14. PÖFF - Svinalängorna 2010

Lavastaja: Pernilla August
Osades: Noomi Rapace, Ola Rapace, Tehilla Blad jne.

Enne jõuluõhtut saab noor pereema Leena teate lapsepõlvekodust, et ta ema on raskelt haige. Valusaid mälestusi alla surudes suundub Leena koos oma mehe ja kahe lapsega ema vaatama. Selle taustaks jutustatakse lugu Leena lapsepõlvest, tema vanematest, väikesest vennast, töötusest ja vanemate alkoholiprobleemist.
Tänavusel PÖFFil kõige muu varju jäänud Pernilla Augusti draama Svinalängorna(Beyond/Teisel pool) osutus suurimaks üllatajaks. Tulles krõbeda külma käest kino Sõprusesse võib tunda end mugavalt ja kutsutult. Ruumi jätkus. Kohal oli üsna vähe inimesi. Sain oma külmavarese kombel lõpetamatta sigareti tehtud, istusin meelepärasele kohale ja asusin usinalt filmi jälgima. Sisukirjeldust lugedes võib end petetuna tunda. Igav ja mittemidagiütlev sisu, mis ei ennusta ka filmile mitte midagi kõnekat. Ainuke põhjus, miks seansile üldse ilmusin oli loomulikult Noomi Rapace, kelle rollisooritused draamas Daisy Diamond ja Stieg Larssoni Millenniumi seeria filmides olid vägagi meeldejäävad. Noor ja hakkaja näitlejanna, kelle tegemistel hoian pingsalt silma peal. Olgu kuidas selle Hollywoodi minekuga on, aga näitlejana on ta end juba korduvalt tõestanud. Viimaks jõuangi peamise küsimuse juurde. Kas oli väärt külmetades Plazast Sõpruseni vantsida? Jah, oli küll. Vägagi.
Endalegi üllatusena käsitles Svinalängorna tuntud teemat originaalselt ja eelkõige just meeldejäävate vahendite ja rollisooritustega. Loo keskmes on noor pereema Leena ja tema kiivalt kaitstud saladus, mis viib meid minevikku. Aega, kui Leena veel noore tütarlapsena kolis koos oma soomlastest vanemate ja väikse vennaga Rootsi korterelamusse, et uut elu alustada. Illusioonid on tihtipeale määratud purunema ja tööpuuduse ning kasvavate võlgade tõttu satub pere tohutu pinge alla, mille peamiseks loojaks on alkoholijoobes märatsevad Leena ema ja isa. Kurb ja võikalt realistlik pilk perevägivalda, mis tuleneb kas siis omaenese suutmatusest tööd leida või oskamatusest kohaneda uue eluga. Loo areng on kaunis katkendlik, mis muudabki filmi aina kasvava huviga üha enam ja enam jälgitavaks. Keskseks liiniks on Leena ja tema perekonna teekond raskelt haige ema juurde ja selle taustaks harutatakse lahti naise raskekujulise ja traagiliselt lõppenud lapsepõlveperioodi. Uus elu algab ikka õnnelikult ning ka siingi ei peta filmi stsenaarium lootusi. Selle asemel, et hakata jutustama sirgjoonelist lugu töötusest ja alkoholiprobleemidest, pakutakse hoopis huvitava ja pingsalt areneva paralleeli ema ja tütre suhtest nii minevikus kui ka tulevikus ning samuti ka hingehaavu, mis liga kaua kestnud Leena eluperiood temas tekitas.Kaks lugu arenevad paralleelselt ning ühtäkki tutvumegi korraga nii Noomi Rapace karakteriga kui ka tema karakteri sünnilooga. Meenutused tulevad ja lähevad siis kui tahavad. Filmi ei taba ootuspärasus ja teadatuntud klišeed, sest ainuüksi elulisest lähenemisest ja meelevaldsetest minevikumeenutustest piisab, et valulist minevikku hoopis unikaalsemalt lahata. See kõik tekitab pinge, mida peredraama juures väga tihti ei kogegi. Tavaliselt tunnetame tugevaid näitlejatöid, mis meid hingepõhjani liigutavad või siis pigem asukoha varieeruvust ja avaraid kaadreid tegelase hingeelust. Svinalängorna pakub inimesele, kes soovib iga päev kogeda midagi uut ja huvitavat heitlikku kaameratööd, mis iseloomustab oma suurte plaanide ja raskelt vappuva pildiga peategelase seisundit. Olgu selleks siis viha, ängistus või rõõm. Iga emotsiooni saadab vastav pildikeel, mis iseenesest ei vasta emotsioonile, vaid pigem tegelases möllavale või siis lainetavale tunnetemerele, mida väljendavad professionaalsed näitlejatööd. Noomi Rapace annab ängistavas draamas oma ühe parima rolli. Koos suureplaanilise operaatoritööga jagab Rapace ekraanile liigagi ehtsaid tundeid, mis teda vastavatel momentidel valdavad.Leena lapsversioonina särab 14 aastane Tehilla Blad, kelle sooritus isa vägivalla ja ema abitu sõimu all kannatava peretütrena on ovatsioonivääriline. Peredraama selle kõige parimas, aga samas ka kõige valusamas vormis. Tehilla Blad`i roll on väga tähendus-ja emotsioonirikas ja kokkuvõttes nõudis see osa tüdrukult suurt pingutust. Vähemalt julgen nii uskuda lähtudes kinos saadud vaatemängust. Ka Ville Virtaneni roll pereisana on vastikult usutav. Tegelikult võibki tugevaks kolmikuks nimetada eelkõige just Noomi Rapace, Ville Virtaneni ja Tehilla Bladi. See kõik öeldud ei usu ma siiski, et ülalkirjutatud kedagi väga puudutama peaks ja filmi pingsalt ootama jätaks. Svinalängorna võlu seisneb karakterites, mis on inimlikult rumalad ja samas ka õilsad. aga inimlik õilsus ei tähenda elus suurt midagi. Rohkem mõistmatust ja rohkem pisaraid. Alkohol teeb seda inimesega, aga antud juhul olid keskpunktis figureerinud lapsevanemad sellele altimad kui nad ise arvanuks. Iseloom ja suhtumine on eeldused pikemaks ja kurvemaks perioodiks, mida tabab tihtipeale vägivald, sõim ja lapsenutt. Olgu see siis välimine või vaikne nutuhala. Tulevikus paiskub see nii või naa mingil moel välja. Just seda väljendas paralleelselt arenenud minevik ja olevik märkimisväärse sügavuse ja tumedatoonilisusega. Saatjaks väsimatu käsikaamera, suured plaanid, üle keskmise pikad vaiksed hetked, kaader kaadri haaval käitumise ja miimika põhjal kasvav pinge ning liialduseta unustamatu Noomi Rapace.Külm Rootsi talv, hingeõhu pahvakud, harjumatult palju rabelev montaaž ja operaatoritöö,, muusika, näitlejatööd, värvidedemäng eri aastakümnete puhul, paeluva struktuuriga stsenaarium annavad üheskoos haarava pilguheite ühe pere dramaatilisse perioodi. Film ei töötaks üldsegi nii värske ja loomingulisena kui puuduksid nimetatud omadused. Otsustavalt väljamängitud külm reaalsus, milles peituvad ka mõned helgemad, soojemad hetked ja mingil määral isegi müsteeriumina arenev stsenaarium pakub tuntud teemas tuntavalt mitmekesise elamuse.

Tunnistan ausalt, et tegu ainukese tänavusel PÖFFil nähtud filmiga, mis mulle vägagi korda läks.
PÖFFi lemmik - 8,5/10