Invictus 2009

Lavastaja: Clint Eastwood

Osades: Morgan Freeman, Matt Damon, Tony Kgoroge jne.

1994. aastal valiti Nelson Mandela pärast 27 aastast vangistust Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendiks. Ta seadis oma eesmärgiks ühendada rahvas: valged ja mustad. Suurepärane võimalus selle teostamiseks oli võita maailmakarika etapp riigi jalgpallikoondise Springpokiga. Meeskond oli pidevate kaotuste tõttu põlu all, kuid Mandela ei andnud alla ja sisendas ka kahtlejatesse usku ja lootust.

Clint Eastwood võib olla juba üsna vana, aga see pisike detail ei takista tal peaaegu et igal aastal lagedale tulla uue intrigeeriva filmiga. Seekord asus vanameister poliitika ja spordi pärusmaale eesmärgiga tuua ekraanile LAV-i esimene mustanahaline president Nelson Mandela ja tema soov ühendada rahvas ja lõpetada rassiline diskrimineerimine. Midagi poliitilist pole Eastwood kaua aega teinud, aga see ei tähenda, et uue suunaga kaasnevad kohe ka probleemid. Kaugeltki mitte. Invictus on heatasemeline ja isegi väga tasakaalukalt kulgev film jalgpallimeeskonna ponnistustest seista oma riigi eest. Meeskonna kapteniks on Francois Pienaar, kellena saab näha viimasel ajal Bourne`i filmidega madistanud Matt Damonit.

Valgenahaline asunik asub esialgu suurte kahtlustega Mandela soosingusse sattudes innustama närtsinud meeskonda ja lõppude lõpuks saavutabki ihaldatu. Reaalselt aset leidnud sündmusi kajastavatel filmidel on alati üks viga: me teame, kuidas nad kõik lõppevad. Vahel ei ole pinget ja vahel ei paku lõpplahenduski erilist huvi. Invictus on see-eest huvitava stsenaariumi ja teostusega, kuid sellega film piirdubki. Lisaks tugevale ja kindlale haardele, mida Eastwood kordagi ei lõdvendanud, on Invictuse peakangelane siiski Morgan Freemani Nelson Mandela, kelles rollisooritus on tõesti nagu sümpaatsus kuubis. Selles pole kahtlust, aga Freeman üksi tegutsedes ei suuda mitte kuidagi jagada värskust ja eastwoodilikust, mida Invictus oleks pidanud kohe kindlasti pakkuma. Teisiti sõnastades on Invictus õnnestunum kui Flags of Our Father, aga taset, mida pakkusid Changeling ja Letters From Iwo Jima, Eastwoodi värskeim teos ei paku.

Invictus käsitleb raskeid teemasid palju kannatanud riigis ja selle veelgi rohkem valu tundnud presidendiga. Freemani oskus ümberkehastuda tuleb ainult kasuks, sest kui meenutada, siis on Freeman võib olla isegi liiga palju kordi USA presidendina üles astunud. Siingi jälle presidendina, aga seekord võiks siis öelda, et lõpuks ometi ka oma rahva juhina. Freemani roll on sama rahulik nagu filmgi e. üllatustevaba nii teostuselt ja näitlejate poolelt. Mõneti kahju, et igati väärikat poliitilist figuuri kaasatakse ebaeastwoodilikku aeglase tempoga draamasse, mis lihtsalt ei oma piisavalt võimekust, et kuidagi silma paista. Paistab, et Eastwood on liiga palju auru välja lasknud ja asunud mitte nii tormisele rajale. 2008. aasta üllatajast pole enam mitte mingit märki. Kõigele vaatamata ei saa ikkagi väita, et tegu oleks halva filmiga. Seda ta ei ole, aga kahjuks ka mitte midagi märkimisväärset. Freeman võib küll Oscarile kandideerida, aga teda ma pigem ei soosi. Kogu valikust pooldan hetkel kõige rohkem Jeff Bridgesit. Invictus kannab endas olulist sõnumit ja jagab seda kiiduväärselt hästi. Mandela isiksus(nii palju kui seda tervikuna oli) jõudis oma mõju avaldada ja levitada ning sõnumit jagada kõigiga, kes vähegi kuulasid. Nii jalgpallurite kui ka presidendi jõupingutused kandsid vilja ja seda oli tunda ka väljaspool ekraani.

Mitte just pettumust valmistav, aga kindlasti mitte eriline ega silmapaistev linateos muidu ikka ja jälle üllatada osanud Clint Eastwoodilt.

7/10