Lavastaja: Sylvain ChometVananev mustkunstnik ei suuda leida endale ja oma trikkidele rahulolevat publikut ja nii ta suundubki Šotimaa rannikukülla, kust naastes on tal kaaslaseks noor tüdruk, kes aitab illusiooni loojal nii mõndagi mõista.
Tänavusel Animated Dreams`i ehk PÖFFi avapäeval linastunud The Illusionist ehk originaalkeeles L'Illusionniste põhineb prantsuse suurlavastaja Jacques Tati poolelijäänud stsenaariumil, mis toob taaskord luubi alla Härra Hulot`iliku tegelaskuju. Maaliliste taustadega varustatud animatsiooni lavastajaks on Sylvain Chomet, kelle varasemaks tööks on isegi Cannes`il esinenud Les Triplettes de Belleville, millele iseloomulik unikaalne animatsioon tõi Chomet`ile palju kiitust. Vaatamata oma lühiksesevõitu karjäärile on Chomet püüdlik ja samuti ka parajalt palju furoori tekitanud. Furoor seoses Jacques Tati stsenaariumiga, mis oli Tati pühendumus oma tütrele Sophiele, kellega ta oma elu ajal just palju ei tegelenud. Teisalt on ka välja ilmunud info, et Tati vanim tütar, kes on Tati perekonna ainus elus olev liige, väidab, et isa kirjutas The Illusionisti just temale. Raske nüüd öelda, kellel siis õigus on. Eriti just siinkirjutaja puhul, kes seda poleemikat vaatab väga võõra pilguga. Sylvain Chomet on igal juhul hakkama saanud kauni ja vahest isegi meisterliku mõõtu animatsiooniga, mille põhiteemaks on igihaljas armastus ja suure kaaluga ohverdused, mis armastuse nimel tehakse või peaks tegema. The Illusionist peegeldab ka Tati soovi leevendada pingelist suhet oma tütre/tütardega, kellelt ta vähemalt ligipääsetavate andmete väitel soovis andestust saada. Stsenaarium, mis kirjutati 1956. aastal jõudis ekraanile alles 2010. aasta viimastel kuudel. Täpsemini öeldes reede õhtul kinos „Sõprus“ pärast Animated Dreamsi avafilmi, milleks oli Mati Küti eriskummaliselt muljetavaldav „Taevalaul“.
The Illusionist on lihtne lugu vananevatest inimestest. Vanad nii seest kui ka väljast. Need, kes jõuavad ammutada tahtejõudu muutumaks koos ülejäänud maailmaga ja need, kes seda ei leia ning loobuvad vajudes unustusse pimedas tänavanurgas. Vananev nii meetoditelt kui ka välimuselt muidu väga muhe ja sõbralik mustkunstnik rändab punktist punkti leides ees nii pettumust publikust kui ka oma tööandjatest. 50Ndate uued tuuled on võimust võtmas ja vanad trikid noorte jaoks enam ei tööta. Seetõttu rändab heatujuline ja igasugu veidrusi uudishimulikult jälgiv mustkunstnik linnast linna. Jõudes viimaks Iirimaa kalurikülla kohtab ta sooja vastuvõttu ja lahkudes saab ka kaaslaseks noore seiklusalti tüdruku, kes usub, et kummaline mees ongi ehtne maag. Isale ja tütrele omaselt malbe suhe, mis valgub eri asukohtade maalilistel taustadel lahti, on universaalne. Tati ja Chomet`i koostööl valminud ja viimase abil lõpetatud lugu ei ole otsekohene pajatus. On ainult üks pidev tegevusliin, mida on tunda ja näha. Domineerib mustkunstniku ja noore tüdruku iseäralik suhe, mille arenedes muutub filmi pealkiri aina enam sisuga haakuvamaks. Peategelane on väga Hulot`ilik ja kui välja arvata muidu üsna ebatati`lik helikujundus on kogu film Tati`le omaselt vähese arusaadava dialoogi ning rohke ja rohke heliliselt tugeva, mõjuva, tuntava, kuuldava küljega. The Illusionist on nagu tummfilm, kus kogu sisuarendus tuleb esile läbi miimika ja pideva tegevuse, millel ei ole korduvat joont, mida pidi kogu film edasi areneb. Ülevaatlikult lendlev lugu puudutab nii ühiskonna kiiret arengut kui ka aeglaselt ja omasoodu ajas liikuvat eluolu, kuhu mustkunstnik filmi alguses ka jõudis ning kus film oma päris õige alguse leidiski.
Oma maaliliste taustade, täpsete detailide ja inimlike joonistatud tegelastega mõjub The Illusionist värske ja uudsena. Juba arvutianimatsioonidega harjunud publik tunneb end kindlasti rahuldatuna kui vaatab tavaformaadis käsitöömeistrite suure vaevaga valmistatud animatsiooni, mis on justkui nagu pärit aastate tagant. The Illusionisti võlu peitub kahtlemata võrratus muusikas, kaunis mitmekülgses animatsioonis, huvitavates erinevate probleemidega tegelastes, kes ükshaaval või kõik korraga ilmestavad illusionisti ja noore krapsaka tütarlapse isa ja tütrelikku suhet. Üks õpetab teist ja vastupidi. The Illusionist on humoorikas, nüansirikas ja ka elavaloomuline. Ei teki tunnet, et vaatad lihtsalt ilusat pilti, kuigi tänu kaunile kujundusele tekib see tunne nii või naa, aga sellest sõltumata elab The Illusionist oma elu. Väärikalt, mõtlemapanevalt ja põnevalt.Teeb südame soojaks. Teeb tõesti.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar