Pripyat 1999

24.aprillil 1986. aastal tabas Tšernoboli tuumajaama ootamatu avarii, mis kõigi pingutustele vaatamata paisus lähimineviku katastrofaalseimaks sündmuseks. Tšernoboli tuumajaam asub Ukrainas, Venemaa piiri ääres. Seda ümbritsesid kaks linna Pripyat ja Tšernobol. Pripyat asus tuumajaamale kõige lähemal, vaid 3 kilomeetrit lahutas 50 ooo inimesega asustatud linna ja fataalset radioaktiivsust, mis tohututes kogustes õhku paiskus. Tegelikkuses isegi kõrgeim radioaktiivsuse tase, mida vabas looduses iial on mõõdetud. Pripyat oli linn, mille elanikkond moodustus eelkõige tuumajaama töötajatest, nende peredest ja vahest isegi sugulastest. Hetkesegaduses viivitati linna evakuatsioooniga üks päev, aga sellest piisas täiesti, et radiatsioon elanikesse imbuks ja kummitaks neid isegi aastakümneid hiljem. Ligi 50 000 inimest evakuaeeriti loetud tundidega ja Pripyati ei jäänud elama mitte hingelistki. Sama lugu oli ka Tšernoboli linnaga, mis kahest rängimini kannatanud saanud linnadest on ainukesena asustatud, kuid seegi on äärmiselt minimaalne. Pärast tuumajaama 4. reaktori sulgemist hiiglasliku sarkofaagiga määrati tuumajaamast lähtudes 30 kilomeetri raadiusega keelutsoon, mille piire valvavad relvastatud sõdurid ja kedagi sisse ei lasta.

Esialgu see nii vähemalt oli. Aastate möödudes on Pripyati sagedasteks külalisteks metallivargad, kes on endises hiilguses liikumatuna seisva linna metallivarudest puhtaks teinud. Olgugi, et kõik, mis Pripyatis vähegi alles, on äärmiselt radioaktiive. Vargaid see aga ei heiduta, kas siis osaliselt ignorantsusest või hoolimatusest, seda on raske öelda. Lisaks varganägudest hetkekülastajatele on 30 kilomeetri pikkusesse keelutsooni ehk lihtsat tsooni naasnud endised elanikud, et taas siseneda oma kiirelt maha jäetud kodudesse, mitte küll Pripyati, sest see lihtsalt pole võimalik, vaid hoopis ääreladele. Samas on ka teada tuntud fakt, et osa inimesi pole radioatkiivse kiirgusega määritud aladelt kunagi lahkunudki. Põhjused on erinevad. Kes oli liiga vana ja hädine, kes lihtsalt ei tahtnud lahkuda ja oli ka neid kes puhtalt tänu NSV nullilähedasele teavitusele ei pidanud vajalikuks oma kodust lahkuda. 25 aastat on sellest õudusest möödunud, kuid tagajärgi peab Euroopa siiani maitsma.
Nikolaus Geyrhalteri dokumentaalfilm Pripyat ilmus 1999. aastal ja tollal oli katastroofist möödunud ainult 13 aastat. Liiga väike ajaperiood, et taas julgelt Pripyati tänavatel kõndida nagu seda teevad tänapäeva turistid. Geyrhalter ei paku analüütilist ega ülevaatliku ajaloolist dokumenti, mis aitaks perfektselt mõista Pripyati, selle elanikke suhet tuumajaama ja oma kodukandiga. Geyrhalteri dokumentaalfilm on pigem inimlik pilguheit Pripyati endiste ja seda ümbritseva piirkonna praeguste elanike hingeellu. Kaamera taga on malbe naisehääl, mis on tegelikult kaval nipp, sest see justkui automaatselt rõhutab kaastundele, mõistmatusele ja segadusele, mis valitses inimeste südametes, kui nad pidi oma kodud hülgama ja mitte kunagi tagasi tulema. Filmi keskpunktis on inimene, oma ilus ja valus. Tal on kaamera ees isegi ebamugav, ta ei tea mida rääkida, kui minevikumeenutused pisarad silma toob, ta keerab pea kõrvale ja vaatab nukralt kaugusesse. Mitte kõik Pripyati lähedal asulates elavad ja ametlikes punktides töötavad inimesed ei ole katastroofist mõjutatud. Mõni pole tollase ajaga isegi kaudselt seotud, aga on siiski üks ja ainus põhjus, mis neid kõiki sel hüljatud maal ühendab. Elu. Nad elavad ja töötavad seal teadmisega, et neid ümbritsev viljakas maapind ja tolmuosakesi edasi kandev õhk on radioaktiivne.

