esmaspäev, 6. detsember 2010

14. PÖFF - 127 Hours 2010

Lavastaja: Danny Boyle
Osades: James Franco, Kate Mara jne.

Mägironija Aron Ralston suundub üksipäini kanjonisse nagu tavaliselt. Õnnetuseks kukub ta kaljulõhesse ja ta parem käsi jääb kivikamaka alla kinni. Pannes proovile oma visaduse ja oskused püüab Ralston kivi alt pääseda, kuid ta jääb lõksu ligi 5 päevaks ja enese päästmiseks peab ta tegema raske ja valuliku otsuse.
2003. aastal sattus mägironija Aron Ralston õnnetu juhuse läbi kanjonis seigeldes lõksu. Tema parem käsi jäi liikuma hakanud kivi alla. Ta veetis seal viis päeva iseenda ja kiviga võideldes. Loodus võitis, aga Ralstoni meeleheitlik samm oma käsi lahti lõigata päästis ta elu. 2010. aastal valmis maineka režissööri Danny Boyle`i teadaolevalt detailne ekraniseering Ralstoni ekstreemsest üleelamisest. Näitleja James Franco asus Ralstoni samme läbides läbi tegema samasugust katsumust. Ainult, et filmina. Tulemuseks on innovaatiline ja paeluv teos ühest mehest ja liikumatust kivist. Innovaatilisus ilmutab end peamiselt tehniliselt tasandil. 127 Hours meenutab suuresti lavastaja mitmeid Oscareid võitnud filmi Slumdog Millionaire`i. Taaskord on esikohal visuaalse värvikirevuse perfektsus ja mitmekesisus, mis toob veelgi rohkem esile Boyle`i tungi iga uue filmiga ennast ületada või mitte korrata. Siinkohal tekibki aga väike kordusefekt. Nimelt värvikas, mitmekesine pildikeel ja operaatoritööd proovile panev pingutus on oma stiililt sarnane eelmiselt aastal India koju kätte toonud filmikesega. Ei maksa arvata, et tegu on samasuguse filmiga. Seda kindlasti mitte. Aga oma olemuselt on näha ja tunda juba tehtut, mis siis, et 127 Hours ületab montaaži, kaameratöö ja üldse kogu tehnilise arsenali võimaluste piire.

Sellest suhtes on 127 Hours märkimisväärne saavutus luua kujutlus pingelisest olukorrast ja seda veel võimalikult erinevate nurkade alt. Film, mis nõuab uuesti avastamist, sest ambitsoonikat virvarri leidub alates esimestest minutitest ja kuni viimase kaadrini. Boyle juhatab filmi sisse Ralstoni elukorralduse ja mingil määral ka isiksuse tabamisega. Mitmeks horisontaalseks tükiks jaotatud ekraani abiga tabatakse hõlpsalt peategelasest pakatav energia, elu-ja seiklusjanu, ülikiired lõiked tegevuselt tegevusele ning kaamera paigutus tegelase silmadeks, kitsastele ja liikuvatele objektidele kinnitatud kaamera ja lõpetades digikaamera pideva kasutamisega kuni ei tee lõpuks vahetki, millal miski esineb. Mitmekesisus on filmi raudseks märksõnaks. Usun, et publik on mõne hetkega haaratud sellest musikaalsest, metsikust montaaži ja operaatoritöö festivalist. James Franco on Ralstoni osas sirge seljaga vabameelne seikleja, kes tunneb elust mõnu joostes mööda kanjonit kõrvaklapid peas ja usaldades omaenese instinkte. Turvaline sissejuhatus kujuteldamatule olukorrale, mis peategelast ees on ootamas. Lõbusus, muusikapalade vaheldumine, pildi pidev hakseldamine ja naerusuine enesekindlus saadab vaatajat kogu sissejuhatuse ajal, aga seda kuni hetkeni kui Ralston kukub ja käsi kivi alla jääb.Kiire, hüplik, humoorikas, trendikas algus lõppeb sama kiiresti kui see algas ja mõnes mõttes on see leevendus, sest mõnel juhul isegi liigselt hoogne pillerkaaritav, aga samas vägagi haarav algus heidab liiga kunstilikku ehk mitte just väga reaalse varju mehe ja kivi vastasseisule. Läbi kogu filmi esinevad tundega tabatud muusikapalad, mis osutasid oluliste hetkede kaalule kiiresti ja mõjuvalt ning igal juhul filmi lugu arendavalt. Kivi alla sattumisele järgnev on aga ehe näide Boyle`i lavastajakäe meisterlikkusest. Üdini mõistlikult läbimõeldud, loogiline ja realistlik nagu juhtum ise. Esmalt rulluvad lahti loogilised, aga hiljem juba meeleheitlikud sammud käe vabastamiseks. Boyle tõestab kuivõrd kunstiliselt, aga samas realistlikult on võimalik ühes kohas, ühes hetkes välja mängida pingeline olukord ellujäämise nimel. Tagasivaated elule ja läbitud valedele otsustele mõtestab lahti Ralstoni tahet ellu jääda, kuid samas on emotsioonide tekitamine tunduvalt ebalevam kui muidu tehniliselt kõrgel tasemel film. Franco vedas oma rolli suurepäraselt välja. Temas oli justkui näha ja tunda kurnatust, valu ja pinget. Seda sama ei tekitanud aga hetked, mis püüdsid tegelase elutahet järkjärgult sügavamaks muuta, et publik oleks võimalikult tihedalt peategelase kannatustesse haaratud.

Filmi värvikirevalt trendikas olek jäädvustab eheda kiirusega Ralstoni olemuse, kuid emotsionaalse haaratuse suhtes selline lähenemine enam ei töötanud. Ei mõjunud nii nagu järjest esile kerkivad mälupildid Ralstonit mõjutasid. Reaalsest juhtumist rääkides võis ta tõesti näha kõike, mida filmiski, aga üks asi on dramaturgia ja hoopis teine asi on reaalne elu. Dramaturgiline pool sattus kiiresti filmi vaatemängulisusest arengust sõltuvusse ja usun, et just sellel põhjusel ei pakkunud Ralstoni vaiksed hetked iseenda ja oma mineviku seltsis eriti pinget, sest kogu pingelisus oli langenud filmi ülesehitusele: eri võtetele, kuidas ja millal mingit meeleheitest tingitud emotsiooni tabada ja seda efektse tõsidusega ekraanile lajatada. Pingelangus mõjub rahustavalt, aga samas igavalt turvalise sammuna süvendamaks vaatajas respekti ja poolehoidu Franco tegelaskujule. Selle eest hoolitses pigem Franco, sest eri kaameranurkadega tabatud miimika nagu pingest kahvatu näoilme, valu, pingutus ja hullumine on otse Francole näkku kirjutatud. Üldsegi on filmi olulisemad hetked (kivi vs. Ralston) ülesehituselt äärmiselt põnevad, ootamatud ja mitmekesised. Iga moment ja ajahetk on maksma pandud tihedalt varieeruva muusika, kaameravõtete ja tegelase seisundi halvenemise tõepärase, kuid eripärase esitusega. Kui keegi võiks parima meespeaosa Oscarile kandideerida, siis just nimelt tema. Raske öelda, kas ka võidu vääriline, kuid kui võit langeb Franco käte vahele, siis usun, et on seda igal juhul väärt.Tehnilistes kategooriates hakkab 127 Hours kindlasti auhindu korjama, aga ütlen juba kohe ära, et parima filmi materjaliga Ralstoni juhtumi ekraniseeringu puhul tegemist ei ole, sest emotsionaalne investeering tehti katsumuse ja peategelase ellujäämiskatsete kujutamisele, mitte Ralstoni elutahte püsimise arendusele, mis tõmbas märgatavalt filmi väärtust allapoole. Siiski tugev ponnistus ja segi üsna tähelepanuväärne teos, mis saavutas palju, kuid ikkagi jäi puudu see väike eluvaim, mille teenistuses on kaasahaaravuse süvendamine peategelase elujanusse.
7/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar