal tammumist või hoopistükis originaalse loo kõhedusttekitavast kättemaksust. Inimene siinpool ekraani jääb aga viimase variandi juurde.
8/10

14. PÖFF - Svinalängorna 2010

Lavastaja: Pernilla August
Osades: Noomi Rapace, Ola Rapace, Tehilla Blad jne.

Enne jõuluõhtut saab noor pereema Leena teate lapsepõlvekodust, et ta ema on raskelt haige. Valusaid mälestusi alla surudes suundub Leena koos oma mehe ja kahe lapsega ema vaatama. Selle taustaks jutustatakse lugu Leena lapsepõlvest, tema vanematest, väikesest vennast, töötusest ja vanemate alkoholiprobleemist.
Tänavusel PÖFFil kõige muu varju jäänud Pernilla Augusti draama Svinalängorna(Beyond/Teisel pool) osutus suurimaks üllatajaks. Tulles krõbeda külma käest kino Sõprusesse võib tunda end mugavalt ja kutsutult. Ruumi jätkus. Kohal oli üsna vähe inimesi. Sain oma külmavarese kombel lõpetamatta sigareti tehtud, istusin meelepärasele kohale ja asusin usinalt filmi jälgima. Sisukirjeldust lugedes võib end petetuna tunda. Igav ja mittemidagiütlev sisu, mis ei ennusta ka filmile mitte midagi kõnekat. Ainuke põhjus, miks seansile üldse ilmusin oli loomulikult Noomi Rapace, kelle rollisooritused draamas Daisy Diamond ja Stieg Larssoni Millenniumi seeria filmides olid vägagi meeldejäävad. Noor ja hakkaja näitlejanna, kelle tegemistel hoian pingsalt silma peal. Olgu kuidas selle Hollywoodi minekuga on, aga näitlejana on ta end juba korduvalt tõestanud. Viimaks jõuangi peamise küsimuse juurde. Kas oli väärt külmetades Plazast Sõpruseni vantsida? Jah, oli küll. Vägagi.
Endalegi üllatusena käsitles Svinalängorna tuntud teemat originaalselt ja eelkõige just meeldejäävate vahendite ja rollisooritustega. Loo keskmes on noor pereema Leena ja tema kiivalt kaitstud saladus, mis viib meid minevikku. Aega, kui Leena veel noore tütarlapsena kolis koos oma soomlastest vanemate ja väikse vennaga Rootsi korterelamusse, et uut elu alustada. Illusioonid on tihtipeale määratud purunema ja tööpuuduse ning kasvavate võlgade tõttu satub pere tohutu pinge alla, mille peamiseks loojaks on alkoholijoobes märatsevad Leena ema ja isa. Kurb ja võikalt realistlik pilk perevägivalda, mis tuleneb kas siis omaenese suutmatusest tööd leida või oskamatusest kohaneda uue eluga. Loo areng on kaunis katkendlik, mis muudabki filmi aina kasvava huviga üha enam ja enam jälgitavaks. Keskseks liiniks on Leena ja tema perekonna teekond raskelt haige ema juurde ja selle taustaks harutatakse lahti naise raskekujulise ja traagiliselt lõppenud lapsepõlveperioodi. Uus elu algab ikka õnnelikult ning ka siingi ei peta filmi stsenaarium lootusi. Selle asemel, et hakata jutustama sirgjoonelist lugu töötusest ja alkoholiprobleemidest, pakutakse hoopis huvitava ja pingsalt areneva paralleeli ema ja tütre suhtest nii minevikus kui ka tulevikus ning samuti ka hingehaavu, mis liga kaua kestnud Leena eluperiood temas tekitas.Kaks lugu arenevad paralleelselt ning ühtäkki tutvumegi korraga nii Noomi Rapace karakteriga kui ka tema karakteri sünnilooga. Meenutused tulevad ja lähevad siis kui tahavad. Filmi ei taba ootuspärasus ja teadatuntud klišeed, sest ainuüksi elulisest lähenemisest ja meelevaldsetest