Lavastaja: Michael AriasOsades: Kazunari Ninomiya, Yu Aoi jne.
Tänavalapsed Must ja Valge on Aarete linna põlised asukad ning nende hüüdnimeks on Kassid. Nemad valitsevad linna tänavaid ja karistavad neid, kes rahu rikuvad. Kinnisvaraarendaja püüab linna tundmatuseni muuta ja viimases hädas püüavadki Kassid tema plaane nurjata. Võitluse käigus pannakse proovile poiste sõprus ja vastupidavus julmas maailmas.
Mamoru Hosoda The Girl Who Leapt Through Time meeldis mulle väga teatava lapsemeelsuse ja põnevusttekitava süžeearengu poolest, aga Tekkonkinkreet kasutab samasugust stiili veelgi tasakaalukamalt ja lisandiks on suur kogus süngust. Kunstilise poole eest vastutab Studio 4C, kuid seekord on animatsioonitehnikas väga palju muutusi, kui võrdleksin seda viimati nähtud animedega. Detailide rohkus, tugev kunstilisus ja rõhutav omapära nii füüsika kui ka emotsioonide loomisel. Kui varasemates animedes võib näha üleliia moonduvaid rõõmsameelseid nägusid, siis Tekkonkinkreet läheneb rohkem realismile, aga samas säilitab täielikult animele omase võlu. Lugu kahest tänavalapsest Mustast ja Valgest ei ole tingimata roosiline ega ka eriti lustlik, sest lugu rõhutab pidevalt hirmudele ja vägivallale, mida lageda taeva all elavad poisid tunnevad, kui jälle üks teguderohke päev on möödas. Noorem ja elavam Valge on vastand Mustale, kes saadab korda tegusid, mis tema arvates on vajalikud, kuid tahest tahtmata mustendavad tema hinge. Valge on lapsemeelne, süütu keset tänavaelu argipäeva ja unistaja, kes mõtleb kaugemale kui vana lagunenud autovrakk, milles nad elavad. Must on alati Valge eest seisnud, kuid seeläbi on ta kõige rohkem kannatanud. Temas elab raev, mis nõuab väljapääsu ja liigagi hea ettekäände annab yakuzadega mestis olev kinnisvaraarendaja, kes plaanib poiste kodulinna maatasa teha. Musta ja Valge karakterid laotakse lauale juba esimese paari minutiga, aga samal ajal ei kaota tegelased salapära ja võlu, mida toodab eriliselt mitmekülgne animatsioon. Dialoog ja üldsegi kogu stsenaarium on väga tõsine ja sünge ning võtab arvesse laste hirmud ja ettenägelikkuse, mis aitab ära hoida võimalikud kurjad teod. Õigemini Tekkonkikreet kirjeldabki tänavaelu läbi kahe vastanduva noore ning seeläbi toobki esile kõige, mis seondub väikeste ja suurte hirmudega. 
Tänavalapsed Must ja Valge on Aarete linna põlised asukad ning nende hüüdnimeks on Kassid. Nemad valitsevad linna tänavaid ja karistavad neid, kes rahu rikuvad. Kinnisvaraarendaja püüab linna tundmatuseni muuta ja viimases hädas püüavadki Kassid tema plaane nurjata. Võitluse käigus pannakse proovile poiste sõprus ja vastupidavus julmas maailmas.
