Harry Potter and the Deathly Hallows: Part 1 2010

Lavastaja: David Yates
Osades: Daniel Radcliffe, Rubert Grint, Emma Watson, Bill Nighy jne.

Harry, Hermione ja Ron püüavad ajaga võidu joostes leida vahendeid Voldemorti hävitamiseks, aga samal ajal kogub Voldemort üha rohkem võimu ja liitlasi, et leida Harry Potter ja ettekuulutus viimaks ometi täide viia.J. K. Rowlingu suurejoonelise raamatuseeria Harry Potteri viimase osa ekraniseering on jõudnud kinodesse kahes osas. Üks praegu ja teine paar kuud hiljem. Oli selline samm hea mõte? Loomulikult. Aga miks? Sest Rowling on liiga suur jutuvestja ühe kahe ja poole tunnise filmi jaoks. Tuletame kasvõi meelde Order of the Phoenix`i juhtumit, mille puhul kohandati viimasest vaatusest pikem osa kahe tunni pikkusesse filmi. Filmiversioon kannatas selle tõttu tohutult, sest lõpptulemusena sai näha häbiväärselt katkendlikku, üleminekuteta, pooliku karakteriarendusega ja ebaühtlase tempoga adaptsiooni. Half-blood Prince oli kõigi eelduste kohaselt(Steve Kloves`i tagasitulek) õnnestunud, kuid taaskord kangutati liiga palju materjali välja. Selle toimel teisenes film 6. raamatust tohutult erinevamaks. Steve Kloves ja David Yates`i uus koostöö filmiseeria viimase osa kallal kandis vilja juba siis, kui teatati kahes osast. Olgu see siis rahaline kaalutlus või aus tunne, et liiga vähe materjali pole mõtet ühte filmi toppima hakata, aga The Deathly Hallows vääris just sellist valikut ning tänu stuudiobosside otsusele teha kaks filmi õnnestus filmiseeria viimase osa esimesse poolde paigutada rohkem materjali kui 5. ja 6. filmi. Kaks ja pool tundi kestev oopus on kummardus raamatu fännidele, filmikunsti ja fantaasiafilmide austajatele ja eelkõige mõistlik versioon kõigile. Maagia ja muinasjutulikkus on küll kenasti olemas, aga eelkõige on tuntav 5. ja 6. filmis loodud tume atmosfäär, veelgi tumedamad visuaalid, kiire ja metsik kaameratöö, lokatsioonide suur valik ja suuresti ka rõhuv pinge, mis kolme peategelase õlgadele on laskunud.
Harry Potter and the Deathly Hallows Part 1 on aeglane, sissejuhatava mõttega, et tutvustada tegelasi, nende motiive, olukorda, mis võlumaailma valitseb ja toimib peamiselt karakteritel põhineva loona, mis viib vaataja eemale alati imetabasena tundunud Sigatüükast ning suundub otsejoones lageda ja ohtlikku taeva alla, püüdes rõhutada olukorda ja maailmas toimuva tõsidust iga uue sammuga, mida me peategelased oma uue ülesande täitmiseks on sunnitud tegema. Harry, Ron ja Hermione on suureks kasvanud. Tegelikult olid nad tõsimeelsed juba Order of the Phoenix`is, kuid konarlik stsenaarium ei lasknud sellel tõsiasjal võimule pääseda. Sama juhtus ka kuuenda osaga, sest Sigatüüka turvalised seinad loovad ikka ja jälle koduse keskkonna, kus ootamatuid olukordi palju ei teki. Seitsmes ehk viimane osa ehk veel omakorda viimase osa esimene osa on suuresti õnnestunud tänu algmaterjali tarmukale järgimisele. Seekord on olemas ka uuem Harry Potteri film, mis võiks olla huvitav ja samas ka järjepidevalt loogiline ka inimesele, kes ei süübi Potteri raamatutesse ega raamatu/filmi mütoloogiasse. Eraldiseisva loona ühes suurest tervikust töötab 1. osa õlitatult leides aega nii tempokatele actionstseenidele, loo kontekstile hädavajalikule karatkeriarendusele, hirmu ja õuduse seguse õhkkonna loomisele ninga kõige tähtsamale ehk Potteri enda maailma, koduse, tuntava maailma kokkuvarisemisele. Kuid eraldiseisva filmina ja Potterit tundmata ei tasu Deathly Hallows`it vaatama hakatagi, sest filmi sõltub paljuski oma eelkäijatest ja tõelisest allikast, kust ta pärineb.

Eks igas väljatoodud punktis on omad head ja vead, aga üleminekutelt ühelt võtmesündmuselt või stseenilt teisele on järjepidevalt sujuv ja enam-vähem ka väga raamatutruu. Lord Voldemorti haarde laiendamine leiab kajastust suurel määral, kuid kahjuks liiga vähese visuaalse materjalina, et uue hirmuvalitsuse teket uskuma jääda. Eelnev lause võib olla aitabki defineerida viimaste Potteri filmide probleemi, milleks on ei miski muu kui järjepidevuse pidev katkemine. Teisiti sõnastades on tegu suutmatusega korrastada, järjestada, säilitada raamatutes ilma ühegi kõhkluseta kirjeldatud sujuvust.. Oli selleks siis teismeliste esimesed armumised või siis viha, emotsioonide väljanäitamine. Eriti just 5. ja 6. filmis ei ilmutanud autori kirjeldatu end eriti tugevalt. SEE miski oli puudu. The Deathly Hallows püüab seda viga parandada ning enamjaolt suudabki taastada Rowlingu meloodilise kergusega jutustatud loo. Muidugi mitte samal tasemel, aga püüdlus on ka ikkagi kiiduväärt. Teisi Potteri filme ju ei ole ega ka veel nii pea tule. Tuleb leppida sellega, mis meile on antud. Viimase osa 1. osa on kaunis veider loom. Ta kulgeb aeglaselt, püüdliku põhjalikkusega raamatut tunnetades ja alatasa katsedades ka uusi meetoteid muutmaks mõnda olukorda veelgi sügavamaks. Meetodeid, mida juurde lisati, ei olnud palju, aga piisavalt, et mõista Yates`i ja Kloves`i püüdlusi muuta saaga viimane osa mõjuvamaks kui ükski varasem film.
Ülimalt lihtsalt öeldes on The Deathly Hallows väga ilus nii visuaalide, kaameratöö, muusika, CG kasutuse kui kogu tehnilise arsenali poolest. Kaameratöö annab enesest vast kõige rohkem märku actionstseenide juures, kuid üldiselt kanduvad eripärased kaameranurgad laiali kogu filmi peale. On lausa tunda eriliselt spetsiifilist kaamerat, mis nagu jutustakski lugu otse Potteri maailmast. Vähe staatikat ja rohkelt liikuvust iseloomustab seeria viimase osa kaameratööd. Eelmise kahe filmiga sündinud sünge sinakastume kunstiline pool on seekord leidnud laiema ala, kus tegutseda. Erinevalt eelmistest osadest puuduvad Sigatüügas, tuttavad näod ja samuti ka lokatsioonid, mida on juba korduvalt tutvustatud. Kõik see mängib suurt rolli, et tabada kolme peategelase hingeline seisund. Väikesed inimesed suure ja kõleda maailma keskel. Justkui lapsed täiskasvanute keskel. Ei leia ega leia endale kohta, kuhu rahulikult maha istuda. Ron, Hermione ja Harry ehk Rubert Grint, Emma Watson ja Daniel Radcliffe on taaskord tuttavates rollides ja järgivad juba loodud tegelastüüpe tarmukalt, oskuslikult ja loomulikult. Loomulikkuse koha pealt peab nii mõneski kohas kohmetult nihelema, sest eelmisest kahes osas loodud miimikapõhine kolmiku vaheline suhtlemine annab end ikka veel tunda.

Kindlasti mitte nii ebamugavalt kui varem, sest käesoleva filmi toon, muusikaline taust, olukorra tume tõsidus ja niigi tuttav kolmik on omavahel märksa sidusam kui ennem. Eelnevate osade kohmetus, mis tekitas arvamuse, et noored näitlejad on oma lapseliku võlu kaotanud, on taandunud kaugele eemale ja jätnud maha sõprussuhtele väga iseloomuliku emotsioonide ja miimika mängu. Order of Phoenix nurjas selle sama põhimõtte puhtalt kiirustamise ja läbimõtlematuse tõttu. Half-blood Prince püüdis eelkäija viga parandada, kuid ka seekord jäeti liiga palju vitaalset materjali välja, et antud osa üldse oma pealkirja tõelist tähendust vääriks. Tehnilisest küljest suurepärane, üleminekutelt püüdlik, kuid sisu järjepidevuselt poolik. Deathly Hallowsi poolitamise mõte lubas kõik need vead parandada: pühenduda tegelastele ja kogu keerulise olukorra hoomamisele, vastanduvate jõudude eksistentsi teadvustamisele ja loomulikult ka kolmiku ehk võtmetegelaste tõusude ja mõõnade jälgimisele. Eks ka siin leidus tihtipeale kiirustamise jälgi, kuid püüdlikult tähelepanelik stsenaarium, tuttavad karakterid, kellele asetati eriliselt rohkelt rõhku ja mõningate mööndustega ka põhjalik arendus, mida viimaste osade puhul ei kohanud.
Ega ka viimane osa pääse vigadest. Vaieldav, kas valitud finaal viimase osa 1. peatükile täitis oma eesmärki täiel määral või mitte. Kui võtta 1. osa puhtalt sissejuhatavana, siis tabati igal juhul märki, aga kui võtta seda kui eraldiseisvat lugu, siis jäi kulminatsioonist ja selle lahendusest väheseks, et viia pinge haripunkti. Raamatuseeria austajatele ei valmista vast selline lahendus probleemi, aga tervikliku filmi vaatepunktist oleks raamatupõhiste detailide kohaloleku korral antud lõpplahendus töötanud. Puudu jäi väga vähe, aga isegi sellest piisas, et lugu natukenegi kannataks. Midagi äraütlemata mainiks vigade või siis puudujääkide kohta nii palju, et vaatamata Lord Voldemorti kohaloleku tunnetamisele jäi tema füüsilisest üleolekust väheseks ja samuti eirati detaile, mille tulemusena viimase paarikümne minuti sees sattus kolmik vangistusse.

Nende väikeste, kuid oluliste nüansside olemasolu korral oleks kogu film töötanud ainult vaataja huvides. Siiski parim Potteri film, mis alates Goblet of Fire`st valminud.

8,5/10