minevikumeenutustest piisab, et valulist minevikku hoopis unikaalsemalt lahata. See kõik tekitab pinge, mida peredraama juures väga tihti ei kogegi. Tavaliselt tunnetame tugevaid näitlejatöid, mis meid hingepõhjani liigutavad või siis pigem asukoha varieeruvust ja avaraid kaadreid tegelase hingeelust. Svinalängorna pakub inimesele, kes soovib iga päev kogeda midagi uut ja huvitavat heitlikku kaameratööd, mis iseloomustab oma suurte plaanide ja raskelt vappuva pildiga peategelase seisundit. Olgu selleks siis viha, ängistus või rõõm. Iga emotsiooni saadab vastav pildikeel, mis iseenesest ei vasta emotsioonile, vaid pigem tegelases möllavale või siis lainetavale tunnetemerele, mida väljendavad professionaalsed näitlejatööd. Noomi Rapace annab ängistavas draamas oma ühe parima rolli. Koos suureplaanilise operaatoritööga jagab Rapace ekraanile liigagi ehtsaid tundeid, mis teda vastavatel momentidel valdavad.Leena lapsversioonina särab 14 aastane Tehilla Blad, kelle sooritus isa vägivalla ja ema abitu sõimu all kannatava peretütrena on ovatsioonivääriline. Peredraama selle kõige parimas, aga samas ka kõige valusamas vormis. Tehilla Blad`i roll on väga tähendus-ja emotsioonirikas ja kokkuvõttes nõudis see osa tüdrukult suurt pingutust. Vähemalt julgen nii uskuda lähtudes kinos saadud vaatemängust. Ka Ville Virtaneni roll pereisana on vastikult usutav. Tegelikult võibki tugevaks kolmikuks nimetada eelkõige just Noomi Rapace, Ville Virtaneni ja Tehilla Bladi. See kõik öeldud ei usu ma siiski, et ülalkirjutatud kedagi väga puudutama peaks ja filmi pingsalt ootama jätaks. Svinalängorna võlu seisneb karakterites, mis on inimlikult rumalad ja samas ka õilsad. aga inimlik õilsus ei tähenda elus suurt midagi. Rohkem mõistmatust ja rohkem pisaraid. Alkohol teeb seda inimesega, aga antud juhul olid keskpunktis figureerinud lapsevanemad sellele altimad kui nad ise arvanuks. Iseloom ja suhtumine on eeldused pikemaks ja kurvemaks perioodiks, mida tabab tihtipeale vägivald, sõim ja lapsenutt. Olgu see siis välimine või vaikne nutuhala. Tulevikus paiskub see nii või naa mingil moel välja. Just seda väljendas paralleelselt arenenud minevik ja olevik märkimisväärse sügavuse ja tumedatoonilisusega. Saatjaks väsimatu käsikaamera, suured plaanid, üle keskmise pikad vaiksed hetked, kaader kaadri haaval käitumise ja miimika põhjal kasvav pinge ning liialduseta unustamatu Noomi Rapace.Külm Rootsi talv, hingeõhu pahvakud, harjumatult palju rabelev montaaž ja operaatoritöö,, muusika, näitlejatööd, värvidedemäng eri aastakümnete puhul, paeluva struktuuriga stsenaarium annavad üheskoos haarava pilguheite ühe pere dramaatilisse perioodi. Film ei töötaks üldsegi nii värske ja loomingulisena kui puuduksid nimetatud omadused. Otsustavalt väljamängitud külm reaalsus, milles peituvad ka mõned helgemad, soojemad hetked ja mingil määral isegi müsteeriumina arenev stsenaarium pakub tuntud teemas tuntavalt mitmekesise elamuse.

Tunnistan ausalt, et tegu ainukese tänavusel PÖFFil nähtud filmiga, mis mulle vägagi korda läks.
PÖFFi lemmik - 8,5/10

14. PÖFF - 127 Hours 2010

Lavastaja: Danny Boyle
Osades: James Franco, Kate Mara jne.

Mägironija Aron Ralston suundub üksipäini kanjonisse nagu tavaliselt. Õnnetuseks kukub ta kaljulõhesse ja ta parem käsi jääb kivikamaka alla kinni. Pannes proovile oma visaduse ja oskused püüab Ralston kivi alt pääseda, kuid ta jääb lõksu ligi 5 päevaks ja enese päästmiseks peab ta tegema raske ja valuliku otsuse.
2003. aastal sattus mägironija Aron Ralston õnnetu juhuse läbi kanjonis seigeldes lõksu. Tema parem käsi jäi liikuma hakanud kivi alla. Ta veetis seal viis päeva iseenda ja kiviga võideldes. Loodus võitis, aga Ralstoni meeleheitlik samm oma käsi lahti lõigata päästis ta elu. 2010. aastal valmis maineka režissööri Danny Boyle`i teadaolevalt detailne ekraniseering Ralstoni ekstreemsest üleelamisest. Näitleja James Franco asus Ralstoni samme läbides läbi tegema samasugust katsumust. Ainult, et filmina. Tulemuseks on innovaatiline ja paeluv teos ühest mehest ja liikumatust kivist. Innovaatilisus ilmutab end peamiselt tehniliselt tasandil. 127 Hours meenutab suuresti lavastaja mitmeid Oscareid võitnud filmi Slumdog Millionaire`i. Taaskord on esikohal visuaalse värvikirevuse perfektsus ja mitmekesisus, mis toob veelgi rohkem esile Boyle`i tungi iga uue filmiga ennast ületada või mitte korrata. Siinkohal tekibki aga väike kordusefekt. Nimelt värvikas, mitmekesine pildikeel ja operaatoritööd proovile panev pingutus on oma stiililt sarnane eelmiselt aastal India koju kätte toonud filmikesega. Ei maksa arvata, et tegu on samasuguse filmiga. Seda kindlasti mitte. Aga oma olemuselt on näha ja tunda juba tehtut, mis siis, et 127 Hours ületab montaaži, kaameratöö ja üldse kogu tehnilise arsenali võimaluste piire.

Sellest suhtes on 127 Hours märkimisväärne saavutus luua kujutlus pingelisest olukorrast ja seda veel võimalikult erinevate nurkade alt. Film, mis nõuab uuesti avastamist, sest ambitsoonikat virvarri leidub alates esimestest minutitest ja kuni viimase kaadrini. Boyle juhatab filmi sisse Ralstoni elukorralduse ja mingil määral ka isiksuse tabamisega. Mitmeks horisontaalseks tükiks jaotatud ekraani abiga tabatakse hõlpsalt peategelasest pakatav energia, elu-ja seiklusjanu, ülikiired lõiked tegevuselt tegevusele ning kaamera paigutus tegelase silmadeks, kitsastele ja liikuvatele objektidele kinnitatud kaamera ja lõpetades digikaamera pideva kasutamisega kuni ei tee lõpuks vahetki, millal miski esineb. Mitmekesisus on filmi raudseks märksõnaks. Usun, et publik on mõne hetkega haaratud sellest musikaalsest, metsikust montaaži ja operaatoritöö festivalist. James Franco on Ralstoni osas sirge seljaga vabameelne seikleja, kes tunneb elust mõnu joostes mööda kanjonit kõrvaklapid peas ja usaldades omaenese instinkte. Turvaline sissejuhatus kujuteldamatule olukorrale, mis peategelast ees on ootamas. Lõbusus, muusikapalade vaheldumine, pildi pidev hakseldamine ja naerusuine enesekindlus saadab vaatajat kogu sissejuhatuse ajal, aga seda kuni hetkeni kui Ralston kukub ja käsi kivi alla jääb.Kiire, hüplik, humoorikas, trendikas algus lõppeb sama kiiresti kui see algas ja mõnes mõttes on see leevendus, sest mõnel juhul isegi liigselt hoogne pillerkaaritav, aga samas vägagi haarav algus heidab liiga kunstilikku ehk mitte just väga reaalse varju mehe ja kivi vastasseisule. Läbi kogu filmi esinevad tundega tabatud muusikapalad, mis osutasid oluliste hetkede kaalule kiiresti ja mõjuvalt ning igal juhul filmi lugu arendavalt. Kivi alla sattumisele järgnev on aga ehe näide Boyle`i lavastajakäe meisterlikkusest. Üdini mõistlikult läbimõeldud, loogiline ja realistlik nagu juhtum ise. Esmalt rulluvad lahti loogilised, aga hiljem juba meeleheitlikud sammud käe vabastamiseks. Boyle tõestab kuivõrd kunstiliselt, aga samas realistlikult on võimalik ühes kohas, ühes hetkes välja mängida pingeline olukord ellujäämise nimel. Tagasivaated elule ja läbitud valedele otsustele mõtestab lahti Ralstoni tahet ellu jääda, kuid samas on emotsioonide tekitamine tunduvalt ebalevam kui muidu tehniliselt kõrgel tasemel film. Franco vedas oma rolli suurepäraselt välja. Temas oli justkui näha ja tunda kurnatust, valu ja pinget. Seda sama ei tekitanud aga hetked, mis püüdsid tegelase elutahet järkjärgult sügavamaks muuta, et publik oleks võimalikult tihedalt peategelase kannatustesse haaratud.

