neljapäev, 30. aprill 2009

The Seventh Seal 1957

Lavastaja: Ingmar Bergman
Osades: Max von Sydow, Benkt Ekerot, Gunnar Björnstrand jne.

Jah, ütleme nii, et päris võhik ma Bergmani suhtes ei ole, aga siiski ikkkagi rohkem sinna võhikluse poole. Mis seal ikka, ütlen parem ausalt ära. Isa mul kiidab taevani Bergmani näidendeid ja filme, kuid mina sain alles nüüd aimu, mida see mees endast õige kujutab. Ühise filmivaatamise valikuks sattuski Bergmani 1957. aasta müstiline film The Seventh Seal. Vaatamata valmimisaastale osutus see mustvalge teos vägagi huvitavaks ja mitmetähenduslikuks.
Tegevus toimub 14. sajandil, kui ristisõjast saabuvad kodumaale Rootsi rüütel Antonius Block ja tema kannupoiss Jöns. Rootsi on parasjagu Musta katku meelevallas ja kõikjal levib surmahirm ning lootusetus. Block on hakanud Jumalas kahtlema ja püüab leida vastuseid, kuid ka Blockile tuleb Surm järele. Et endale aega juurde võita, esitab rüütel Surmale väljakutse male mängimise näol. Nad jätkavad oma teekonda ja seejuures kohtavad eri inimesi surmast laastatud maal.
Ütleme nii, et olin filmi alguses apokalüptilise sümfoonia kõlamise järel tegevustikku põhjalikult kaasa haaratud, sest mõjuv algus oma hukatusliku tooniga sundis silmad efektsel moel ekraanile. Max von Sydow on vist ainuke tuttav nimi, mis siit filmist leidsin. Ta on küll väga noor, aga ära tundsin ikkagi ja seda just tema äratuntava lõua kuju pärast. Kui nüüd järele mõelda, siis sellise teemaga filmile sobiki ainulaadselt mustvalge värvus. Block ja Jöns puhkasid parasjagu rannas, kui rüütlile tuli järgi Surm ise. Rüütel mõistis, et tema aeg on tulnud, kuid peibutas Surma malet mängima, et saada endale aega juurde ning nii nad kahekesi mängisidki vahelduva eduga malet. Filmis kohtas eriskummalisi tegelaskujusid. Neist tähtsaimad olid kindlasti näitetrupi liikmed, kes katku ajal surma õrritasid. Truppi kuulus ka üks perekond oma väikese lapsega, kes omasid filmis isegi veelgi suuremat tähtsust kui ma oleksin oodanud. Rüütli ja tema kannupoissi ümbritses pidev kahtlus Jumala olemasolus ja üldse selline üldine masendus, kuid lapsega mehe ja naise juures olid asjalood hoopis vastupidi. Vaatamata ümbritsevale surmale säilitasid nad õnne. Need kaks gruppi võib olla sümboliseerisid elu ja surma, kui ma õieti aru sain. Rüütel Antonius Block kahtleb oma usus ja ja püüab leida mingit märki, et Jumal tõesti eksisteerib. Ta oli veetnud viimased 10 aastat ususõjas ja nüüd on ta hakanud kahtlema sõja õigsuses, kuid seejuures ei kahetse ta sõtta minekut.
Põhiline teema Blocki ümber seisneski usust kõrvale kaldumises ja elu tähtsuse lahtimõtestamises. Mitmed stseenid temaga olid minu jaoks väga andekad ja suurepäraselt koostatud. Võtame näiteks Blocki pihile mineku, kus ta avastas, et teda ei kuulanud kirikuisa, vaid Surm ise ning samahästi võiks välja tuua tema vestlusi Surma ja oletatava nõiaga. Nõia juures püüdis Block leida vastust küsimusele, et kas ta on näinud Surma(ma väga loodan, et mälu ei peta). Kannupoiss Jöns oli juskui kõigega leppinud mees, kes ei hooli enam ei elust ega surmast, kuid siiski oli tal hea süda ja seetõttu ka üsnagi abivalmis. Ütleks, et Jöns oli justkui pesuehtne ateist, kes leppis valitseva olukorraga ja kasutas seda ära, kuid samas oli ta inimlik nagu mõni usumees. Parim osa filmis oli dialoogidel, mis võisid kohati tunduda isegi mõistukõnena, kuid siiski arusaamatust ei tekitanud. Eriti meeldejäävad olid Blocki pihtimine, lapsega mehe ja naise arusaamad toimuvast ja Jönsi erapooletu suhtumine ümbritsevasse. Mitte just väga erapooletu, aga ikkagi midagi sinnapoole. Blocki ja Surma male mängimises saatis edu algul rüütlit, kuid arvata oligi, et eesmärk ei saagi olla Surma petmine ja seda tõestas ka Surma kaval käik. Rüütli, kannupoisi ja näiterupi teekonnal nähti pealt ka nõia põletamist, mida Jöns ei suutnud kannatada ja Block püüdis aru saada, et kas see nõid sureb mingi suurema eesmärgi nimel. Surm oma üdini musta kuue ja valge näolapiga sobis mustvalgesse vormi kui valatult. Vahepeal ühes kirikus tutvustati ka maalitavat surmatantsu, mis esines ka lõpustseenis ühel mäeharjal. Nagu ma aru sain, siis Block päästis lapsega perekonna surma küüsist kui ta Surmaga malet mängis või siis täpsemini öeldes lasi neil päästa ennast. Lõpp Blocki naise juures muutus veidi segaseks, kuid pääsenud perekonnapea viimased laused panid üldjoontes põhjuse ja tagajärje paika.
Müstiline ja vägagi mõjuv draamateos.
9/10

teisipäev, 28. aprill 2009

Mirror`s Edge VG 2008


Vot see mäng teeb ilmselgelt silmad ette igasugustele FPS mängudele. ME haarab kaasa ja enam lahti ei lase. Vanasti tundsin end FPS mänge klõbistades kõrvale jäetuna või olin niisama pealtvaataja, aga ME seda võimalust enam ei paku. Keset kõrgeid pilvelõhkujaid on lihtsalt elavalt vinge ringi joosta, hüpata ja kes teab mis nimega asja veel teha. Olin alguses veidi skeptiline, sest nagu filmideski ootan ma tavaliselt arukat sisu ja vastavalt sellele sobilikku teostust.
Mirror`s Edge pakub mängijale  parkour`i kõige laiemas tähenduses. Ise ma ei tea sellest spordialast suurt midagi ja ega ei huvita ka, kuid mängumaailmas on asjalood teisiti ja isegi mina ei saa ära öelda võimalusest, kus pakutakse enneolematut rännakut mööda kõrgete hoonete katuste, läbi akende, ventilatsiooniavade, mööda ronge ja Jumal teab läbi mille veel. Mängija on Faith`i silmadeks ja seda sõna otseses mõttes, sest igasugune liikumine on näha just läbi mängija silmade ning minu ülesanne on juhtida Faith`i jalad ja käed õigesse suunda. Liikumist ja peamiselt hüppamist on ohtralt ja see on ka valminud parajalt peadpööritavalt. Just hetk tagasi sain ME`ga ühele poole ja üldmulje jäigi väga positiivseks. Sportlik ja väga liikuv mäng, mida muud öelda.
Mängu tegevus leiab aset lähitulevikus, kus ühes linnas on valitsus täielikult võimu haaranud ja mitte ükski kodanik ei saa enam mitte mingeid saladusi endas hoida. Kõikjal jälgitakse kodanikke kõikvõimalike vahenditega ning isiklik vabadus on asendunud enam vähem täiesti kontrollitavaks. Peategelane, Faith on runner ehk jooksija. Ta kuulub linnas paiknevasse vasupanuorganisatsiooni ning mille liikmed on  suurepärase parkour`i oskustega nagu Faith. Lähenevad linnapeavalimised tähendavad aga probleemide algust, milles omab suurt osakaalu ka runner Faith. 
Peaks mainima ka, et see linn on ebanormaalselt puhas ning igal pool domineerib hele värvus. Olgu selleks punane, kollane, roheline ja valge. Alati kirgab ka päike, mis andis mõnusa suvise hõngu kui ma ME esmakordselt veel külmematel päevadel ette võtsin. 
Igatahes, soovitan soojalt. 9/10

Trailer ja gameplay üheskoos:

Antichrist 2009

Lars Von Trieri uus film, mille linastumiseni on veel aega, sest alles maikuus ilmub see Cannes`i festivali ekraanidele. Aga arvan, et tasub oodata. 
Olen kahjuks Trieri filmidest ainult Dancer in the Dark`i näinud, mis oli ka päris ammu, kuid siiani hästi meeles. Björk oli seal vapustav.
Antichrist`i trailerit juba teist korda vaadates jääb sellest kui õudukast tugev ja vägagi sünge mulje ning arvata on, et see tuleb nii või naa midagi enamat kui lihtsalt õudukas.


reede, 24. aprill 2009

Event Horizon 1997


Lavastaja: Paul W. S. Anderson
Osades: Sam Neil, Jason Isaacs, Laurence Fishburne jne.

Paul W. S. Andersonile mõeldes ei tule just ette helgeid mälestusi. Kõige värskeim neist on arvatavasti Death Race, mis iseenesest ei olnudki üldse halb film. Aga kui meenutada eelnevaid filme, siis paraku ununevad Andersoni filmitükid kiirelt, kuid samas on need ka täiesti vaadatavad. Ise pean vist õnnestunumaks Resident Evil`it, Death Race`i, AVP`d ja nüüd lisandus ka Event Horizon.
Aastal 2047 saadetakse grupp astronaute süvakosmosesse uurima 7 aastat tagasi kaduma läinud uurimisjaama Event Horizon. Pardal on aga ainult üks mees, kes teab kaduma läinud laeva esialgset eesmärki. Kohale jõudes tabab Event Horizon`il uitavat meeskonda kõikehõlmav kurjus ja selle tekitaja asub samal laeval. Aeg hakkab jooksma ja meeskond peab enda päästmiseks kurjuse allika hävitama.
Miskipärast on just eriti kõhe vaadata õudusfilmi, mille sündmustik leiab aset kosmoses. Kosmos oma piiritusega on juba niigi lai ja kui sinna veel lisada korralik annus salapära ja õudu, siis ongi olemas ulmeõudus. Iseasi muidugi, kas filmis on rohkem ulmet kui õudust või vastupidi. Antud ulmekas oli põhiline siiski õudus ja enamus tegevusest toimuski komsoselaevas. Film iseenesest oli küllaltki etteaimatav ja tavapärase sisu kulgemisega. Alguses päästemeeskond ei teadnud oma missioonist mitte midagi, siis nad surusid tõe välja teadlase William Weiri käest ning siis jõuti 7 aastat kadunud olnud laevale ja meeskonda hakkas kimbutama seletamatu õudus ja hirm. Tsiteerin ühte kaasblogijat:"Ei ole midagi erilist siin päikese all". Kuid siiski, siiski. Huvi tõusis sündmuste arenedes tunduvalt ja seda eelkõige salapära säilitamise pärast. Isegi enne lõppvaatust oli teatav ootusärevus kripeldamas. Sam Neil on minu jaoks väga sümpaatne näitleja. Midagi temas peab olema, sest kui tema filmis räägib, siis mina olen vait. Esmakordselt kohtasin teda Jurassic Park`is, kui ma olin 7-8 aastane ja isegi siis jäi ta mulle kenasti meelde. Ma vaatan, et ta on esinenud mitmetes õudukates samuti. Peaks ka need ette võtma. Esimesena kindlasti In the Mouth of Madness.
Film pakkus nii mõnegi hirmutava koha, kuid minu jaoks hoidis huvi üleval teadmatus kurjuse põhjustaja ees, sest need teise dimensiooni teemad on mind alati köitnud ja kui sealt väljub midagi eriti kurjakuulutavat, siis jääbki painama ainult selgitus. Jason Isaacs ja Laurence Fishburne olid ka filmi kaasatud, kuid ka neil oli kanda suhteliselt tavapärased rollid. Ega film ei üllatanud ei millegi silmapaistva suhtes. Tundus rohkem, et selline kulunud sisuga ulmekas on lihtsalt ajale jalgu jäänud. Õuduselement ja kurjuse salapära olid olemas ning need olidki pidepunktid, mis hoidsid mu meeli pingsana. Ühegi tegelase surm otsest mõju ei avaldanud, sest pea iga tegelaskuju oli justkui välja astunud mõnest teisest sarnasest õudukast, aga eks nii on ebaõiglane öelda. Ilmus film ju 1997. aastal ja eks siis oli film kindasti midagi uut ja huvitavat. Kuid kahjuks enam mitte. Õudusest meeldis mulle Dr. Weiri naise ilmumine oma tühjade silmadega ja lõpus väike Hellraiser Sam Neil`iga. Meenutas väliselt Pinheadi, kuigi too ei olnud verine. Üldsegi lõpusündmused istusid mulle kõige paremini.

Aga mis siis veel? Event Horizon oli meeldiv vaatamine ja huvi jätkus lõpunigi, mis oli ka kahe otsaga. Oli see kurjus nüüd seal laeval või mitte? Mulle tavaliselt meeldivad õudukad, kus lõpp jääb vaataja enese teha. Miks ka mitte?
6/10

kolmapäev, 22. aprill 2009

My Dying Bride

Hiljuti ilmunud allbumi For Lies I Sire kaanepilt

MDB-i olen viimased päevad lummatult kuulanud ja nüüd kirun, et varem polnud neilt midagi kuulnud. Eks siingi kehtib tõdemus, et ma võin küll teeneka bändi peale sattuda, aga see ei tähenda kohe, et võtan kätte ja asun kuulama. Mõnikord ma täitsa kirun oma laiskust, sest niimoodi käitudes võib isegi paar aastat mööduda ja alles siis avastan, et kunagi ammu silme ette sattunud nimi otsustab minu jaoks olla liigagi hea, et olla tõsi.
Ja seda julgen ma My Dying Bride-i kohta julgelt väita. 
Rasked kitarririffid, kõikjalt läbi kumisevad trummid, nukker viiuli-ja klaverimäng ning laulja Aaron Strainthorpe aeglane ja uimastav vokaal loovad koosluse, mis jääb MP3-playeri kinni panemise järel kõrvu kumisema ja mõne aja pärast ei teki tahtmist muud kuulata kui ainult MDB-i.

Tegemist on Briti bändiga, mis kuulub koos minu kauaaegse lemmiku Paradise Losti ja Anathemaga kolmikusse, kes lõid omal ajal kuskil 1990ndate alguses death/doom metali ehk eestimaiselt hukatuse muusika.  Praeguse seisuga on meestel väljas 10 albumit, kus viimane üllitis ilmus 23. märtsil. Tutvust tegingi kõige viimase albumiga, kuid nüüd olengi viimase kolme päeva jooksul bändi kahte viimast heliplaati kuulanud ja parasjagu kostab mul siin kõrvus ka kolmas album. Eks tagurpidi kuulates suuremast väiksema aastaarvu poole on veidi kohatu kuulata, aga mis seal ikka. 
My Dying Bride oskab luua vastavalt kas siis tempoka või siis aeglase rütmi, kuid kõige paremini ja sagedamini kostub bänd mõlema taustal ning siis saab kuulda missuguse pundiga tegelikult tegemist on. Suurepärane leid hukatusemuusika vallas. 

Deeper Down


The Cry of Mankind


Thy Raven Wings


For You




X-Men Origins: Wolverine 2009

Uus ja loodetavasti ka viimane trailer. Tundub iga uue vaatamisega üha uhkem.

teisipäev, 21. aprill 2009

Running Scared 2006


Lavastaja: Wayne Kramer
Osades: Paul Walker, Cameron Bright, Vera Farmiga, Karel Roden jne.

Ütleme nii, et Paul Walkeri rollisooritus Fast and Furious`e filmides ei ole üldsegi võrreldav Running Scared`i rolliga, kus Walker oli justkui hoopis teist masti inimene. Filmile eelnevalt erilist lootust ei andnud, sest miskipärast arvasin ees ootavat tavalist krimifilmi, mis arvatavasti ei suuda üllatada. Running Scared osutus kõigele vaatamata olema aga tõsiselt närviline ja üllatavalt kiireloomuline.
Lugu hargneb lahti kihva keeratud narkoärist ja tapetud korrumpeerunud võmmidest. Võmmitapjast relv tuleb kõrvaldada ja see ülesanne usaldatakse pisisuli Joey`le. Relva paigaldab ta ajutiselt oma majja, kuid see kaob seal koos naabripoisiga, kes kasutas relva oma tarbeks. Joey on suures hädas, sest maffia nõuab kiiret tegutsemist ja ega relva kaotus neil naerusuud esile ei kutsu. Nüüd peabki Joey leidma relva maksku, mis maksab.
Walkeriga on selline lugu, et ühelt poolt on temas kui FaF osalenu juures midagi meeldivat, kuid teiselt poolt hakkas mind tema juures häirima liigne kohmetus ja võltsi muljet jättev püüd olla karm ja leidlik undercover agent. Kuid Running Scared`i vaadates ei tundnud ma meest ära, sest Wayne Krameri lavastatud kiirelt arenev põnevik vormis endisest kahtlevast politseinikust täiesti loomuliku ja elavaloomulise tegelaskuju ja Walkeri endine halb hais oli haihtunud. Film ise oli aga tempokalt ja ka suhteliselt mitmetahuliselt üles ehitatud. Avapauk narkomüügi läbiviimise ja selle untsu keeramisega oli oma slow motion`ga ja kiirelt toimiva tulevahetusega üpriski efektne ning  selle möödumisega jäin rohkema järele janunema. Walker kehastas Joey`t, kes on vist kõige närvilisem ekraanikangelane, keda ma olen juhtunud nägema. Pidev kiire kõnelemine ja tegutsemine olid tema juures domineerivaks terves filmis. Aga ega Running Scared ei piirdunud ainult vägivalla ja muu actioni kujutamisega, sest vähemalt minu õnneks pöörduti ka perevägivalla, narkomaania ja erinevate hirmude juurde ning need küljed toimisid kenasti, et luua tõepärane olustik muidu väga närvilisele filmile. Joey`l oli poeg Nicky ja ka kallis kaasa Teresa oli olemas. Naabriteks vene perekond, kus kõik ei olnud just eriti korras. Perepoeg Oleg kartis oma narkarist isa ja sama lugu oli ka emaga. Karel Roden oli Olegi isa Anzorina ehtne jõhkard, kes pidas parimaks filmiks John Wayne`i  Cowboys. Isa rääkis pojale loo, kuidas tema esimest korda Venemaal Wayne vesternit nägi ja kuidas ta oli pettunud USA versioonis. Nimelt oli vene versioonis lõpp muudetud, sest see oli liiga traagiline ja kui Anzor nägi originaallõppu, siis ta ei suutnud uskuda, et Wayne ei tõuse enam võidukalt püsti. Anzori tegelaskujuga seostus Wayne film päris tihedalt ja seda veel eriti lõpus toimunud otsustaval hetkel. Igatahes, Oleg võttis relva, et ennast ja oma ema kaitsata, aga kuul jõudis juhtumisi Joey lõunalauda, kus nad kõik lõunat sõid. See aga vihastas Joey korralikult välja. Sündmuste tagasi kerimine ja kuuli teekonna aeglane kujutamine oli mulle väga meeltmööda. Ei oskagi öelda miks, aga mulle lihtsalt meeldib näha muidu ebaoluliseks peetud külgi kasutust leidmas.
Relv rändas hirmunud Olegi käte vahelt veel päris mitme inimese kätte ja Joey oli sellel nagu verekoer pidevalt kannul. Asjasse segati ka vene maffia ning ka Joey enda tööandjad. Tekkis suur segadus, sest kumbki neist ei teadnud täit tõtt relva kadumise ja Anzori tulistamise kohta. Antud filmi lõpplahendus meenutas veidi isegi Guy Ritchie või Tarantino lavastajakätt. Film tervikuna nende kahe mõõtu küll välja ei andnud, kuid mõjutusi oli siiski tunda. Walker tormas oma pojaga mööda linna ringi ning püüdis Olegi leida. Asjatult, vähemalt esialgu. Samal ajal käivad Joeyle peale tema enda kuriteokaaslased, kes tahaksid meeleldi seletust saada. Pinge suudeti stabiilsena hoida erinevate tegevuspaikade ja äkiliste sisumuutustega, mida oli küll veidi vähe, aga siiski piisavalt. Joey võis käituda küllaltki ootamatult ja vägivaldselt ning ka tema pettumusi suudeti kujutada isegi päris koomiliselt. Näiteks võiks tuua mehhiklase juurest nördinult naasmine ja siis põlvitades taeva poole sajatamine. Lisaks kõigele oli  filmis vastav tume visuaalne külg, mis kandis muidu kiire kaameratööga üha suurenevat Joey närvitsemist ja meeletut relva jälgede ajamist efektsel viisil ekraanile. Teostus oli igati kiiduväärt ja kiidan ka lõpplahendust. Üsna lootusetu olukord jäähallis, aga siiski vaatamata tekkinud kahjudele suudeti mitmel erineval viisil kahe peategelase ohutus tagada. Anzor vastu tekkis koheselt kaastunne, kui too John Wayne stiilis areenilt püüdis lahkuda. Muideks, Anzori seljale oli tätoveeritud kauboi. Noh, eks ta oligi siis omamoodi kauboi. Meeldis ka kolmekodne lõpp, sest täpselt nii palju tekkis olukordi kui sai rahumeeli juba oodatud lõputiitreid, kuid film otsustas aga täiskäigul edasi minna. Oleks oodanud lõpu näol midagi julmemat. Ega väga ei kurda, aga ma olen suhteliselt väsinud traditsioonilistest lahendustest. Eks see oli ka mõnes mõttes üllatus, kuid ma ootasin ikkagi midagi traagilisemat.
 Närviline ja tempokas lugu ühe relva eksirännakust.
8/10

