14. PÖFF - Saitai 2010

Lavastaja: Naoki Hashimoto
Osades: Sayoko Oho, Miyu Yagyu jne.

Saitai(Sünniõigus/Birthright) on Naoki Hashimotot debüütfilm, mis kisendab kahes suunas. Üheks suunaks on tõdemus, et tegu on ambitsioonika ettevõtmisega, mis vähemalt siinkirjutaja jaoks kandis vilja, aga teiseks on hoopis arvamus, et tegu on pigem ideedevaese, kuid siiski intrigeeriva filmikatsetusega, mis asub kiiresti ühe koha peal tammuma teadmata õieti kuhu edasi minna. Mulle isiklikult film meeldis ja seetõttu pooldan esimest arvamust. Aga samas on ka mul omad kahtlused kui tõsiselt antud filmi siiski võtta. Ikkagi tegu ju esimese täispika filmiga maha saanud noore lavastajaga. Siinkohal teatan kohe, et Saitai vaieldav omapära teeb vähemalt siinse blogija jaoks filmi vägagi unikaalseks ja annab seejuures niigi väntsutatud filmimaailmale juurde oma uudse versiooni kättemaksu läbiviimisest.Saitai on rahulik, kaalutlev, mõtliku arengu ja mõistagi pikkade dialoogivabade stseenidega varustatud kättemaksudraama imikuna kõrvale heidetud tütrest, kes paarkümmend aastat hiljem emale tema teo eest kätte maksma läheb. Nii sissejuhatus kui ka viimaks pikale arendusele järgnenud lõpplahendus on ühtse tempo ja stiiliga. Kättemaksjale ei ole kirjutatud ühtegi lauset, mis laseks tal midagigi liiga vara või liiga hilja paljastada. Piinav vaikus, peategelase laisalt liikuv silmapaar ja raudne meelekindlus iseloomustab filmi vast kõige ehedamalt. Pikkade stseenide jadana alanud debüütfilm on operaatoritöö koha pealt igati tähelepanelik ja erinevaid nurki aeglaselt, kuid sihikindlalt kasutav. Lugu jutustab kaameratöö ja tuim karakter maksmas kätte koletu teo eest. Puudub isegi vaheldust edasi andev helimaastik, mis oleks pärast või enne pika teekonna algust filmi, kas siis ära rikkunud või rikastanud just nii palju, et õiged emotsioone kindlas ajas ja kohas tekitada. Olgu kuidas on, aga muusika puudumine aitas minul kui võõral indiviidil mõelda läbi erinevaid versioone toimuva hakkavast tragöödiast. Ükski neist, mis minu pähe turgatas, filmi edasise arenguga ei klappinud, sest Saitai pööras pilgu kindlatele arengupunktidele ja hoidis neist niivõrd kaua kinni kuni võib end väsinuna ja kurnatuna tunda.

Lavastajal oligi arvatavasti mõttes. et luua kõhedusttekitav peategelane ja piinlikult vaikselt ligitikkuv pingeline õhkkond, mis mõnes mõttes arenes kiirelt monotoonseks stseenidejadaks, aga kui vaadata otse motiivi ja noore naise kurjakuulutavalt ükskõiksetesse silmadesse, mida ta säilitas kuni viimaste minutiteni välja, siis nõutust tekitav ühekülgsus laseb luua rohkem variatsioone kui filmid, mille struktuur on paigas ning algus ja lõpp arusaadava arenguga. Monotoonsus, mis muutus kurnavaks, lasi samal ajal ka fantaseerida erinevatest lahendustest, mida film pärast pikka ja veniva esimese kahe vaatuse järel pakkuda võiks. Kui alustada nüüd päris algusest, et tuua selgust peategelase eriskummalisele metoodikale, siis filmi juhatabki sisse aeglaselt, kuid ülevaatlikult liikuv lugu jälgimisest ja jälitamisest, kiikamisest ja piilumisest, mida hüljatud tütar puude varjus sihikindla pilguga peaaegu et liikumatult ja emotsioonitult läbi viib. Kui võtta arvesse Jaapani filmitööstuse nii visuaalseid kui ka sisutihedaid pärleid, siis on kohe raske tunnistada, et Saitai puhul tegu omanäolise kannatusi proovile paneva draamaga, mis ei sätenda sisultiheduselt ega ka pildikeele värvikuselt. Saitai ei saavuta kordagi ootamatut pingeliini, mis oleks fimi ohtralt rikastanud, aga samas peaks tõdema, et läbiv piinav monotoonsus asetabki filmi eraldiseisvale tasandile. Film, mis meeldib või ei meeldi üldse. Usun, et tänu julgele ja raudkindlale arendusele väärib Saitai rohkem tunnustust kui laitust, aga samas on täiesti mõistetav igasugune negatiivne kriitika.Peategelane: armas, vaikne, süütu, kahjutu ja malbe naisterahvas? Kahjuks üldsegi mitte, aga filmi esimene vaatus süvendab antud näiliste omadustega tulevaste sündmuste ebatõenäolisust just veelgi rohkem. Ei saaks öelda, et käiku läinud koletusliku plaani täideviimine oleks olnud ootamatu, aga samas tekitas tohutu kontrasti just selle läbiviija. Jaapani filmimaastikku arvesse võttes ei ole selles midagi ebaharilikku, aga niivõrd piinavalt minimalistliku kättemaksudraamana tihendub kontrast ebahariliku peategelasega veelgi tugevamini. Piinav, aga jõuline visuaalne tugi ja eri nurki taga ajav operaatoritöö toetavad ühekülgsena liikuvat stsenaariumit ning ei lase filmil lõtvuda mitte mingi hinna eest. See tuleb suuresti kasuks nii peategelasele kui ka publiku pingestamisele. Vaatamata kindlameelsele režiile ja stsenaariumile, mis taotleb meeletut ühejoonelisust, garanteerib Saitai tõelise elamuse ainult neile, kes seda otsivad, sest julgen uskuda, et Saitai`ile omane ühel kohal tammuv stsenaarium, aga elamust pakkuv pildikeel ei peakski meeldima vat et väga laiale publikule. Siinkirjutaja ei astunud Artise kinosaali ja ega istunud kaks tundi trepil selleks, et filmi lõppemise järel meeletult kiitma hakata. Minule kui kunstkino hindavale inimesele läks Saitai piinavalt pikaldane stiil hästi peale.

Usun, et tegemist on omanäolise ja kahtlemata julge teosega, mille lavastajal on pikk arenguprotsess veel ees. Saitai ei ole vigadeta, neid on isegi liiga palju ja paljud neist puudutavad kõige elementaarsemaid loogilisi. Liiga palju on sisuauke, millest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Samuti on ohtralt küsitavaid läbiviimata otsuseid, mida vaatamata ekstreemsele kättemaksuplaanile, oleks soovinud näha. Miks? Põhjus seisneb ainuüksi ühetoonilises plaanis, mis lasi küll fantaasial möllata, aga samas jättis oma tegelased järgima ühteainsat ja mõneti isegi loogikavabat rada, millel avaldusid järjest üha uued ja uued võimalused sisuarengu muutmiseks. Kõikidest miinustest hoolimata seisab Saitai sirge seljaga omaloodud pinnal ja ei lase oma kütkeist niisama lihtsalt lahti. Malbe, aga saatanlik peategelane; närveldav ja ühteaegu ka rumal kättemaksu ohver, kes oma vanuse või taaskord realistlikkust rõhutava tooni tõttu ei suuda ega taha oma vangistajast vabaneda. Filmi värvideks on domineerivalt hallikasroheline toon, mis süvendab veelgi rohkem prügikasti heidetud naise mõttemaailma või siis vähemalt püüti seda süvendada. Suuresti siiski õnnestus, aga suuresti ka mitte, sest filmi vaikne monotoonsus sunnib kahtlema lavastaja tõelistes motiivides, aga samas jagab publiku kahte kindlasse vastanduvasse leeri. Ju siis ka see ütleb nii mõndagi debüütfilmi kohta, mille taustainfot on peaaegu et võimatu leida.

Tugev ja väga ebaharilik kättemaksudraama, mis võib pakkuda nii venivat ühe koha peal tammumist või hoopistükis originaalse loo kõhedusttekitavast kättemaksust. Inimene siinpool ekraani jääb aga viimase variandi juurde.
8/10