kolmapäev, 31. detsember 2008

Crank 2: High Voltage 2009

Red Band Teaser Trailer

Esimene Crank oli päris hullumeelne filmike, mida vaadates sai päris korralikult naerda ja mis üldse oligi üks eriti hea meelelahutus. Nüüd aga on tulekul 2 osa, mis paistab olevat veelgi pöörasem ja tempokam.

Watchmen 2009 vol.3

Characters Featurette
Watchmen Exclusive

teisipäev, 30. detsember 2008

Harry Potter and the Order of the Phoenix 2007




Lavastaja: David Yates
Osades: Daniel Radcliffe, Rubert Grint, Emma Watson jne.

Ja saigi läbi minu väike filmimaraton Harry Potteri näol. Tore oli kahte esimest osa uuesti näha, sest viimati nägin neid paar aastat tagasi. 3-ndat ja 4-ndat osa olen aga rohkem näinud, sest need pakuvad mulle tõsisema vormi juures juba rohkem huvi. Fööniksi ordult ootasin ma palju, aga kahjuks sain vähe, sest kui nüüd raamat ette võtta, siis on see osa üsnagi oluline kogu seeria. Kahjuks läks 5-nda filmiversiooniga midagi väga viltu. Oli küll Potter nagu ikka, aga see ei olnud nagu raamat, vaid hoopis lühikokkuvõte raamatust.
 5-ndas osas peab Harry taluma naerualuseks olemist, sest suve jooksul on Võlukunstiministeerium teinud maha nii Harryt kui ka Dumbledore, kuna nad mõlemad kuulutasid Voldemorti tagasitulekut. Ministeerium paneb Sigatüükasse tööle ühe oma töötajatest, et ära hoida igasugune paanikat külvav või ministeeriumit kahjustav tegevus. Kuna õppetöö kannatab ja kõik on niigi keelatud, otsustavad Harry, Ron ja Hermione luua oma õpperühma nimega Koolidirektori Armee, et olla valmis tulevasteks Voldemorti või tema käsilaste rünnakuteks.
Viies raamat oli oma mahukuselt üks tõsiselt hea lugemine, aga viies film on nagu kitsendatud filmiversioon raamatut lugenud vaatajatele. Kahtlen kas ka kõigile raamatut mitte lugenud vaatajatele jõudsid kohale sündmuste omavahelised seosed. Mitmeid mitte nii olulise kohti oli muudetud. Ja siin tekib küsimus, et milleks midagi väga väikest ning üldsegi mitte nii tähtsat muuta. Kogu film oli äärmise kiirusega üles ehitatud. Sündmused olid üksteise kukil ja erilist seletust ühe või teise olulisema koha juures ei olnud.
Muidugi oli hea jälle uut Potteri osa näha jne, aga kahjuks pidi seekord piirduma raamatust tuttavate nägude ja kohtade nägemisega. Isegi finaal Saladuste osakonnas oli tundmatuseni muutunud. Miks neil ometi nii kiire oli? Miks ei võinud lihtsalt seletada ja näidata kõike sama edukalt nagu nad seda tegid 3 ja 4 osaga. Kolm põhitegelast olid ka suureks kasvanud ja nende juures oli vana hea vastastikune võlu alles, aga isegi nende vahel oli tunda teatavat kohmetust. Okei, ütleme et näitlejad olid vormis nagu alati, aga mind häiris iga tähtsama uue tegelase ekraaniaja röövimine. Kui raamatus kirjeldati igat viimast kui detaili, siis filmis mööduti igast olukorrast või kohast vägagi kiiresti. Ütleks, et kõige nõrgem osa võrreldes teistega. Eks ta filmina on ikka hea ja täiesti vaadatav kui oled raamatut lugenud. Eriti meeldis mulle Voldemorti kujutamine. See oli 5 osa puhul vägagi hästi õnnestunud, sest õnnestunud oli välja tuua just need küljed tema juures, mida raamatus pidevalt rõhuti. Kahevõitlus Dumbledore ja Voldemorti vahel oli efektne ja värvirikas ning teatud ilmed Fiennese kehastatud Voldemortil kahevõitluse käigus tõid hästi esile tema kurjaakuulutavat olemust. Fiennes on ja jääb ainuõigeks valikuks Voldemorti rolli. Tema ilme juba selle ussinäo juures ütleb rohkem kui tuhat sõna. Potteri nägemused Voldemorti meeleoludest ja tegemistest oli kujutatud enam vähem samamoodi kui raamatus. Üldsegi sobis Radcliffe veidi vaevatud ja palju näinud poisi rolli suhteliselt hästi. 

Minule siiski meeldis, sest võtan seda kui korralikku Potteri filmi. Oma võlu on sellel ikkagi olemas. Mis siis, et liiga kokkuvõtlikult aga Potter on Potter ja kuna raamat on mul hoolega läbi loetud, siis ei olnud ka probleemi lünkade täitmisega. Palju oli liigseid muudatusi ja sündmuste välja lõikamist, aga 5 osa oli samuti üles ehitatud samas vaimus nagu eelmisedki, nii et kui Potter meeldib, siis saab sedagi rahumeeli nautida.

7/10

esmaspäev, 29. detsember 2008

The Last Boy Scout 1991


Lavastaja: Tony Scott
Osades: Bruce Willis, Damon Wayans, Halle Berry jne.

Kui Die Hardi pühade eri läbi sai, siis sattusin jällegi Bruce Willise filmi otsa, milleks osutus juba korduvalt nähtud The Last Boy Scout. Olen vist varem kaks korda näinud, aga päris pikkade vahedega. Nii oligi rõõm uuesti näha, sest tegemist on kõige ühe koomilisema Willise actioniga.
Ei olnudki enne meeles kui palju selles sõna "fuck" kasutati, aga uuesti vaadates ei märganud vast mitte ühtegi kahe peategelase vahelist dialoogi, mis ei oleks sisaldanud sõna "fuck"=).
 Sisuks siis nii palju, et endine salateenistuse agent ja elus suhteliselt läbi põlenud Joe võtab vastu juhutöö. Tööks on Cory nimelise strippari kaitsmine. Tüdruk aga mõrvatakse ja Joe hakkab Cory poisi Jimmi survel asja lähemalt uurima. Üha rohkem ja rohkem asja uurides satuvad mõlema mehe elud mitmel korral ohtu ja üsna pea avastavad nad kohaliku jalgpalli meeskona juhi suure plaani, mille nad kahekesi püüavad nurjata.
Sisu võib küll tunduda mitte midagi erilist ja parajalt tüüpiline, aga filmi teeb eriliseks Bruce Willis. Nimelt kannab Willis Joe rolli, kes on kohe kindlasti ühe ropuma suuvärgiga ja ükskõiksema suhtumisega filmikangelane. Samasse ritta maandub ka John McClane.
Tony Scotti ka veel pealekauba  ja kohe on tunda, et tüüpilisest sisust koorub tegelaste näol välja hoopiski midagi muud kui pealtnäha paistab ning asi muutub koheselt nauditavamaks. Ka siin on Willise tegelane üsnagi väsinud ja pidevalt kurnatud ilmega. Kõigest on tal ükskõik ja peamiselt pillub ta suust ülihead teksti, mille toimel saab kõvasti naerda. Peale Die Hardi ja Leathal Weaponi seeria ei olegi ma teist nii koomilist märulit sattunud nägema.
Sisu oli küllaltki etteaimatav ja pead ragistama ei pidanud, aga kui poleks Willist, siis oleks The Last Boy Scout jäänud lihtsalt väga tavaliseks. Omal ajal kindlasti hea, aga nüüd 2008 aastal ei paistaks see küll millegi erilisega silma. Nii et filmi tegi sarnaselt Die Hardi puhul meeldejäävaks Willis oma kibestunud ja negatiivse ellusuhtumisega tegelasega. Halle Berryl oli filmis küllaltki väike osa, aga eks 1991 aastal oli ta ka veel suhteliselt tundmatu näitlejanna. Teda on kasvõi minimaalses rolliski rõõm näha=). Joe lausutud repliigid jäid ka hästi meelde. Nagu näiteks lubadus tappa teda peksev tüüp, kui too veel korra lööb. Tüüp ei kuulanud ja loojakarja ta suunduski. Willis põhimõtteliselt omas kogu filmi. Siin ei olnud ta mingi musklivend, vaid veidi aeglane ja väsinud, aga siiski väga innukas mistahes olukorras külma närvi säilitama. Otsast lõpuni kubises The Last Boy Scout sarkastilist huumorit Willise poolt. Igaüks haiglaselt koomilisem kui teine.
Tõsiselt hea meelelahutus Die Hardi kõrval. Die Hard aga oli ja on klass omaette.

7/10

pühapäev, 28. detsember 2008

Harry Potter and the Prisoner of Azkaban 2004


Lavastaja: Alfonso Cuaron
Osades: Daniel Radcliffe, Rubert Grint, Emma Watson, David Thewlis, Gary Oldman jne.


Kui Kanal 2 Potteri kolmandat osa nii lahkelt pakub, siis miks ka mitte vaadata. Kuigi pigem oleks vaadanud enda koopia pealt, sest ma ei talu eriti reklaame, aga kahjuks tuli mulle meelde, et minu hangitud Potter on üsna viletsa kvaliteediga ja nii leppisingi televisiooniga. Kõik Potteri osad on head, aga minu jaoks on kõige paremad alates 3 osast, sest lavastaja Alfonso Cuaronil õnnestus tabada oma Potteri versiooniga täpselt naelapea pihta. Piisav kogus süngust, koomikat ja eelmistes filmides mind häirinud lastelikkus oli samuti kadunud.

Harry Potter ja Azkabani vang jutustab kolmandast Potteri õppeaastast Sigatüüka koolis. Seekord aga tabab võlurite maailma uudis, et Voldemorti suur toetaja Sirius Black on põgenenud kurikuulsast Azkabani vanglast ja seetõttu on ka kool suure valve all. Harry aga ei tea täpselt teda ähvardava ohu ulatust ja valesid mis ümbritsevad Blacki minevikku ja Harry vanemate hukkumist.


Cuaronil oli õnnestunud tabada täpselt see õige atmosfäär ja võlu, mis mind Potteri seeria juures köidabki. Kui Colmbus muutis filmid rohkem mitte nii süngeks ja rohkem leebemaks, siis Cuaron tegutses otse vastupidi tuues seejuures efektselt välja Potteri tumeda poole, mis on muidugi väga mõistetav, sest raamat ise ju nõudis seda, aga kahtlen kas Colmbus oleks suutnud saavutada sama, mis Cuaron. Igatahes meeldis mulle 3 osa juures eriti tumedam visuaalne pool, mis andiski rohkem rõhku dementoritele. 


Teine vägagi hea asi oli kaks eriti head näitlejat, nimelt David Thewlis ja Gary Oldman. Oldmani alguses veidi segase Blackina oli eriti meeldiv jälgida. Thewlist ma ei ole küll eriti tihti näinud, aga alati on ta mulle küllaltki sümpaatsena tundunud. Siingi sobis ta Lupini rolli ideaalselt, sest tema kehamiimika minu mäletamist mööda klappis hästi raamatus kirjeldatule. Mainimata ei saa jätta ka Alan Rickmani Snape`i rollis. Ei kujutagi vast mitte kedagi teist selles osas ette. Tegelikult pole Michael Gambonil häda midagi, kui välja arvata liigne energilisus. Dementorid olid samuti päris hästi välja kukkunud. Raamtaus kirjeldati nende käsi kui vees liiga kaua seisnud laiba kätt, aga kui välja arvata liigne sõrmede pikkus, siis pandi küll täitsa täppi. Kolm peategelast on ka jõudsasti arenenud ja nende usutavusega pole enam nagu erilist probleemi. Nende jagelemist on igas filmis hea jälgida. 

Lõbus, seikluslik, sünge ning üsnagi hea adaptsioon suurepärasest raamatust.

Tõesti, parim osa koos 4-ndaga. 
8/10



laupäev, 27. detsember 2008

Harry Potter and the Chamber of Secrets 2002


Lavastaja: Chris Columbus
Osades: Daniel Radcliffe, Rubert Grint, Emma Watson jne.

Kuna alustasin seeria esimese osaga, siis arvasin, et ongi viimane aeg kõik osad läbi vaadata. Goblet of Fire on küll mul juba kirjutatud, aga oma osa ootavad veel 2,3 ja 5 osa. Teine osa on samuti korralik jõulufilm nagu esimene, aga märksa mittelastekam kui eelmine. Lavastaja on küll sama, aga tõsisemat poolt on seekordses osas rohkem. Seepärast meeldibki mulle vist rohkem. Nii oli mul iga osaga, sest filmid muutusid üha rohkem süngemaks ja rohkem talutavamaks ning enam ei pidanud võtma neid kui pelgalt lastefilme.

Seeria teises osas külastab Potterit enne kooli minekut majahaldjas Dobby, kes hoiatab Potterit kooli mitte minemast, aga Potter läheb siiski ja kooli jõudes avastab ta Hermione ja Roniga, et midagi kohutavat on kooli peale valla lastud. Õpilased kivistuvad salapärastel asjaoludel ja sõbrad otsustavad uurida sündmuste tagamaid.

Nagu enne mainisin, et mulle meeldib see osa rohkem kui esimene, sest siin on seda lastelikkust vähemaks keeratud. Siiski on seda alles, aga kuna see on lastefilm, siis pole ju ka midagi parata. 
Kahju, et Richard Harrist enam meie hulgas ei ole, sest tema oli Dumbledorina just selline nagu raamatus kirjeldati. Juba kolmandas osas ilmunud Michael Gambon on liialt energiline ja üldsegi vastupidine Rowlingi kirjeldatud Dumbledorile. Jason Isaacs Lucius Malfoyna on täiuslik. Tema kummaline tarduv pilk ja veidi värisev kõne sobib kenasti ühele surmasööjale. Dobby animatsioon on veidi liiga läbinähtav, aga sellegagi harjub ära. Dobby üksi juba on väike ja muhe tegelane, kelle iseloom varjutab animatsiooni.

Ka seegi osa on üsnagi hästi filmiks tehtud kui võrrelda jällegi 5 osaga. Ei saama lihtsalt selelst üle, sest 5 osa oli üks suur kokkuvõtte raamatust ja keegi vist ei viitsinud midagi või kedagi seal omavahel korralikult seostada. Nagu pabermajake ilma liimita =). Kuna mul on kõik raamatud loetud, siis ütleb mulle nimi Tom Marvolo Riddle ja tema päevik päris palju. Eriti veel päevik, millel oleks võinud olla vägagi suur roll seerias, kui see poleks hävinud. Nii et tegelikult on lugejale algusest peale vihjatud, milliseks võivad lõpusündmused kujuneda. Colmbusel on tegelikult seliste filmide juures hea käsi, sest ta suudab asja huvitavaks muuta, aga samas jääb tema käe all Potter veidi lastelikuks. Suurima muudatuse tõi sisse ikkagi Alfonso Cuaron, kelle Prisnoner of Azkaban oli hoopiski teist masti kui 2 eelmist filmi.

Siiski järjekordselt hea Potteri film   7,5/10

neljapäev, 25. detsember 2008

Harry Potter and the Sorcerer's Stone 2001


Lavastaja: Chris Columbus
Osades: Daniel Radcliffe, Rubert Grint, Emma Watson, Alan Rickman, Richard Harris jne.

Just mõnikümmend minutit tagasi vaatasin esimest Harry Potterit uuesti. No miks mitte kui jõulud käes, sest 1-ne osa töötab vägagi hästi jõulufilmina. Esimest korda nägingi pühade ajal ja nüüd ongi mõneti iga kord jõulude ajal tunne, et vaataks jälle Potteri filmi. Esimene osa on muidugi mõista lastekam kui kolm viimast filmi, aga siiski kindlasti vaatamist väärt. Let The Magic Begin.

Esimeses osas jõuab väike Harry Potter esmakordselt Sigatüüka kooli, kus ootab teda igati oodatud uus elu. Nagu tavaliselt satub Harry oma sõprade Hermione ja Roniga igasugu sekeldustesse. Kõige lõpuks peavad nad aga ära hoidma kuulsa Tarkade kivi röövimise ja sealhulgas saab Harry nii mõndagi oma minevikust teada.

Mulle on Potteri filmid ja raamtud kohati väga korda läinud. Filmide puhul on hea näha kogu Potteri maailma suurel ekraanil ja elavana, aga mõnikord hakkab vastu liigne kitsendamine. Esimese osa puhul ei tulegi praegu meelde, et kas midagi olulist oli või ei olnud puudu. Veidi imelik oli kolme peategelast nii noorena näha, sest olen kolme viimase filmiga liiga harjunud, aga mis seal ikka, sest ega film seejuures halvemaks ei lähe. Ka minul on teatud nõrkus filmide suhtes, kus on palju lund. See andiski filmile hea jõulumeeleolu. Kogu Potteri raamatule omane meeleolu ja õhustik on kenasti edasi kantud, nii et kordagi ei tekkinud tunnet, et näitlejad või miski muu oleks ülepingutatud. Kõik on rõõmus ja kena, aga õnneks mitte Disney-le omaselt okseleajavalt lääge. Kaugel sellest.

Tore teada, et autor Rowling on inglane, sest ma ei kujutaks Potteri filme mitte kunagi ette Ameerika inglise keeles. See inglastele omane hääldamine on selle filmi juures vägagi nauditav. Mina kui 18 aastane tegelikult ei tahagi iga kord 1 või 2 osa uuesti vaadata, sest minu maitsele on nad veidi liiga lastelikud. Kui vaatamiseks läheb, siis juba 3-5 osa. Varsti siis ka 6 osa, millest ma ootan päris palju. Loodan väga, et ei juhtu sama mis 5 filmiga. Selle all ma mõtlen just liigset sisuga koonerdamist. Ainult raamatut lugenud vaatajale jõuab üsnagi hästi kohale, millele või kellele filmis viidatakse. Kuna stsenarist Steve Kloves on uue filmi juures tagasi, siis sellepärast ootangi uuest filmist palju. 

Aga praegune film on osana Potteri seeriast igati korralik ja vaadatav siiani ning seega väärib ka head hinnet

7,5/10
Päris palju annab 5 osaga võrrelda, või mis? =)

kolmapäev, 24. detsember 2008

Avatar 2009

Kaua aega pole midagi vanameister James Cameronist kuulnud.
Nüüd aga 2009 aastal ilmub Cameroni uus film. Ja oh üllatust, tegemist on jällegi ulmefilmiga. Mitte et ma pettunud oleks, just vastupidi=)
Cameroni Aliens ning Terminator I ja II on mulle alati meelepärased olnud kui ühed parimad ulmeõudus/action teosed.

Avatari sisuks on lühidalt öeldes lähitulevik, kus Maalt pärinev inimeste meeskond viiakse planeedile Pandora, mille asukateks on tulnukrass Na`vi ning Na`videl on oma keel ja kultuur.
Inimesed saabuvad planeedile sealset elu lähemalt uurima ja avastades, et Panora peidab endas palju väärtuslikku muutub olukord pingeliseks nii Pandora kui ka Maa enda jaoks.

Näitlejatest on esikohal uues Terminaatoris olev Sam Worthington, vana ja hea Sigourney Weaver, kena ja samas sitke Michelle Rodrigues, omapärane Giovanni Ribisu ning tavaliselt indiaanlasena nähtav Wes Studi.

Concept Art:






teisipäev, 23. detsember 2008

Fast & Furious 2009

Esimene poster tulevaselt 4-lt jaolt Kiirete ja Vihaste seeriast. Tore on teada, et originaalis olnud tegelased filmis kaasa löövad, sest tõtt öelda ongi just esimene osa kõige etem kolmest. Kolmandal polnud küll häda midagi, aga teine osa vajus ära. Ei meeldinud mulle mõte streetrace filmist, kus kaks sõitjat tegelevad mingisuguse narkokartelli juhiga. Mõttetu.
Nüüd aga on Diesel, Rodrigues, Walker ja Brewster tagasi ning ootus Eesti linastumiseni võib alata.

Trailer:

Crash 2005


Lavastaja: Paul Haggis
Osades: Don Cheadle, Thandie Newton, Terrence Howard, Chris Bridges jne.

2005 aasta Oscari jagamisel ei olnud õrna ettekujutustki, et mida Crash endast õigupoolest kujutab ja ega mul sisu koha pealt ka suurem selgust tollal ei olnud. Oma arvamust Parima filmi kategooria kinni panemisel ma ei osanud avaldada ja seega ei valmistanud suur võit ei pettumust ega rõõmu. Nüüd otsisin kunagi ostetud Crashi DVD riiulist välja ja hakkasin keset ööd usinalt vaatama. Täitsa omapärane film ja siin pole tõesti mitte midagi imestada, et Crashi sai parimaks aastal 2005, sest minu arvates väärib see seda tiitlit vägagi.

Crashi sisu keerleb päris mitme inimese ümber Los Angeleses, kes igaüks ühe ööpäeva jooksul teineteisega kurvemate ja õnnelikemate tagajärgedega kokku põrkuvad. Alustades mustanahaliset abielupaarist, kes satuvad politsei ahistamise ohvriks ja lõpetades pärslasega, kes otsustab oma poe rüüstamise järel minna omakohtu teed.

Crash rõhub juba päris algusest peale inimest mõistmatusele üksteisest aru saa. Mitte et keegi teist keelt räägiks, aga rassilised barjäärid toovad inimestes alati esile teatud soovi just oma viha välja valada rõhudes teise inimese nahavärvusele või millele iganes, mis määrab ära rassi. See oligi siis Crashi põhiline liin läbi filmi. Film oli kohati päris ettearvamatu, sest iial ei osanud ennustada mida üks või teine tegelane järgmiseks peale hakkab. See ei olnud küll nii kõigiga, aga paari tegelase teod osutusid küll üllatuseks. Eriti meeldisid mulle Thandie Newtoni ja Terrence Howardi tegelased, kes pidid filmi jooksul nii mõndagi kannatama. Ei saa mainimatta jätta ka kahte noort mustanahalist, kellest üks oli ikka täielik silmakirjatseja. Pealtnäha nagu ajas asjalikku juttu, aga jutule järgnenud teod olid tema nn. vaadetele täiesti vastuolus. Brendan Fraseri roll oli õnneks tõsisemat sorti, sest tavaliselt näeb teda kuskil muumiatega lolli näoga jõllitamas. Tegelikult iga näitleja kandis oma rolli võrdlemisi hästit. Eks põhjus peitub ka selles, et antud rollid olid üsna igapäevased ja elulised. 

Crash ei olnud rõõmsameelsete filmide killast, sest siin tegeldi tõsiste teemadega ja ega vaatajat ei hellitatud, vaid näidati kõike otsekohesusega. Erinevaid tegelasi ühendas selgusele jõudmine. Nimelt rassistlik politsenik paistas enne tema poolt käperdatud naist päästes aru saavat, et teatud olukordades kaovad rassilisd piirid ja tuleb teha lihtsalt oma tööd. Telelavastaja Terrence Howardi kehastuses kannatas oma naise sõimu all liigse alandlikkuse pärast ja kui ta sattus autoröövi ohvriks, siis kaotas ta kontrolli ja röövlitest said ohvrid. Crash näitas suurepäraselt LA erinevate rasside esindajate vahel peituvat pimedat hirmu. Kusjuures DVD kaanepilt(arvustuse esimene pilt) on üsna tähendusrikas, juhul kui film on ikka nähtud. Filmis selle stseeni juures jäi hing kinni, sest nii suure arusaamatuse pärast ei taha tegelikult midagi nii häirivat oodata. Õnneks on sellel pildil teine lõpp=). 
Iga tegelane oli omaette huvitav, sest igaühele sai kaasa elatud. Mehhiklase ja tolle tütre jutuajamine voodi all ja juurdlemine kuuli jõudmisest nende koduaknani oli üsnagi häiriv reaalsus. Ma ei oska tegelikult selle koha pealt kommenteerida, sest mina kui eestlane pole kuuliderohket elu elanud, aga mõeldes USA kuritegelikele piirkondadele, siis eks selline elu on tänapäeval kenasti võimalik. 

Tugev film tugeva stsenaariumi ja tegelastega ning montaaž oli samuti kohati väga nauditav. Samuti oli ka muusika filmis tähtsal kohal.

9/10

esmaspäev, 22. detsember 2008

PÖFF - The Wrestler 2008


Lavastaja: Darren Aronofsky
Osades: Mickey Rourke, Marisa Tomei jne.

PÖFF-il käisin vaatamas kolme filmi. Blindness, millest juba kirjutasin, The Wrestler, mille võtan praegu ette ja Let The Right One In, mis tuleb järgmiseks kirjutamiseks. The Wrestleri valisin eelkõige tänu Darren Aronofskyle, kelle eelmine teos The Fountain oli suurepärane. Seega oli igati loogiline, et tahan tema uut filmi kindlasti näha. Mickey Rourkega olen kokku puutunud suhteliselt vähe. Viimane oligi Sin City, kus ta tegi üsnagi huvitava rolli. The Wrestlerit läksin vaatama tegelikult täiesti eelarvamustevabalt ning ma ei olnud isegi trailerit näinud. Aronofsky suutis aga üllatada täie rauaga. Paistab, et Aronofskyst saab suur lavastaja, sest tema väheste filmide hulgas pole vast mitte ühtegi, mida ei saaks kiita. Tegemist ei ole lihtsalt filmiga maadlejast, vaid ühe mehe elust ja kannatustest.


The Wrestler on lugu profimaadlejast Randy "The Ram" Robinsonist, kelle paremad päevad on möödunud, aga siiski tegutseb ta siiani väiksemat sorti maadlemisüritustel. Tema elu on jäänud vaikselt toppama, kus tal tuleb rabeleda raharaskustes ja üksinduses. Siiski on tal jäänud tema õige elu ehk maadlemine. Varsti pärast järjekordset maadlusmatši tabab Randyt infarkt ja mille tagajärjel ei soovitata tal enal kunagi maadlemisega tegeleda. Ränk hoop mehele, kelle kogu elu on siiani just sellele alale üles ehitatud. Vaikselt hakkab Randy kõige üle mõteldes kuidagi toime tulema teistsuguse eluga.

The Wrestleri juures hakkas mulle koheselt meeldima alguses Randyt selja tagant vaatlev kaamera, mis muutis kuidagi Randy tegemised isikupärasemaks ja kiiremini kaasahaaravamaks. Ma ei ole kunagi eriti showmaadlusega kokku puutunud, aga olen alati teadnud, et tegemist on ühe suure näitemänguga. The Wrestler aga näitas näitemängu hoopiski teise nurga alt. Nimelt sai teada, millist valu maadlus tegelikult põhjustab. Maadlemine ise võib võlts olla, aga osalised peavad erinevad võtted välja mõtlema ja iseennast kasvõi lõikuma, et näidata rahvale tõelist higi ja verd. Näiteks oli stseen, kus Randy end varjates võttis välja žileti, et just saadud löögist pähe tuleks ikka verd ka. Mida kõike tehakse, et rahvas hamba verele saaks.

Mickey Rourke kunagise maadlejana ei olnud mitte näitleja oma tööd tegemas, vaid ta oligi pesueht kurnatud ja vaeva näinud mees, kes püüdis otsida muud tegevust maadlemise kõrval. Nagu Heath Ledger Jockerina. Randy tegemisi läbi filmi oli igati muhe jälgida. Randyst oli näha, et ta on veidi kohmakaks ja mitte eriti suhtlemisaldis. Iga pisemgi asi Randy tegemiste juures oli huvipakkuv, sest filmi arenedes hakkasin üha rohkem talle kaasa elama. Ainuke sõber paistas tal olevat Marisa Tomei kehastatud strippar, kellega oli tal plaanis oma uut elu jagada. Kahjuks jäi seegi katki. Infarkti järel otsustas Randy taastada suhteid tütrega, kes teda eriti ei sallinud. Eemale tõugatuna maadlusest jätkas Randy oma tööd poes. Algul rõõmsameelsena ja meeldivana, aga pärast teatud lahkhelisid tütrega muutus tema suhtumine poe töösse täielikult.
Tunnetades, et talle ei sobi elada ja töötada väljaspool maadlust, otsustas Randy siiski osa võtta suures matšis, millest ta algul oma südame pärast ära ütles. Randyle nimelt ei olnud maailmas midagi tähtsamat kui maadlus. Algus tuli nagu muutus sisse, aga seegi kestis kuni esimese takistuseni uue elu rajamisel. Randy teekond oli nii humoorikas kui ka kurb, sest oli näha, et Randy ei sobi tänapäeva ja kui võtta ära talt ainus mille eest elada, siis ei jää tõesti muud üle kui naasta endise elu juurde mõtlemata tagajärgedele. Lõpustseenid võtsid kripeldama, sest edasine filmi kulg oli aimatav, aga siiski valuline. Viimane hüpe ja oligi kõik. Hüppe ja lõputiitrite vahel tuli minusse kummaline tühjus, sest ees oli oodata paratamatut.

Springsteeni lugu The Wrestler andis tõesti suurepärase lõpu aasta ühele parimale filmile. Olen 100% kindel, et lähen meie kinolevisse jõudes The Wrestlerit nii kiiresti kui saan uuesti vaatama.

9,5/10