2010. aasta parimad palad: aasta albumid

Pole kunagi blogi ajaloos muusikaalaseid kokkuvõtteid koostanud, aga iga asja jaoks on esimene kord. Praegu on ju 2010. aasta viimane nädal ees ja eks seegi on piisav põhjendus oma muusikamaitset muidu peamiselt filmidega hõivatud blogis avaldada. See aasta oli minu jaoks kaunis kiire ja peale vanade lemmikgruppide ei jõudnudki väga paljude uutega tutvust sobitada. Eks ühe kooli lõpetamine ja teisega alustamine röövib energiat nii mis hirmus, aga muusika ja filmid käivad minu elus niikuinii käsikäes, mis siis, et oma muusikaeelistustest eriti midagi ei kirjuta.

Siin siis ongi üks tagasihoidlik TOP.


Salyu - Maiden Vojage
Shunji Iwai 2001. aasta ekperimentaalne All About Lily Chou-chou on eriline nii loo struktuuri kui ka hüpnootilise muusikalise külje poolest. Et segada loosse poplaulja kummardamine, lõi Iwai koos noorukese lauljannaga artisti Lily Chou-chou ja praeguseks Salyu nime kandev mahehäälne jaapanlanna esimene album oligi filmile kirjutatud soundtrack. Edasi ilmusid juba täispikad albumid, mis olid siis tohutute firmade poolt üleprodutseeritud või mitte, aga Salyu stiil minu peal töötas. Filmi nägin vist selle aasta suve hakul ja julgen tunnistada, et jaapani poplaulja innukas järgimine polnud lihtsalt filmijärgne hetkeemotsioon. Maiden Vojage on nüüdseks Salyu viimane album ja kõla on varasemate pingutustega veelgi rohkem paranenud.
Aasta parim? Miks ka mitte? On siis see nõrkus Jaapani filmide vastu või hoopis nõrkus kõrgehäälsete ja kummaliste naismuusikute vastu, aga sellest sõltumata usun, et olen küllalt mõistlik inimene, et nautida muusikat, mis meeli erutab ja mitte sõltuda selle päritolust ja taustast.

"Maiden Vojage"


"All About Lily Chou-chou"





36 Crazyfists - Collisions And Castaways
Kolmkümmend kuus hullunud rusikat tõestas eelmise albumiga, et veidi noorteliku imagoga alanud karjäär on nüüd lõplikult läbi ja Alaskast pärit poisid keevitavad koos meeletult mõnusat ja karget tavatult originaalset metalcore`i. Emotsionaalne kärisev laulmisstiil nagu Eluveitie lauljal ning raiuv kiire ja energiline muusika on 36 Crazyfisti pärusmaa juba algusest peale, aga kahe viimase albumiga on poisid hirmus tõsiseks läinud ja saavutanud hoopis uue ja kõrgema taseme. Nii peabki.





All That Remains - ...For We Are Many
Ei väsi kordamast, et The Fall of Ideals on grupi parim üllitis. Overcome`iga püüdsid nad uuele rajale astuda ja peaaegu astusid mööda, sest pöörasid pilgu liialt meloodilisele ja popimaigulisele refräänist sõltuvale ülesehitusele, aga For We Are Many parandas eelmise albumi vigu, kuid The Fall of Ideals`ile järele ikka ei jõudnud.

"For We Are Many"


"The Fall of Ideals"




Anathema - Were Here Because Were Here
Võrreldes eelmise albumi ülimelanhoolse tausta ja sõnumiga on briti härrasmehed käised üles kerinud ja oma muusikale väikese restardi teinud. Nagu ka Paradise Losti eelmise aasta üllatusalbum, on ka Anathema värske üllitis nagu talveunest väljumine, üllatades nii laulude paljususe kui ka nende pika arendusega.








Cradle of Filth - Darkly Darkly Venus Aversa
Minu "lapsepõlvelemmik" suutis pärast veidralt eba-"cradle of filth"-ilikku Thronography`t taastada oma endine maine ja taasluua kaotatud hiilgus. Darkly Darkly Venus Aversa esimene singel oma videoga ehmatas mind päris ära, aga kui saabus aeg ja sai kuulata tervet albumit, siis võin ka praegu julgelt väita, et vaatamata kalduvusele end promoda kui mingit glämmi ja noortepärast vihast metalit suudab Dani Filth siiani manada kuuldavala kauneid kõrgeid ja madalaid noote ja koos grupiga mängida tõsist musta metalli või mis iganes nad endast üldse kujutavad. Kui see üldse on oluline. Hea muusika on hea.







Dark Tranquillity - We Are The Void
Vanad Rootsi peerud eesotsas hõbekõriga, kellel kõri juba päris kuldne, tõid lagedale uhke ja lärmaka albumi, mis küll ei üllata originaalsusega, aga rahuldab andunud nautijaid ja meelitab ligi Rootsi meloodilise surmametalli austajaid, ma usun.





Eluveitie - Everything Remains As It Never Was
Šveitsi mehed ja naised, mida teile küll seal kaugel maal sisse söödetakse ehk ilma igasuguse kahtluseta ja kriitikanooleta aasta parim muusikagrupp ja album. Tulge jälle Eestisse.





Engel - Threnody
In Flames`i Anders Frideni poolt upitatud ja produtseeritud moderne melodic death metal oma kõige tõsiseltvõetavamas vormis. Kui eelmine album kippus mõnel hetkel tempot katkestama, siis Threnody`ga seda enam ei juhtu. Tempo, tempo, tempo!!




Fear Factory - Mechanize
Bänd, kellega tutvusin alles hiljuti. Meeletu kiirus, raju vokaal ning rammiv pillimäng - hing puhkab rahus.




Heaven Shall Burn - Invictus
Saksa metalcore on hoopis teist masti loom kui näiteks USA esindajad. Juba Calibani eelmise aasta Say Hello To Tragedy suutis kananaha ihule ajada. Karjuv madal ja kõrge vokaal üheskoos, raske mäng ja suures koguses energiat, mis ei taha lahtuda. HSB Invictus on aga veelgi vihasem kui Caliban. HSB on seda alati olnud. Invictus on äärmiselt raske, aga ka tempot teeniv album, mis väga palju oma eelmises üllitisest ei erinegi, aga igal juhul söövad need poisid vist väga suurtes kogustes hapukapsast ja verivorsti, et hoida ühtlast, aga samas unikaalset taset. Taset, mis on justkui segu melodic death`ist ja metalcore`st. Õnneks ei ole tegu deathcore`iga, mida siinkirjutaja mitte kuidagi ei seedi. Õnneks või kahjuks, aga stiilide segamine tuleb Heaven Shall Burn`il nagu lepase reega.




Jonsi - Go
Sigur Ros`i laulja Jonsi läks üle sooloartistiks ja tulemus on põhibändist küll erinev, aga ka vägagi mõjutatud kooslus. Pala nimega "Sticks & Stones" kuulub ka tänavuse parima animatsiooni How To Train Your Dragoni soundtrack`i lugude hulka. Kombineeritud erinevaid pille, laulmistehnikat ja tempot ning tulemus on enamgi kui hea. Lihtsalt meeliülendavalt ilus.





Metsatöll - Äio
Lemmik Eesti bänd. Mis siis, et juba omamoodi kommertslik kuulsus juba külge haakunud, aga nendele meestele ei paista see eriti korda minevat ja loovat ikka oma radapidi tammuvat jõulist eesti muinasmuusikat. Õnneks olen ka neid mitmel korral live`is näinud. Pirita kloostri varemete vahel andsid nad mulle igatahes kauni suveõhtu. Aitäh.





Nokturnal Mortum - Голос Сталі
Ikka ja jälle kraban Viru keskuse Filmipoest kaasa tasuta ajalehe Metroo, mida pole küll viimasel ajal enam näha olnud, aga just tänu ühele väga vaimustavale arvustusele antud bändi viimasest albumist olin sunnitud ka siis proovima ja laksti olin müüdud. Ma ei tea, mis selle härra nimi oli, kes selle kirjatüki kirjutas, aga minu poolt sulle suured tänud.





Rotting Christ - AEALO
Ei ole antud bändi nime kõige suurem fänn ja pole ka nende vanema kraamiga kursis, aga muusikat oskavad nad teha ja seega saab kõik andeks antud. Kui juba Theagonia ehmatas omalaadse rütmi ja kargusega, siis AEALO vähemat ei pakkunud. Nauding kuubis.





Solution .45 - For Aeons Past
Kohe kui Christian Älvestam Scar Symmetry`st lahkus ja lasi peata bändil uut lauljat otsima hakata hakkasin kartma, et SS endine hiilgus hääbub ja uue solisti tulekuga nii juhtuski. Pinge kadus ja tagasi ei tulnud. Älvestam ei jäänud aga niisama istuma ja lõi grupi nimega Solution .45, mis pole küll sama universumit haaravate mõõtmetega, mida defineerib kaugelt kostuv ebamaine korin ja pehme lauluviis, nagu Scar Symmetry, aga juba Älvestami kohaolek garanteerib SS mõõtu andmise.

Urban Symphony ja Sandra Nurmsalu - "Rändajad"

Lõpuks ometi sai Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse finaali. Oli ka viimane aeg. Aga kui päris aus olla, siis alates Neiokõsõ etteastet polegi ükski poolfinaalis läbikukkunud esitaja midagi erilist olnud. "Leto Svet" oli niikuinii läbikukkumiseks mõeldud ja vähemalt mina oleksin vastupidisel tulemusel eestlaste pärast häbi tundnud.

Eesti eurolaulu valimistel pole tavaliselt ükski lugudest mulle meeldinud, aga vahel on ka teistpidi. Kuigi ma pole juba viimased 4-5 aastat "Pasavisooni" jälginud, sest milleks vaadata euroopalikke poplugusid, mis lähevad iga aastaga naeruväärsemaks? Õnneks valiti seekord Sandra Nurmsalu, kelle lugu "Rändajad" on tõesti õnnestunud. Andekas neiu ka veel pealekauba ja lugu, mis jääb kummitama just Sandra mõnusalt pehme, kuid samas karge lauluhääle pärast. Tänase päeva jooksul olen ETV-st vist juba kolm korda seda lugu kohanud ja ka alati lõpuni kuulanud/vaadanud. Tõesti tore, et siin väikses Eestis andekaid inimesi ikka leidub ja nad saavad end täiustada kas või siis Eurovisioonil.

Rändajad

Sqwyky G

Eile külastas meie kooli Los Angelesest pärit hip-hop artist Sqwyky G. Tegemist oli rohkem loengu kui muusika esitamisega, sest ta alustas oma elu kirjeldamisega L.A-s, mis ooli tema jaoks tohutus uur katsumus. Vähemalt nii ta rääkis. Jutustas ta meile ka oma kurguhaigusest, mis ei lubanud tal korralikult rääkida kuni 10 aasta vanuseni. Rääkimise asemel pidi ta paratamatult piiksuma. Sellest tema artisti nimi tuligi.

Pikemalt pööras ta tähelepanu oma kannatusterohkele elule, kus juba 8 või 10 aasta vanuses kuulus kohalikku gängi ja ta 6 sõpra järjest suurenevate kampade omavaheliste tülide tõttu surid. Sellest ka loo moraal. Nimelt ta leidis Jumala ja alates sellest ajast keskendub ta oma muusikaga just kristluse poole peale. Ta on koos esinenud G-Uniti ja teiste suurte nimedega ning nüüd külastab ka Eestit. Ta oli enne ka teistes koolides käinud. Üks nendest oli vist ka Saku Gümnaasium.

Mina isiklikult sellist muusikast ei kuula. Maitse asi, kellele meeldib ja kellele ei meeldi. Aga erinevalt suurtest kuulsustest on Sqwyky G muusikal vähemalt mingisugunegi mõte/sõnum olemas. Tavaliselt ei kuule ju muud peale laulude, mis sisaldavad sõnu "ass and tits, I have new car and a bitch" või midagi sellist. Pärast läks tüüp koridori ja laulis ka paar lugu. Noh, polnud viga. Tore kui teeb midagi, millel on tugevamat sorti tagamõte. Vaatamata sellele ajab sedasorti muusika mul ainult ihukarvad püsti=). Aga kuna ma austan erinevaid stiile ja muusikamaitseid , siis minu poolest lasku käija.

MySpace: http://profile.myspace.com/index.cfm?fuseaction=user.viewprofile&friendid=80533501

Leidsin paar videot ka siia:

Kerli - When Nobody Loves You

Paralleelselt Quantum of Solace linastusega ilmus ka samanimeline arvutimäng, milles pole küll mitte midagi üllatavat, sest uute filmide põhjal valmivad mängud kogu aeg ja mis enamjaolt on paras ajaraisk, aga Bondi mängu avalooks on Kerli Kõivu lugu "When Nobody Loves You".

Sarnaselt Kerli albumile "Love Is Dead" on seegi üsnagi hea lugu. Kerlile omapäraselt hea.

Kinos Quantum of Solace avatiitreid jälgides ei hakanud filmi avalugu rohkem meeldima ja hakkasin hoopis endamisi mõtlema Kerli loole. Oleks tegelikult hästi sobinud.

Kui uue Bondi juures üldse viriseda, siis selle avalooga panid nad küll kenasti puusse.

When Nobody Loves You + intervjuu

Kerli - Love Is Dead 2008

Meie oma Kerli aka Kerli Kõiv on U.S.A muusikatööstuses jala vahele pistnud ja üllitanud uue albumi "Love Is Dead". Kerli võitis mingi aeg selle Fizz Superstar konkursi looga "I Am Like A Bird" või midagi taolist. Ise tollel ajal seda konkursi üldse ei jälginud, aga juhtusin just finaali nägema ja just seda hetke kui Kerli oma laulu esitas ja auhinna sai. Sinna aega see seik aga soikuski. Nüüd mõni aeg tagasi kuulsin "Love Is Dead"-st ja kuna tegemist on Eesti neiuga, siis võtsin ette ja kuulasin otsast peale koralikult ära. Teatud eelarvamused mul muidugi olid, sest pole just sellise stiili ega üldsegi U.S.A-s valitseva popmuusika austaja. Kerli album pole aga massidesse kaduv plaadike, vaid hoopiski midagi enamat.

Esimene mõte 1-se loo "Love Is Dead"-i kuulamisel oli Björk, sest Kerli vokaalikasutus meenutas mulle kuidagi teda. Kuigi jah Björk on hoopiski teist masti laulja. Mulle tundub aga, et Kerli püüdleb ka kuhugi Björki kanti. Kes teab, kes teab. Ausalt öeldes mulle see album meeldib ja meeldib isegi väga. Kõik lood on omaette huvitavad st. lugude kuulamisel läheb mõte paratamatult Kerli kena lauluhäälega kaasa. Hoopiski vastupidine nähtus U.S.A popiga võrreldes või mis?

Kõige haaravam Kerli juures ongi tema hääl. Ta laulab kuidagi väga hingestatult ja südamega, mis paneb paratamatult mõtlema, et see on ju ikkagi eestlane. Meie siin Eestis oleme ju harjunud Nexuste ja Äikese,Päikesega või millegi muuga, mille väärtus on nullilähedane. Aga see millega Kerli on hakkama saanud, on midagi suurt ühe eestlase kohta.
Kusjuures loos "Creepshow" võib kuulda ka eesti keelt. Kerli laulab paar rida sellest "Põdral maja metsa sees " . Täpset pealkirja ei tea. Tähendab et ei mäleta =)
Lood on ka erinevatel teemadel. Armastus, vastupidamine jne. See on jah enam-vähem tavaline värk.

Muusika, mida Kerli selle albumiga saavutas, peaks tegema igale Eesti staarihakatisele suured silmad ette. Arvan, et Kerli teeb ka silmad ette mitte ainult lauluoskuse poolest, sest loomulikku Eesti ilu jätkub tal küllaga.
Minu poolt tubli 10/10 "Love Is Dead"-ile

Videod kahele loole ka siis olemas:

Love Is Dead



Waking On Air