esmaspäev, 20. aprill 2009

Fast and Furious 2009

Lavastaja: Justin Lin
Osades: Vin Diesel, Paul Walker, Jordana Brewster jne.

Fast and Furious omab minu jaoks teatavat ülevoolavat tunnet, sest esimest osa nägin arvatavasti suvel ja seetõttu meenubki 1s-t osa vaadates just see aastaaeg ning ka filmist endast jäid ainult head mälestused. Seeria teine osa oli täielik läbikukkumine, sest see ei omanud esimese osaga võrreldes mitte mingit suuremat tähtsust seeriat ennast arvesse võttes ja üleüldse oli see film pigem tavaline tuim põnevik FaF nimega. Kolmas oli rohkem nooremale publikule suunatud, aga siiski tunduvalt parem kui seeria 2 osa, mis on minu silmis tühi koht. 4 osa ehk Fast and Furious on minu silmis sama õnnestunud nagu seda oli originaal.
5 aastat on esimese osa sündmustest möödunud ja Toretto oma kamraadidega röövib senini raskeveokeid jne. O`Connor on aga F.B.I palgal tagasi ja püüab leida võimalusi, et maha võtta narkoärikas Braga. Juhuste kokkulangemisel peavad kaks endist vaenlast taas tänavatele naasma ja istuma rooli ette, et Toretto saaks kättemaksu ja O`Connor saaks Braga oma käte vahele.
Uus osa meelitas kulmu kergitama just originaalkoosseisu tagasipöördumise pärast. Eks seetõttu ongi 2 ja 3 osa siiani niivõrd võõrad minu jaoks. Toretto, Letty ja Mia olid taas ekraanil ja neid oli tõesti hea uuesti näha. Midagi erilist ei olnud nagu pealtnäha muutunud. Diesel oli ja on siiani ülbe ja kõrgi olemisega, mis pole just negatiivne pool antud filmis, kuid kahjuks on selliste tüüpide kehastamine toonud talle märgatava ühekülgsuse külge. Avapauk anti kihutamisega maanteel ja tegeleti jällegi sõidu pealt röövimistega. Antud rööv oli osavalt koostatud, kuid silma pidi paaris kohas ikakgi kinni pigistama, sest miskipärast omasid röövlid uskumatult ja isegi ebamaiselt täislikku tasakaalu ning seda veel sõidu ajal peenikesel torul. Sellised asju võibki loendama jääda, aga ega ma neile rohkem tähelepanu ei pööragi, sest mida enamat peaks ootama Dieseli filmist, kus esikohal on kiired autod ja võimalikult suur efektsuse loomine. Okei, aga silm hakkas tohutult kipitama selle bensiinipaagi lendamise peale ja mille alt Toretto osavalt kalkuleerides läbi sõitis. Huvitav, milleks midagi sellist ühte filmi toppida? Hea küll, annab suurepärase efektse elamuse, kuid me elame ju 21. sajandil ja vähemalt minu kui filmihuvilise silmad ei suuda kõrva kratsimata sellist asja hästi taluda. Toretto on antud seeria alustala j ailma temata pole olemas ka Fast and Furious`i. Umbes sama lugu on Riddicki filmidega. Diesel pole suuremat muutust möödunud aastatega läbinud ja teda võis kenasti võrrelda 1 osa välimusega ning ega suuremat sorti erinevust ei leiagi. Ja seda nii näitlemises kui ka hoiakus. Toretto oli Toretto ja Diesel oli Diesel. Polegi midagi rohkem vaja kommenteerida. Filmi juures on ka kaks eriti köitvat näitlejat ja nendeks on otseloomulikult Michelle Rodriques ja Jordana Brewster. Mõlemad ja veel eriti Rodriques sobivad oma rollidesse suhteliselt rahuldavalt. Ei ole midagi uut ja huvitavat, kuid ega halb ka ei ole. Isegi siin omab Torette muskelauto suurt rolli ja pean tõdema et see oli vast ainuke auto, mis mulle üldse korda läks. Ei ole ma mingi autopede ning mina nendel värvikirevatel tuunitud masinatel vahet ei tee ja ega ei tahagi teha, kuid Ameerika musklid on mulle alati kenasti istunud. Filmi kulg oli õnneks isegi huvitav ja tänu omas mahlas olemisele meeldis mulle FaF tervikuna üsnagi hästi ning vaatamata puudujääkidele on tegemist tõesti mõnusa puhtalt meelelahutusliku eesmärgiga Kiirete ja Vihaste stiilist põnevikuga.
Erinevalt eelmistest osadest ei pandud erilist rõhku streetrace`le kui kuritegelikule üritusele. Ega see mind ei morjenda, aga teatav hõng, mida sai tunda originaalis, oli siiski olemas. Sisu kulges sirgjooneliselt ja koheselt mõistetavalt. Täiesti kohane ühele USA automöllule. Lettyst hakkas kahju, sest mind pani pead kratsima originaalkooseisu kohene lühendamine, kuid kuidas sa ikka leiad piisavalt mõtteka põhjuse, et Torette kättemaksu rajale ajada. Ahjaa, Paul Walker oli oma puise näitlemisega midagi vähemalt ette võtnud, kuid siiski meenutas ta ka 4-ndas jaos esimese osa puisust. Just nähtud Running Scared`is oli ta justkui teine inimene. Ütleme nii, et näitlejad tegid oma töö, et luua filmile omane tempokas ja lahe olemus ning ega rohkem poleks oodanudki. Liialt tavaline sisu hargnes lahti Braga otsingute ja kihutamistega ning ega suuremaid üllatusi ei tulnudki. Ka 4 osa tekitas mõnusa suvise hõngu. Ma ei oska hästi seda seletada, kuid lihtsalt Fast and Furious seostus mõtteis alati suvega.  
Kokkuvõttes oli 4 täpselt sama hea kui 1 osa, kuid liialt palju oli silmipööritavat ebareaalsust. Eks siin polegi vaja näpuga järge ajada ja kiruda. Minule pakkus FaF vanu ja häid nägusid algse meeskonnaga ja täiesti meeltlahutavat sõitu läbi linna, kõrbe ja mäe.
The Fast and the Furious oleks ka 7/10,  2 osa 4-5/10 ja kolmas 6/10, aga 4 osa:
7/10

neljapäev, 16. aprill 2009

Black cat, White Cat 1998


Lavastaja: Emir Kusturica
Osades: Bajram Severdzan, Srdjan Todorovic jne.

Käes järjekordne ühine filmivaatamine. Kusturica nime olen põhiliselt Sõpruse kavas märganud, aga sellega minu teadmised ka piirduvad. Mis seal ikka salata, aga väga palju head ei ole minu silmad veel näinud. Black Cat, White Cat on üks väga omapärane teos, mis on pea igas mõttes mitmekülgne tragikomöödia ja välistada peaks saama ka lääne mõjutused, sest selle filmi tegevustik oli kõike muud kui palju nähtud.
Matko Destanov peab sundima oma poega Zaret abielluma kohaliku gängsteri Dadani õega, sest omaenda lolluse ja läbimõtlematuse pärast Dadan pettis teda rongiröövi asjus ja nüüd peab matko muudkui lömitama ja lömitama. Zare on aga armunud Brankasse, kuid pulmad on ukse ees ja midagi pole parata. Sündmustikku on segatud ka Zare lõbus vanaisa Zarije ja tolle kauaaegne gängsterist sõber Grga Pitic. Läbi tragikooomiliste sekelduste jõutaksegi pulmadeni, kuid kõik ei kulge kaugeltki mitte muretult.
Nii, selle Kusturica filmi juures loen ma kõige tähtsamaks elemendiks tegelased, sest film oli täis eriskummalisi tegelaskujusid igast valdkonnast ja nemad lõid koomilise õhkkonna, mis saatis kogu filmi. Matko oli paras vingerdis. Aina puges kellele jaksas, aga ainult oma poja vastu suutis kätt tõsta. Algus oli üpriski kena vaatepilt: Matko mängib üksi kaarte, Zare jälgib ümbruskonda binokliga ja kuna poeg osutus tüütavaks, siis Matko virutas talle ning kohe suudles ka pead lepituse pärast. Koomiline hetk, mida muud öelda. Kusjuures mul ei olnud õrna aimugi, et ma vaatan üldsegi komöödiat. Juba see jõeäärne ala oma kohmakate puumajadega olid meeldejäävad seigad ja nagu ka kogu grupp peategelasi. Regulaarselt ilmus jõele suuremat sorti laev, kuhi iga mees ka kiirustas, et kaupa osta jne. Ka Matko Zarega said kaubale, aga vaene pesumsin lõpetas vetesügavustes. Matko oli pisisuli, kes valetas kuidas vähegi jaksas. Isegi oma isa müüs maha ja ta tegi seda isegi kaks korda. Matko läks oma suurejoonelise rongiröövi plaaniga gängster Dadani kambaga rongi jahile, kuid Dadanil ei olnud mitte mingit probleemi muretu Matko petmiseks ja sellest see pettuse läbi sündinud lubatud abieluliit sündiski. Tegelastele olid iseloomulikud äkilised meeleolumuutused ja liigutused ning seda veel eriti Matko ja Dadani suhtes. Dadani võib lühidalt kirjeldada kui juhmi, egoistlikku ja samas ka julma "ärimeest". Zare oli seevastu hea südame ja tahtejõuline noormees. Oma vanaisale viisisegi  rahvusliku bändi haiglasse külla, et vanaisa lõbustada. Koomilisi hetki ilmus iga nurga tagant. Haiglas tantsimine vanaisa naerusuise näoga ja lehvivate kätega möödus muusikaliselt ja jätkus isegi jõel paadiga sõites. Zare armus Brankasse, kes omas tohutus energiat ja elurõõmu. Ajaviiteks kõmmutas lillepotte, mille peale nende omanik närvi läks ja oma kraami jõkke viskas. Film oli selliseid pärle tervenisti täis ja ma sain südamest naerda. Läbi ja lõhki heatahtlik ning minu arvates ka omas kultuuris kinni, kuid ma ei saa siin midagi rääkida, sest ma ei ole paraku eriti hästi kursis sellega.
Vanaisa lõbus ja muretu olek oli üpriski nakatav ja sama oleks õige öelda ka tema vana sõbra Grga Piticu kohta. Grga oli päris isevärki sell, sest enamus ajast veetis ta oma sõiduriistaks vormitud voodiga. Ta oli üpriski haige ja vana, kuid siiski väga tegus vanamees. Abiks oli tal pikka pikka kasvu poeg, kes otsis endale naist. Kõigi erinevate tegelaste teekond lõppes pulmaga, kuid nii vanaisa kui ka Grga lõpetasid isevärki olukorras. Matko oli niivõrd tuhvlialune, et toimetas kahe mehega üsnagi ebasündsal viisi. Ei hakka ära ütlema asjaolusid, sest muidu läheb vast liiga spoilerdamiseks. Pulmad vanal traditsioonilisel viisil meenutasid rohkem külaturgu kui pulmi. Probleemid lahenesid jaburalt, kuid siiski piisavalt usutavalt, et olla tõsi. Suur sagin vanaisa "probleemi" ja Dadani pulmanõude ümber kasvas ja kahanes ning tragikomöödialikkus ilutses täies võimsuses. Zare ja Branka said siiski kokku ja pealesunnitud pruut sai puutüves ringi joostes uue peigmehe. Lõpuks Zarija ja Grga kohtusid taas ning nad ei olnud just rahul oma seisukorraga pööningul. Dadan muutus lõpusirgele jõudes päris pööraseks ja vihtus tantsu nagu poolearuline. Lõpp oligi õnnelik nagu kord ja kohus ning ka mina olin samas seisus.
Niivõrd värvikat filmi näeb haruharva ja kui juhtub nägema, siis näiteks Black Cat, White Cat`i puhul möödub aeg lõbusalt, ladusalt ja ennast hästi tundes.
9/10
Kas ainult mulle tundub, et Branka meenutab Evelin Pange?=)

teisipäev, 14. aprill 2009

Big Fish 2003

Lavastaja: Tim Burton
Osades: Ewan McGregor, Billy Crudup, Allison Lohman, Jessica Lange, Albert Finney jne.