Mõnel pool väike, aga mõnel juhul isegi liiga kõrge tase. Film tutvustab vaikselt, aga peaaegu et tummaks lööduna radioaktiivsel maal elavaid inimesi. Meile tutvustatakse piirivalurit, kohaliku laborit, kus siiani regulaarselt keskkonna radiatsiooni mõõdetakse, endist Pripyati linna elanikku, kellel on endine linnapilt liiga hästi meeles, vanapaari, kes pärast mitmeaastast kodust eemalolekut tagasi tsooni suundus ja seal oma kodutalu jäänused taas püsti upitasid, Tšernoboli tuumajaama töötaja, kes annab lahkelt kaamerale pika ja põhjaliku tuuri 1-3. reaktorite töömehhanismidest ja sealsete töötajate igapäevaelust, autopargi ülemat ja tema alluvaid, kes hooldavad 1600 sõidukist koosnevat parki, milles ligi pooled on senini radioaktiivsed. Kõigil on jagada omi nukraid lugusid käesolevast elust ja igapäevastest katsumustest. Pidev hirm nähtamatu vaenlase ees ei kao kunagi, aga inimesed on oma eluga harjunud. Vähesed kurdavad, paljud hoopis kehitavad õlgu ja löövad käega ning nõustuvad, et pole sel elul siin häda midagi.
Geyrhalteri dokumentaalfilm ei liigitu kohe kindlasti mitte tavakategooriasse, vaid pigem kusagile sinne kunstiliste võtetega dokumentaalfilmide valda. Film on otsast lõpuni must ja valge. Seda võib muidugi otsekohe võtta kui vaataja emotsioonidele rõhutava meetmena, kuid antud juhul ei ole tegu pretensioonika lavastusega ega ka võimalikult tihedalt fakte ja avaraid tänapäeva tühermaad kujutavate kaadritega täis filmiga. Must ja valge kompositsioon töötab nagu valatult, sest filmi keskmes on iga sekundi ja iga minuti jooksul inimene ning ta ei kao kaamera eest mitte kordagi. Üldsegi mõjub Pripyat rohkem mängu-kui dokumentaalfilmina. Olgugi, et filmi pealkiri ütleb kogu käsitletava teema juba ette ära, ei alusta Geyrhalter panoraamvõtetega ega anna täit ülevaadet ulatuslikest kahjudest, mida linn ja selle inimesed on pidanud kandma. Vaiksed, staatilised ja jälgivad kaadrid asetavad luubi all oleva inimese kaadri keskele ja ilma igasuguseid lisaküsimusi esitamata oodatakse, mida antud inimesel tegelikult on öelda, mis on tal südamel ja kas ta üldse tahab seda avaldada. Seda on tunda eriti neis kaadrites, kus piirivalvur, kõrges vanuses vana mees või ükskõik, milline ametimees seisab lihtsalt kaamera ees, püüab sellest eemale vaadata ja mõtiskleda etteantud küsimuse üle.

Geyrhalter annab neile aega, et vastata, ta saadab neid oma töökohas ja väheste lõigetega laseb kaameraesisel inimesel käituda loomulikult, tunda end mugavalt ning ootab rahumeelselt naturaalsust taotledes inimese mõtisklushetked ära, et nad saaksid siis rahulikult edasi rääkida. Geyrhalter ei keskendu Pripyati endiste elanike ja selle ümbruskonna praeguste asunike ajalooliselt olulisele traagilisele minevikule ega eksponeeri igavese hoiatava monumendina kõrguvat Pripyati. Selle asemel jälgib ta oma valitud ametimehi-ja naisi, annab neile aega ja ruumi, et käigupealt puhtloomuliku arendusena tabada ehedaid emotsioone, mitte laduda ette fakte ja siis pikalt ja laialt seleteda lahti iga omapärase indiviidi möödunud elu iga väike üksikasi. See pole vajalik, kui eesmärgiks on tabada inimesed Pripyatis, mitte Pripyati inimesed. Paljastatakse nii teada teada tuntud kui ka uskumatuna näivaid seiku elust tsoonis. Ei kellegi maa, kuhu võimudel ilmselgelt asja pole, tsoonis leiba teenivatel kohalikel, uurimiskeskustel ja oma elu lõpupäevi õhtusse veeretavad vanainimesed elavad justkui totaalses isolatsioonis, kuhu mitte kellegi huviala ei ulatu. Põletav probleem, kuigi põhjused ja tagajärjed radioaktiivsel maal elamiseks on igaühel olemas. Süüdistada nagu polegi kedagi. Nad elavad, hääbuvad ja kaovad maamunalt ilma, et keegi neid tähele paneks. Elanike üldiseks tooniks ongi käega löömine, aga mitte sulaselge loobumine ja tõe eiramine, vaid olukorraga leppimine. Siiski kaks täiesti erinevat asja, kuigi enam suuremat aastatepikkust ebaõiglust ei oska kohe mujalt otsima hakatagi. Kohalikud on aga napisõnalised ja lausuvad nagu ühest suust: "Eks näeme, mis tulevik toob."

9/10

Filmi on võimalik otse Youtube`st vaadata.

Event Horizon 1997 Vol. 2

Paul W.S. Anderson, kes hetkel paistab silma madalakvaliteediliste märulifilmide poolest, meistedardas 1997. aastal valmis oma kolmanda filmi Event Horizon. 21. sajandisse mahuvad nii enam-vähem õnnestunud Resident Evil kui ka madalalaubalised, kuid siiski vaadatavad märulid nagu Death Race, Resident Evil: Afterlife ja ka näiteks Alien vs. Predator. Viimane pole õnneks pooltki nii hullumeelselt halb kui vendade Colin ja Greg Strause`de Alien vs. Predator: Requiem. Teine film oli muidugi legendaarne "nii halb, et muutub heaks" võitlusmärul Mortal Kombat. Pärast Event Horizoni jätkas Anderson ulmežanri vooluga. Ilmusid sellised kultuslikumad ja vähemkultuslikumad teosed nagu Soldier, Resident Evil ja AVP. Produtsendina jätkas ka Resident Evil`i seeriaga, ulatades oma abikäe Resident Evil: Apocalypse`le ja Resident Evil: Extinction`ile. Samuti on Anderson vähehaaval jätkanud ka võitlusmängude produtseerimisega. Vähese valiku hulka kuulub loomulikult neist kuulsaim DOA: Dead or Alive, mille vaadatavusest ei pea pikemat juttu tegema. Et juttu lühemaks kruttida, võin teha julge järelduse, et kui minu poolt seni nägemata Shopping välja arvata, on Paul W.S Andersoni seni parim film Event Horizon ja samuti võiks esile tõsta ka 2009. aastal ilmunud Christian Alvarti lavastatud ja Andersoni produtseeritud Pandorumi, aga selle seostatusest Event Horizoniga räägin hiljem. Ometigi on Anderson endale nime teinud. Seda nii Mortal Kombati, Event Horizoni, Soldieri kui ka Resident Evil`i mängudest mõõtmatute kaugusteni eemaldunud samanimeline filmiseeriaga, mille viimane osa on neist see kõige nõrgem nii loolt kui ka vormilt.
Event Horizon on ulmeõudusfilm 1997. aastast, mida võib kergesti varasema ajajärgu filmiks pidada. Siinkohal ei mängi rolli eriefektid kosmoselaevade kujutamiseks ega nende üleüldine ehitus, vaid üldine toon, mis justkui surub peale 80ndate õudusulmet nagu näiteks natuke veel varasem Ridley Scotti Alien või John McTiernani Predator. Muusika, tegelased, kosmos ja selles liiklejad ei anna aimu mitte 20. sajandi lõpuaastate ulmefilmidest, vaid pigem selle algusest. Selline vanas heas kastmes virguv toon on loomulikult igati teretulnud, sest mitte kordagi ei panustata üleliia ulmelisele aspektile, vaid hoopis horrorile, mis tegelaskonda ja publikut ees ootab. See on loomulik, sest Event Horizon on juba alates esimestest minutitest rohkem õudus kui ulme. Peaosades säravad oma aja aktiivsed tegijad nagu Sam Neill, Kathleen Quinlan, Laurence Fishburne, Jason Isaacs ja vähem tuntumad nagu Sean Peartwee ja Jack Noseworthy. Esindatud on ka kaks nooremat näitlejad Joely Richardson ja Richard T. Jones, kes hetkel vahelduva eduga silma paistavad. Event Horizoni tegevustik leiab aset 2047. aastal, kus eri omaduste ja funktsioonidega meeskond eesotsas Laurence Fishburne`i kapten Milleriga asuvad koos värskelt pardale võetud Dr. Weir`iga päästemissioonile. Peamiseks ülesandeks on üle 7 aasta mõistatuslikud kadunud teaduslaeva Event Horizoni üles leidmine ja sellega toimunu selgitamine. Andersoni režiid toetas oma debüütstsenaariumi kirjutanud Philip Eisner, kes praeguse hetkeni ei ole rohkem kui neli filmi kirjutanud. Kusjuures tema sulest pärineb ka Simon Westi Mutant Chornicles. Filmi stsenaarium on otsekohene müsteerium, mis kasutab oma tegelasi ka vastavalt. Tükk tüki haaval poetatakse killukesi valitud tegelaste taustalugudest, kuhu kuuluvad ka nende töömetoodika ja minevik. Põhirõhk on asetatud Dr. William Weir`ile, keda kehastab igavese imetabase sarmiga Sam Neill. Tema tegelane on pidepunkt, mis alustab filmi ja ka lõpetab selle. Kogu temaatika, mida salapärane kosmoselaev Event Horizon endas peidab, on lõppude lõpuks seotud ainult Dr. Weir`iga.

Karakterite poolest on kogu seltskond ammuilma tuttav, aga siiski seeditav. Usun, et põhjus peitub ei kusagil mujal kui nende otsekoheses arengus, mis kajastuvad nii oma ülesannete täitmisel kui ka iseenda sisemise õuduste vastu seismisel. Ühegile neist ei lubata liigset ekraaniaega ja isegi ei langeta tasemele, kus iga viimsegi kui tegelase karakteri lahkamine on oluline. Vastupidi, domineerivateks jäävad Fishburne`i kapten Miller ja Neill`i Dr. Weir ning nende vahel kasvav pinge. Event Horizon on omamoodi põrgutule allegooria, mis meenutab suuresti Clive Barkeri Hellraiseri filmiseeriat, kuid mitte sealsete põrgulike tegelaste, vaid kohe kindlasti saabuva saladusliku kurjuse kujunduse poolest, kuigi seegi võrdlusmoment kerkib esile filmi viimases vaatuses ja seega jätab kogu terviku ikkagi rohkem isenda klassikalise õudusvalemi täideviimise seltsi. Usun, et ma väga palju mööda ei panegi kui nimetan Event Horizoni piisavalt omanäoliseks filmiks, mis omasuguste seas ka eredalt silma paistab. Teemad nagu põrgu, loodusseaduste räige rikkumine ja omaenda isiklike deemonite küüsis vaevlemine ei ole kindlasti mitte eriti originaalsed, kuid oma väljendusviiside poolest siiski paeluvad ja õuduselemente täpse hoolivusega ära kasutavad. Iga minut teenib filmi huve, stsenaarium on läbi mõeldud ja üldsegi mitte liiga otsekohene, mis tagab juba esimeses vaatuses püsiva huvi, et terviklik pilt lõpuks kokku panna. Õnnetuseks teenib õuduselement peamiselt ehmatuse huve: kord tekib ja siis kaob. Samas ei raiska need loetud hetked filmi aega, sest igaühel neist on vastava tegelase jaoks oma eesmärk, mis ei kaota oma sihti isegi lõpuminutitel. Mõttetu silme ette kargav ehmatus ei kao nagu tina tuhka, vaid jääb nagu paha hais tegelaste pea kohale hõljuma. Nii et klassikaline õudusfilm pea igas mõttes.
Event Horizoni suurim eelis on selle suursugusus: pikad ja avarad kaadrid originaalse kujundusega kosmoselaevast, õhkkonda paika loksutavad kaadrid peategelasest ja temast õhkuvast halvaendelisusest. Selle asemel, et seletada pikalt ja tarbetult, mida üks või teine meeskond tegema hakkab alustatakse kohe missiooni täideviimisega ning alles tükk maad hiljem, kui kõik tegelased on juba tuttavad, tutvustatakse nii vaatajale kui ka Dr. Weir`i alluvusse antud meeskonnale Event Horizoni kui teaduslaeva otstarvet ja 7 aasta tagust sündmust, mis käivitaski tema kadumise. Säilub huvi ja säilub pinge. Mõeldud ja tehtud. Sirgjooneline, aga siiski piisavalt taibukas, et publiku intelligentsust mitte solvata või siis üldse alahinnata. Hoolimata stamptegelastest ja tuttavlikust ootusärevuse kasvamisest pakub Event Horizon õudust omas mahlas. Kui rikkuda seni tuntud teaduse piire või sekkuda tundmatute jõudude vahekorda, siis polegi midagi head oodata. Umbes samal tasandil töötab kogu film, kuid vahelduseks ei piirduta piiramatu kurjuse vallapääsemisele. Kurjus, mis on teaduslaevas Event Horizon uue kodu leidnud, on kindlapiiriline ja samas ka äärmiselt tuttavas kontekstis. Põrgulikud jõud või siis kosmose äärealade hullustõbi, mis helged pead piiritus pimeduses meeleheitele ajavad. Esimest rohkem kui teist, kuid mitte kordagi tasakaalust väljas. Kosmilise, kuid siiski enamjaolt maise põrgu väravad avanevad aeglaselt ja kõigi eelduste kohaselt on finaal leekpunane nagu üks korralik põrgutuli olema peabki. Struktuuri poolest meenutab film kangesti Alieni ja isegi Andrei Tarkovski Solarist. Kui Solaris tegeles puhtinimlike küsimustega ja ei kavatsenudki suunduda vältimatu eluohtliku ja mürarikka finaali poole, siis Event Horizon just seda teed läkski. Loomulikult on Solaris ja Event Horizon ühes lauses kasutada isegi omamoodi naljakas, aga Andersoni filmi tegelasi piinanud ilmingud on samuti inimlike mõõtmetega ja tegelikult isegi õõvastavamad kui mis tahes muud hirmud.

Sam Neill`i tegelase põrgulik olemus on pidevalt tuntav. Tema on looja, hävitaja ja seisnud ka talle omases tules. Ehk siis Event Horizon on tema looming, selles peituv vägi tema elutöö ja isikliku traagika järgne üksindus omaenese põrguks. Sam Neill ja Laurence Fishburne on neile antud rollides suurepärased. Neill avaldab paratamatult rohkem muljet, aga siiski on just need kaks tegelast ja näitlejat, mis filmi kvaliteeti märgatavalt tõstavad. Tulles nüüd Christian Alvarti Pandorumi juurde, siis ei saa mainimata jätta, et kuivõrd sarnased on Pandorum ja Event Horizon. Olgugi, et tegu on Alvarti ja stsenarist Travis Mallory originaalstsenaariumiga on kõigi kolmes vaatuses ootamatult tuttavaid episoode, mis ei saa mitte kuidagi olla juhuslikud. Kõige värvikam näide on kindlasti Pandorumi üks lõpustseenidest, kus Dennis Quaidi tegelane on äkitselt peatormava veega ümbritsetud. Umbes sama juhtub ka Sam Neill`i Dr. Weir`iga, kuigi sedapuhku on pealetungivaks jõuks hoopis kosmosesse tungiv kõike endaga kaasa rebiv õhk. Kui juba stseenid kipuvad korduma, siis võib päris kindel olla, et miski on tõsiselt valesti. Võin ainult oletada, et Pandorumi tootmisprotsess tõi kauged mälestused Event Horizonist taas päevakorda ja nii Anderson omaenda filmist varmalt maha vehkiski. Kui nüüd neid kahte filmi omavahel võrrelda, siis peaksin nii palju ikka mainima, et Pandorum on kahtlemata ambitsioonikam, kuid märgatavalt vigaderohkem kui Event Horizon. Siinkirjutaja eelistab seega Andersoni parimat filmi, aga usun, et tema teine parim teos ongi Pandorum, mida ta kahjuks või õnneks ise ei lavastanud.
Ahjaa, põhjus, miks ma just sellest filmi esimest korda oma blogi ajaloos uuesti kirjutan, on äärmiselt lihtne. Vaatasin alles nüüd teist korda uuesti ja endine puntkiseis 6/10 tõusis kohe kahe palli võrra. Tegu on andeka ulmeõudusfilmiga, millel on oskuslik, kuid mitte just väga pretensioonikas stsenaarium, suurepärane näitlejaskond ja kõhedusttekitav lavastajatöö. Anderson on oma kunstnike tiimiga saanud hakkama vahel isegi liigseid sümboleid pilduva intelligentse õudusfilmiga, mis ei taha eriti ka vananeda.
8/10