Mamoru Hosoda The Girl Who Leapt Through Time meeldis mulle väga teatava lapsemeelsuse ja põnevusttekitava süžeearengu poolest, aga Tekkonkinkreet kasutab samasugust stiili veelgi tasakaalukamalt ja lisandiks on suur kogus süngust. Kunstilise poole eest vastutab Studio 4C, kuid seekord on animatsioonitehnikas väga palju muutusi, kui võrdleksin seda viimati nähtud animedega. Detailide rohkus, tugev kunstilisus ja rõhutav omapära nii füüsika kui ka emotsioonide loomisel. Kui varasemates animedes võib näha üleliia moonduvaid rõõmsameelseid nägusid, siis Tekkonkinkreet läheneb rohkem realismile, aga samas säilitab täielikult animele omase võlu. Lugu kahest tänavalapsest Mustast ja Valgest ei ole tingimata roosiline ega ka eriti lustlik, sest lugu rõhutab pidevalt hirmudele ja vägivallale, mida lageda taeva all elavad poisid tunnevad, kui jälle üks teguderohke päev on möödas. Noorem ja elavam Valge on vastand Mustale, kes saadab korda tegusid, mis tema arvates on vajalikud, kuid tahest tahtmata mustendavad tema hinge. Valge on lapsemeelne, süütu keset tänavaelu argipäeva ja unistaja, kes mõtleb kaugemale kui vana lagunenud autovrakk, milles nad elavad. Must on alati Valge eest seisnud, kuid seeläbi on ta kõige rohkem kannatanud. Temas elab raev, mis nõuab väljapääsu ja liigagi hea ettekäände annab yakuzadega mestis olev kinnisvaraarendaja, kes plaanib poiste kodulinna maatasa teha. Musta ja Valge karakterid laotakse lauale juba esimese paari minutiga, aga samal ajal ei kaota tegelased salapära ja võlu, mida toodab eriliselt mitmekülgne animatsioon. Dialoog ja üldsegi kogu stsenaarium on väga tõsine ja sünge ning võtab arvesse laste hirmud ja ettenägelikkuse, mis aitab ära hoida võimalikud kurjad teod. Õigemini Tekkonkikreet kirjeldabki tänavaelu läbi kahe vastanduva noore ning seeläbi toobki esile kõige, mis seondub väikeste ja suurte hirmudega. Poiste kodulinn Treasure Town e. Aarete linn on allakäinud ja kõrge kuritegevusega tööstusliku välimusega, aga Valge ja Musta jaoks on see kodu ja nad kavatsevad oma kodu eest ka seista, kui vaja. Tekkonkikreet põhineb mangal, mis ei tohiks üldse mingi üllatus olla, sest põhimõtteliselt iga teine Jaapani film või anime põhineb mangal. Sellest pole aga midagi, kui algmaterjali põhjal on loodud igati kaasahaarav teos, mis paneb tahtma mangaga tutvuma. Järelikult on selline sümbioos kasulik. Yakuzad, hingehaavad, sõprus ja ebainimlik kurjus on läbivateks elementideks. Stsenaarium on otsekohene, kiire, aga samas ka sügavamõttelisem ja filmilikum kui ükski teine minu varasem kogemus anime vallas, vähemalt minu puhul. Animatsiooni omapära on loo arengu juures vägagi tähtis, sest erinevad võtted kujutamaks teatud tegevust annavad edasi energilisust, mis muudab kogu filmi elavamaks. Tekkonkinkreet on sellel alal kindlasti päris silmapaistev, sest erinevad nurgad, et kujutada kiiret või aeglast liikumist on haruldaselt mitmekülgsed ja kiireloomulised. Samal ajal troonib tegevustiku taustaks detailne linn, mille keerkäikudes Must ja Valge edasi rühivad. Sõpruse asendamatusega kaasneb pöördeline muutus, mis paiskab ühe peategelase meeltesegaduse virvarri, mis on ühtlasi ka üks meeldejäävamatest minutitest terves filmis. Animatsiooni poolest on Tekkonkikreet tõeline maiuspala ja tema väärtust tõstab veelgi rohkem emotsionaalselt tugev ja mitmete oluliste pööretega varustatud stsenaarium. Kujutan ette, et suurelt ekraanilt saab veelgi parema elamuse osaliseks, aga kuna tegu on sisutiheda animega, siis on võimalik seda nautida ükskõik millises formaadis. Soovitav on muidugi kinoekraan. Liikumise kujutamise juures jäi silma katuselt katusele või seinast seina hüppamise viis, mida kujutati üsna lendamise sarnaselt. Meeleolukas lähenemine ütlusele "nagu kalad vees". Animes on kõik võimalik, sest erinevate meetoditega on võimalik luua midagi loomupärast väga ebaharilikul moel. 
Tekkonkinkreet on ilma igasuguse kahtluseta üks omanäolisemiad omasuguste hulgas. Musta ja Valge suhe, detailne animatsioon, kurjuse ja headuse põrkumine ja stsenaariumi taiplikkus tagasid hämmastavalt hea elamuse. Sattusin eksikombel inglisekeelse versiooni peale. Sellel polnud küll midagi viga, kuid originaalkeel on minu silmis alati eelisseisundis.
10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar