Crazy Heart 2009

Lavastaja: Scott Cooper

Osades: Jeff Bridges, Maggie Gyllenhaal, Colin Farrell, Robert Duvall jne.

Bad Blake on tasapisi hääbuv kunagine kuulus kantrimuusik, kes on viimased paar aastat esitanud vanu lugusid ja elanud endisest edust. Tal ei ole pere ega üldse kedagi lähedast. Ta vaid reisib pidevalt ühest linnast teise, joob nii kuidas jaksab ja mõtiskleb igavledes vanade heade aegade üle. Järjekordset kontserti andes kohtub Blake ajakirjanik Anne`i ja tolle pojaga ning uus tutvus muudab kantrilegendi elu totaalselt.

Crazy Heart pakub kõneainet eelkõige Jeff Bridgesi silmapaistva rolli tõttu. Viimati oli Bridges niivõrd heas vormis Coen`ite The Big Lebowskis ja K-PAX`s. Tuleb siiski tunnistada, et kui arvestada mehe karjääri, siis ega tal halbu rolle polegi. Üsnagi suurepärane näitleja, aga vahel astub ta kaamera ette ja kipub üha tihedamini üllatama. Crazy Heart`i tegelaskuju Bad Blake on veidi sarnane The Dude`ile, kuid ainult eluviisi tõttu. Lugu vananevast ahelsuitsetajast ja alkohoolikust on midagi enamat kui lihtsalt film, mis kujutab taas ühe mehe uue elu algust. Asja muudab huvitavamaks kantrimuusika ja kogu keskkond, kus lugu aset leiab. Lõunaosariikide kuum päike, kõrb, kauboimütsid ja erinevat sorti maasturid koos kantrimuusikaga loovad südantsoojendavalt koduse koosluse. Trumbiks on muidugi Jeff Bridges, kelle sooritus on täpselt selline nagu temalt oodata võiks, ainult et parem, märgatavalt parem. Bad Blake on ootamatu viskit rüüpav ja kustuva sigaretiga juba järgmist süütav elupõletaja, kes ei taha eriti oma senist elu raskemaks muuta. Parem on esineda oma fännide ees, kelleks on tavaliselt keskealised paarikesed linnakeste baarides ja olla rahulik kuni elupäevi on antud. Bridges toob Blake`st välja halvima ja ta teeb seda sihikindla rahulikkusega. Kohe näha, et kusagil seal peidab end The Dude`i uhke naeratus. Bridges kandideerib Blake`i rolliga Oscarile ja tänavuses konkurentsis on tal päris hea võimalus kuldvennike endale napsata ja kui nii ka juhtub, siis olen mina igatahes rahul. Lisaks Bridgesile teeb hea etteaste ka alati kena Maggie Gyllenhaal.

Gyllenhaali ja Bridgesi tegelaste suhe on düsfunktsionaalne, sest mõlemil on olnud halvad ajad, mis mõjutavad usalduse tekkimist. Blake elab hetkes ja võtab sellest viimast, aga Anne hoolitseb poja eest ja hoiab eemale vigu, mida sai tulevikus tehtud. Blake teebki läbi taassünni tänu Anne`i lahkusele ja visadusele Blake`i iseloomuga toimetulemiseks. Õnneks ei võta Crazy Heart taaskord üles vanu ja tuntud teemasid. Film kaldub pigem loomulikule rajale ja seetõttu väldib näiteks järjekordset minevikus tehtud vigade parandamist. See tuleb küll jutuks, aga siiski ei kaasata seda sündmuste keskele. Kantrimuusiku elu edenemisest pajatav film põhineb tegelikult Thomas Cobb`i 1987. aasta romaanil. Isegi üllatav, et Bad Blake ei olegi reaalne kantrikuulsus. Miskipärast arvasin vastupidist, aga eks see tuleneb asjaolust, et biograafilist mõõtu filmid kipuvad ju alati põhinema kellegi elul. Crazy Heart`i muusika on võrratu. Bridges esitab Blake`ina kõik lood ise. Tema hea häälekõla ja Blake`i lood klappisid muusikaliselt täpselt nii nagu Bridges olekski eluaeg kantrimuusikat viljelenud. Filmi ametlik soundtrack on kohustuslik kuulamine. Ka Colin Farrell ja Robert Duvall andsid oma panuse Blake raskel teekonnal. Farrell oli filmis noor ja populaarne Blake`i kunagine õpipoiss, kuid nende teed olid lahku läinud. Duvall aga ilmus baariletti taha ja surus Bridgesil mehiselt kätt. Kahe andeka näitleja kooskõla rahustas meeli ja aitas omasoodu arenevat lugu veelgi rohkem nautida.

Jeff Bridgesi Oscarit vääriv roll Bad Blake`na ja muusikalise draama tugevus garanteerivad vägagi meeldiva elamuse.

8/10