Tim Burtoni käel all valminud filmid on enamjaolt mulle üsnagi meelepärased olnud. Sweeney Todd oli oma sünguse ja musikaalsusega võimas elamus. Eks kirjutaks ka sellest varsti. Enne peaks uuesti üle vaatama. Sama on ka Sleepy Hollow ja kas või näiteks kahe esimese Batmani filmiga, mis ülejäänud osadega võrreldes olid tõesti tõsiseltvõetavad ja huvitavate tegelaskujudega. Burton on üks omapärane lavastaja ja tema filmid ei kipugu alati sarnased olema, kuigi viimasel aja just nii paistabki. Muidugi ei ütle ma seda halvustavalt. Big Fish on aga Burtoni teiste teoste kõrval omalaadse fantaasialennuga ja nii helis kui ka pildis mitmel moel erinev.
Big Fish jutustab loo Edward Bloomi fantaasiarikkast elust, mida ta nüüd vanadusepõlves ja üldse isaks olles jutustab oma pojale. Kas need lennukad lood on ka kõik tõele vastavad? Selles hakkabki Edwardi poeg Will täiskasvanuks saades sügavalt kahtlema. Isa tunneb aga elatud elust rõõmu ja jagab oma kogemusi meeleldi kõigile, kes tahavad kuulata. Nüüd kui Edward on suremas rullubki lahti tema seiklusrikas ja värvikas elu, mis paneb ka poja kahtlema. Kui suur osa siis ometigi tõsi on? Will jõuabki selgusele tänu isa elu uurimisele, et kõik mis isa jutustas oli osa tema elust.
Fantaasia on muidugi kogu filmi juures vägagi lennukas, kohati isegi üsnagi lapsemeelne. Aga eks mõte selles seisneski. Muidu tavaline mees, aga Edward muutis oma jutustamisvõimega enda elu ebatavaliseks ja justkui nagu muinasjutuks. Kohati hakkaski film oma erinevate lugudega meenutama veidi vendasid Grimme ja nende igihaljaid lugusid. Võrdlusi sai kindlasti tuua, aga Big Fish`is põimiti erinevad jutud üheks ja valmis kooruski heatahtlik ning fantaasiat otsast ääreni täis film mehest, kes muutis oma elu imeliseks. Vaatajal on vaja aga ise otsustada, kas ka kõik tõele vastas. Eks see seik oli niigi ilmselge. Poeg Will pidas teda valetajaks ja isegi ei rääkinud temaga mõningad aastad. Raske ju uskuda midagi, mis näiliselt tõele ei vasta. Noort uljat Edwardit kehastas Ewan McGregor, kelle kanda oligi pidevalt naeratav ja seiklushimuline tegelane. Erinevaid tegelasi oli jalaga segada. Väga viis oli hiiglane oma viltuse peaga ja need Siiami kaksikud. Põhiline müstiline joon seisnes siiki ainult ühe olevuse ümber ja selleks oli eriti tähendusrikas kala. Bloom oligi nagu kala, kes oma ümbruskonna laienedes ainult suuremaks kasvas. Kogu jutustus oligi päriselus toimunud, aga Edward muutis muidu igava ja mittemidagi ütleva seiga või mõne muu sündmuse oma elus muinasjutuliseks nagu näiteks Willi sünni. Peamine sisuliin keerles Edwardi armastatu ümber, keda ta nii kaotas kui ka jälle leidis. Edward oli oma väikese küla jaoks liilat suur hing ja nii ta suunduski sõbraliku hiiglasega rännakule. Teel kohtasid nad ka tsirkusetruppi, kus selle juhiks oli ei keegi muu kui Danny DeVito. Seal Edward om armastatut esmakordselt kohtaski. Edasi liiguti ka sõjaväkke, kust Edward surnuks kuulutatuna tagasi tuli. 
Sündmused seostusid huvitavalt ja koomiliselt ning Edwardi rännak läbi pimeda ja ohtliku metsa või jõudmine kummalisse kommuuni, kuhu oli sattunud ka luuletaja Steve Buscemi nahas, oli lõbus ja lihtne. Lugu ühesilmsest nõiast, kelle silmaklapiga varjatav silm näitas vaatajale omaenese surma, oli lihtne lugu lastelikest hirmudest tundmatu ees. Iga fantaasialend seostus siiski reaalse isikuga, kes kõik ka lõpus välja ilmusid.McGregor on näitlejana mulle alati meeldinud ja siingi ei jätnud ta oma veidra ja koomilise tegelasega tobedat muljet. Üldsegi tundub, et mõne teise lavastajakäe all oleks Big Fish välja tulnud tavalise fantaasiafilmina, kuid õnneks seda ei juhtunud. Big Fish erineb suuresti Burtoni vanematest ja uuematest filmidest, sest siin on esikohal just selline teatud rõõmsameelne ja seikluslik tunne, mis ei jäta mitte kuidagi külmaks. Tegevuspaigad olid oma värvilisuse ja mitmekesuse poolest üsnagi toredad. Vahepeal võis isegi tekkida tunne, et nüüd hakatakse ka laulma, kuid see mõte miskipärast lihtsalt vilksatas korra kuskil sügaval peakolus. Vana ja haige Edward jäi endale ja oma jutustustele kindlaks isegi mineku äärel ja ega see nii halb ei olnudki. Will hakkas tänu isale nägema elu helgemat ja suurejoonelisemat poolt, mis lubab igaühel olla just selline nagu nad tegelikult olla tahaksid. 
Ilus film eluterve rõõmu ja kurbusega.
8/10