Wrecked 2011

2010. aasta paistis peale eeskujulike režissööride jõukatsumistele silma ka väga piiritletud ajale ja kohale pühendunud filmide poolest. Väga palju kiidusõnu kogus Danny Boyle oma tõestisündinud looga 127 Hours, mille reklaamikampaania vuristas niivõrd palju kiidusõnu ekraanile, et pea hakkas ringi käima. Tõsi, lavastajalt nagu Boyle on mida oodata. On ta ju kinkinud zombiteemaliste filmide sekka õudusthrilleri 28 Days Later, narkomaanide kibemagusa elu põnevusdraamas Trainspotting, omanäolise ulmefilmi Sunshine ja muidugi ka Mumbai kirevas, aga alla igasugust vaesust elavate laste elu pajatava Slumdog Millionaire. Viimase nimetatu suhtes ei ole isegi mina enam nii kindel, aga kuna filmil oli südant, mida publikuga jagada, siis lasen tal siin nimekirjas samuti sirge seljaga pesitseda. 127 Hours pajatas ebamugava ja ennenägematu loo Aron Rolstonist, elukogenud matkajast, kes ühel ilusal päeval jääb kättpidi inimtühjas kanjonis lõksu. Film saavutab oma tõelise meisterlikkuse tuues ekraanile James Franco kehastatud Rolstoni piinad, janu, elutahte ja oma pääsemise saavutamise. Tegu oli lineaarse looga, mis tavaliselt juhtubki tõestisündinud lugude põhiste filmidega. Boyle`i seni viimane teos hiilgas operaatori ja lavastajatöö kõrgklassi poolest. Sellest pole kahtlustki, kuid film tervikuna ei pakkunud ellujäämislugude sekka eriti värsket tuult. Olgugi, et ettemääratud rada reaalelust oli juba olemas, oleks soovinud lisaks nutikatele tehnilistele lahendustele näha ka midagi värsket, uut ja põnevat. Seda aga ei olnud. See oli enam-vähem juba ette teada, aga arvestades Boyle`i filme oli ootusärevus isegi vast liiga suur. Poleks Rolston päriselt kiviga oma ellujäämise nimel metsiku heitluse maha pidanud, siis poleks ka Boyle`il erilisi piiranguid olnud. Samas aastast pärineb ka Rodrigo Cortezi Buried. Peaosas Ryan Reynolds, kes kehastab USA rekkajuhti, kes Iraagis olles paari meetri sügavusel asuvasse kirstu surutakse. Kogu film tegevustik leiab aset ainult mobiili ja tulemasinaga valgustatud kirstus. Intrigeeriv süžee otsast lõpuni, aga kuidas stsenaarium ja lugu nõndamoodi toimima hakkas? Buried`i suurimaks võiduks oligi stsenaariumi tugevus. Pidevalt pakuti pöördeid, olukorda pingestavaid infokilde, paanikasegust elutahet uskumatuna näivas vangikongis ja mitte kordagi ei antud võimalust kirstust väljuda. Kas Buried on tervikuna etem kui 127 Hours? Jah, ma kardan küll. Buried hoidis pinget üleval ja sellest lahti ei lasknud. Panustati teadmatusele ja hirmule tuleviku ees ning see toimis ebatavaliselt veenvalt. 127 Hours on aga sellegi poolest kuratlikult põneva teostusliku poolega teos.
Nii, aga miks ma pidin üldse Buried`ist ja 127 Hours`ist nii pikalt kirjutama? Miks peaks keegi, kes on mõlemaid filme juba näinud, seda tekstiosa üldse lugema ja mitte kohe käesoleva filmi kallale asuma? Aga sellepärast, et Boyle`i ekstreemsportlase õnnetust kujutanud film oli valminud suurte rahadega, kasutades väga erinevaid võimalusi, et tuua Rolstoni ellujäämispüüdlsed publikule võimalikult lähedale ja demonstreerida vahest isegi unikaalseid viise sisenemaks kaugena näivasse olukorda ja tunnetamaks hingeminevaid emotsioone. Cortez`i minimalistlik Buried sisaldas ühte näitlejat, hääli moobiiltelefonis, madu, liiva, tulemasinat ning ühte väga tomivat stsenaariumit ja lavastajat. Sellest piisas, et Buried`ist saaks aasta üllataja.
Wrecked on Michael Greenspan`i debüütfilm. Tegemist ei ole niivõrd minimalistliku filmiga kui seda oli Buried, aga umbes samasugust vormi taotleb ka Greenspan. Juba filmi esimestest kaadritest õhkub madalaeelarveliste põnevike magusat lõhna. Sõna madalaeelarveline ei taha Wrecked`i või isegi Buried`iga üldse haakuda. Olgugi, et tegu on minimalistlike teostega, ei ole mõtet neid lahterdada kui taotuslikult väikefilmideks vormitud põnevaid ideid jagavateks filmideks. Kõik oleneb siiski ainult ideest. Sama on juhtunud ka Wrecked`iga. Mees ärkab pärast rasket avariid metsa põrutanud autos, ta ei suuda end liigutada, ta ei tea kes ta on, ta ei ta kus ta on ja ta ei tea kuhu minna. Sellises huvitavas rollis astub üles Adrien Brody, kelle passivadki kõige rohkem filmid igast žanrist, igast eelarvest ja mis tahes kui erineva rolliga. Kogu Wrecked`i süžee seisnebki mälukaotuse all kannatavas mehes, kes avastab end metsa põrutanud autos. Armatuurlaud on pressinud end mehe jala vastu, mis teeb peaaegu lootusetuks ülesande see seal ilma liigse vaevata välja tõmmata. Olles ise segaduses kõige suhtes, mis teda ümbritseb püüab mees jalg armatuurlaua all suletuna kuidagiviisi ellu jääda. Päevad mööduvad, mälu hakkab taastuma, loodus varitseb hiilib ligi. Mälukilde kokku pannes ei tea veel tundmatu mees, mida iseendaga peale hakata. Mängu tulevad moraaalsed valikud, eneseohverdus, karakterimuutus pärast ränka selginemishetke. AGA kõik pole üldsegi nii nagu paistab. Wrecked söödab vaatajale killukesi peategelase minevikust, tegudest, mida ta nüüd kahetseb, tegudest, mis alles nüüd pärast õnnetust ja ränki kehalisi vigastusi panevad mehe mõtlema ja kahetsema. Ei, tegu ole tüüpilise ellujäämise ja õppetunni looga, kus peategelane vaatab tagasi senimöödunud elule ja mõistab oma vigu.

Wrecked käsitleb autos teadvusele tulnud meest väga kitsalt. Kitsalt selles mõttes, et auto on kogu filmi võtmeks. Auto, mis on nüüd üle kuristiku serva ürgmetsa puude alla põrutanud, annab vastuse kõigile küsimustele, mis filmi jooksul tekivad. Kes olid selles autos, mida nad tegid, kuhu nad läksid ja kes nad üldse omavahel olid? Esialgu surutakse vaatajale ette üks kindel versioon, mis hiljem lõplikult puruneb. Mälukillud on petlikud ja vähemalt ajutiselt iseennast mitte tundes võib segasevõitu pilt lähiminevikust puistada segamini kogu taastuva mälu, mis otsib, kas siis aeglaselt või paaniliselt esimest kättejuhtuvat välljundit. Ekstreemolukorras, kus kogu lootus nõjatub ainult ühele inimesele ja abi ei ole kusagil oodata, kerkivad peategelases esile erinevad tunded, mis kutsuvad esile lootust, et kordasaadetud teod pärast metsas ellujäämist kuidagiviisi parandada. Wrecked käsitleb inimese patukahetsuse teemat esialgu väga spetsiifiliselt, kuid kaldub siis rohkem üldisemaks, aga kohe kui seda tehakse avaldubki kogu filmi kandev püant: kes ma õieti olen ja mida ma enne õnnetust tegin? Järeldused vihjetest, mis murtud jalaga meest kannustavad, on loomulikud nii peategelasele kui ka publikule. Me usume seda, mida meile ette söödetakse ja seda teeb ka mees metsas, aga olles läbinud metsiku takistusraja, et pääseda ohtlikust olukorrad, jõuame koos segaduses vaevlejaga selgusele, et esialgne katkendlik versioon pole kunagi see päris õige terviklik mälupilt. Kogu film tugineb taastuva mäluga mehe metsast pääsemise katsetel. See on selge ja arusaadav, aga ometigi katkendlik, et mitte laotada silme ette kogu film, selle kulminatsioon, kohustuslik pööre ja lõpptulemus. Samal ajal ei hakata ka peategelase ümber looma üleliigseid sümboleid, märke, tegelasi minevikust ega ka kummalisi nägemusi, mis justkui peaksid autole eelnenud sündmusi peegeldama.Filmi esimeses pooles leiame mehe autos, õpime teda tundma, kogeme hirmu ja õudust koos temaga ja siis filmi teises pooles asume murtud jalaga metsast väljapääsu otsima. Võib jääda mulje, et tegu on hirmus sirgjoonelise filmiga. Seda ta õnneks ei ole ja selle eest hoolitseb stsenaarium, mis ei anna peategelase kohta mitte kordagi raudkindlat informatsiooni, vaid jätab meid sama pimedaks kui peategelase. Aga alles ellujäämispüüdluste keskel hakatakse meile söötma killukesi, mis justkui annaksid aimu tervikust. Selle aimduse najal tegutseb ka mees ja sama teeb arvatavasti ka teda jälgiv silmapaar teiselpool ekraani. Esimes minuteid täidab end autos avastava mehe silmapaar ehk teisisõnu on vaataja asetatud segaduses ja valus vähkreva mehe silmadeks, mis annab nagu oodatult elamusterohke efekti. Efekti, mis pakub mitte just väga tihti kasutatava võimaluse siseneda ekstreemsesse olukorda ja peaaegu et ise tunda ja näha, mida peategelanegi. POV kaadrid ei kesta kaua, just mõõdukal määral, need ei hakka kordagi liigselt domineerima ega mõju ka lühikesevõitu pilguheitena. Sujuvalt kantakse meid üle tegelase kitsale esiistmele, kus mees tänu jala kinnikiilumisele liikuda ei saa. Kogu aeg ja jõud on pühendatud mehe kitsate seinte vahel toimuvale olelusvõitlusele. Kaamera ei välju mitte kordagi autost ega paku ka sisutäiteks vajalikke kaadreid nagu mets, selle asukad ja mehe avalduva minevikuga seostuvaid pildikesi. Oleme justkui naelutud peategelase näkku: näeme seda, mida temagi ja teeme sama, mida temagi. Muid valikuvõimalusi ei ole ega tule. Kogu film on alates algustiitritest asetatud mehe perspektiivi ja ei välju aeglaselt paika raiutud vormist ka kaugemale. Greenspan ei kasuta peale paari üksiku mälupildi kaadri mitte ühtegi naturaalsust lõhkuvat meetodit, mille abil peategelase olukorda senisest veelgi rohkem rõhutada. Naturaalne filmikeel, mis on end täelikult mehe külge haakinud, ei kao mitte hetkeski, kui taaskord taastuvat mälu illustreerivad kaadrid välja arvata. Naturaalne on mitmemõtteline sõna.