Filmi värvikirevalt trendikas olek jäädvustab eheda kiirusega Ralstoni olemuse, kuid emotsionaalse haaratuse suhtes selline lähenemine enam ei töötanud. Ei mõjunud nii nagu järjest esile kerkivad mälupildid Ralstonit mõjutasid. Reaalsest juhtumist rääkides võis ta tõesti näha kõike, mida filmiski, aga üks asi on dramaturgia ja hoopis teine asi on reaalne elu. Dramaturgiline pool sattus kiiresti filmi vaatemängulisusest arengust sõltuvusse ja usun, et just sellel põhjusel ei pakkunud Ralstoni vaiksed hetked iseenda ja oma mineviku seltsis eriti pinget, sest kogu pingelisus oli langenud filmi ülesehitusele: eri võtetele, kuidas ja millal mingit meeleheitest tingitud emotsiooni tabada ja seda efektse tõsidusega ekraanile lajatada. Pingelangus mõjub rahustavalt, aga samas igavalt turvalise sammuna süvendamaks vaatajas respekti ja poolehoidu Franco tegelaskujule. Selle eest hoolitses pigem Franco, sest eri kaameranurkadega tabatud miimika nagu pingest kahvatu näoilme, valu, pingutus ja hullumine on otse Francole näkku kirjutatud. Üldsegi on filmi olulisemad hetked (kivi vs. Ralston) ülesehituselt äärmiselt põnevad, ootamatud ja mitmekesised. Iga moment ja ajahetk on maksma pandud tihedalt varieeruva muusika, kaameravõtete ja tegelase seisundi halvenemise tõepärase, kuid eripärase esitusega. Kui keegi võiks parima meespeaosa Oscarile kandideerida, siis just nimelt tema. Raske öelda, kas ka võidu vääriline, kuid kui võit langeb Franco käte vahele, siis usun, et on seda igal juhul väärt.Tehnilistes kategooriates hakkab 127 Hours kindlasti auhindu korjama, aga ütlen juba kohe ära, et parima filmi materjaliga Ralstoni juhtumi ekraniseeringu puhul tegemist ei ole, sest emotsionaalne investeering tehti katsumuse ja peategelase ellujäämiskatsete kujutamisele, mitte Ralstoni elutahte püsimise arendusele, mis tõmbas märgatavalt filmi väärtust allapoole. Siiski tugev ponnistus ja segi üsna tähelepanuväärne teos, mis saavutas palju, kuid ikkagi jäi puudu see väike eluvaim, mille teenistuses on kaasahaaravuse süvendamine peategelase elujanusse.
7/10