Ei, Wrecked ei ole aeglaste ega ka staatiliste kaadritega film. Iga kaader ja iga stseen iseloomustab omal erineval moel mehe seisundit, võttes kasutusele Point of View kaadrid ning tema vaate-ja ulatusvälja raadiused. Kaugemale meid ei lasta, sama on ka karakteri avaldumisega. Umbes nagu Ryan Reynolds Buried`i puhul, ei tea ka Brody tegelane iseendast ja oma ümbritsevast suurt midagi. See annab võimaluse tekitada ka publikule müsteerium, mida pingsalt vaadelda ja mille põhjal omi järeldusi teha. Kuhu tema läheb, läheme ka meie ja kogu moos. Mõne põnevust otsiva huvilise puhul võib selline lähenemine jääda kahtlemata väga igavaks askeldamiseks, kuid kui oled harjunud otsima filmist märke, jälgima tegelase ja loo arendust läbi mitmete takistuste, mis antud juhul on küll väga minimalistlikult inimlikud ja vahest isegi realistlikud, siis ei tohiks Wrecked`i nautimine raskusi tekitada. Film vältab ligi poolteist tundi ja siinkohal jäi siinkirjutaja dilemma ette: kas Wrecked töötaks paremini lühifilmina või just sellisena nagu ta hetkel juhtub olema? Problemaatiline küsimus tekkis ja arvatavasti tekib ka paljudel filmi keskosas, kus peategelane on peale mitmete katsumuste omadega täiesti viimse piirini jõudnud ja otsustab ühe väga spetsiifilise episoodi järel taas ellujäämise nimel edasi rühkida. Probleem tekkis sisulise tõe väänamise meetodiga, mis vägisi jättis mulje kui vahendist, mille abil filmi pikkus välja venitada, kuigi samal ajal omab kogu murdepunkt väga suurt väärtust just nimelt tegelase moraalse valiku ja ellujäämise kontekstis. Pidepunktiks on see sama saatuslik auto, millest peategelase jaoks lähtub kaks valikut. Teist võimalust kasutabki ta iseenda päästmiseks, kuigi seda sama tegi ta ka esimese valiku puhul. Siinkohal tekibki küsimus, et kas hägusena mõjuv tegelase moraalne dilemma hakkab üldse kogu filmi kontekstis välja paistma, kui sellele tegelikult eriti suurt rõhku ei asetata. See võib isegi märkamata jääda ja seeläbi muutubki film pigem üleliia pikaks. Endale tegin auto kui pidepunkti väärtuse selgeks ja tänu sellele polnud probleemi filmi teist poolt rahulikul moel edasi jälgida, aga samal ajal jäi tegelasele ette antud tee liiga laialivalguvaks. Sellele ei aidanud kaasa ka võitlus iseenda ja oma deemonitega. Filmi esimeses pooles mõjub võitlus oma lähiminevikus sooritatud pattudega efektselt ja arusaadavalt, aga teises pooles jääb arusaamatuks karakteris saavutatu. Tähendab tema moraalsed valikud on küll selged ja vahendid, mis asetasid mehe kaalukausile ja lasid iseendaga võidelda on mõjuvad, kuid kui viimast rännakut arvestada peategelase lõpliku jõupingutusena, siis paistab see silma pigem ebavajaliku pingelanguse kui meeleheitliku lõppfaasina ja seetõttu muutus film justkui ülearuselt pikaks.

Tehnilistes kategooriates on Wrecked leidklik ja taibukas. Võimalus siseneda ekstreemsesse olukorda on pingestatud naturaalsena mõjuva ja täiesti ilustamata piiratud vaatenurgaga, mille muudab nauditavaks uhkes üksinduses ekslev Adrien Brody. Ka lugu suudab lagedale tulla nupukate lahendustega, mis ilmestavad veelgi rohkem amneesia ja eneseotsingute keskel vaevlevat peategelast.
7/10