Playtime 1967

Lavastaja: Jacques Tati
Osades: Jacques Tati

Härra Hulot püüab mondernses linnaruumis ekseldes jõuda planeeritud kohtumisele, aga kõrged hooned ja ühtne hall inimmass on talle suureks takistuseks saavutamaks oma eesmärki.
Jacques Tati „Playtime“ on võrreldes eelkäijaga veelgi detailsem, mitmekihilisem, nüansirikkam ja helilisem. Hulot on täishallis linnas kohtumas tähtsa mehega tähtsa asjatoimetuse pärast, kuigi kohtumine ei oma loo juures üldiselt mitte mingit tähtust. Hulot hallis mantlis, väikese kaabuga, juba tuntud vihmavarjuga ontlik vanahärra, kes jalutab mööda linna otsimas oma kohta, aga kiire linnelu, ametnikke veelgi kiirem tööpõli ja linnainimeste materjalistlik elustiil pööravad Hulot päevaplaani täiesti pea peale. Taaskord on esiplaanil materjalistlik hall ühtne mass koos kaasegse ühekülgse linnapildiga, kus kõik hooned on ühesugused. Hulot eksleb nende vahel teadmata kuhu ta lõpuks välja jõuab. Futuristlik kõrghoonetega täidetud linn, kus möödunud aegadel ei ole enam kohta. Masside ühiskond, kus vahetevahel eksisteerivad õrnad viited möödunud aegadele, kultuurile ja hindamatule arhitektuurile. Hulot pärinebki justkui nagu antiikajast kui võrrelda tema ja linna struktuuri tohutut erinevust. Kõike seda esitatakse kerge huumoriga, naeruvääristades materjalismi voogude vahele kadunud inimesi ja oma töökohta kahe käega kinni hoidvaid ametnikke, kelle elu möödub kuubikus ja seda nii tööl kui ka kodus.Esikohal väga täpne helipilt. Taaskord algab nii: algul üksik ja siis juba mitu heli hakkavad ükshaaval domineerima ning lõpuks ka üheskoos kõlama. Vahel isegi nii, et ei teagi, kust kingaklõbin või mingi muu heli tuleb, aga seda on selgelt kuulda ja lühikese aja jooksul ongi juba võimalik heli omanik tuvastada. Väga täpselt on ajastatud ja asetatud heli tekitamise vahendid, mis ilmuvad kõige eriskummalisemates paikades. Kontoriruumid, tänavad, korterid, bussid, autod ning samuti ka terve üheülbalisi hooneid täis pikitud linn on tulvil üksteisest eristuvatest helidest ja nende tekitajatest. Büroohoone - vaikne, kuid sihikindel surin, eri aparaate iseloomustavad mehaanilised helid nagu kõrgemad ja madalamad piiksud, mis iseloomustavad ametnike masinlikku käitumist ja automatiseeritud, tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud ultramodernset linnaruumi, kus iga asi on omal kohal ning mitte miski ei ole nii nagu ei tohiks olla. Pariisi eliitlinna jõudnud Ameerika turiste saadab pidevalt segane jutuvada, millest midagi aru ei saa. Kuuldavad on üksikud sõnad ja laused, mis aitavad kaasa mõistmaks nende uudishimu ja motiive käia ringi ja nautida kõrghoonetest tulvil maastikku. Automüra, ühesugused sõiduriistad, ühesugune riietus, ühtne mass sammumas ühe ukse või hoone juurest teise - läbiv joon, mis paneb paika filmi põhiteema. Stseen ruumist, kus korralikult riides härrasmees/ametnik end mitu minutit järjest korrastab kindlaksmääratud ülitäpsete korduvate liigutuste saatel, kes lõpuks meenutab rohkem masinat kui inimest.
Ameeriklaste jutuvada, piinlikult täpselt helindatud ametniku liigutused, õhkõrnad, aga ka ühetooniline geomeetrilise kujundusega sisustus ja esemed - papist linn papist elanikega. Inimesed restoranis: kõik sigivad ja sagivad teadmata, mida ja kuidas midagi üldse teha. Restorani viimistlus jäi poolikuks, pahtel pole veel kuivanud ja krohv ka veel niiske, aga inimesed on juba kohal ja istuvad järjest neile ettemääratud laudade taha. Heli kostub täiesti läbisegi. Eraldatuna kostub üldse väga väheseid dialooge. Aga üldiselt on kogu helikujundus kogu aeg eraldiseisev – selles mõttes, et alguses ilmub kaadrisse üks vaikne ja siis juba üha valjemaks minev heli, olgu see siis koristaja tolmu pühkimine või kingaklõbin peegelsiledal põrandal, aga need helid eristuvad niivõrd tugevalt, et neid on kogu aeg tunda ja näha, mis siis, et ühes kaadris on samal hetkel piisavalt palju tegelasi või tegevust, et ühe kindla heli kuulmine on võimatu. Piltlik näide modernsest linnast on loomulikult loo kõige tähtsam osa, aga jällegi mängib eriline helikujundus suurt rolli, et lasta vaatajal tunnetada suurlinna ilu ja valu oma kõige grotesksemal ja väsitavamal viisil.„Tativille`ks“ ristitud tohutud võttepaigad moodustavadki koos linnaku, mis on mastaapse ja väga detailirohke visooniga Tati mängumaa. Selles ekslevad loo peakangelased nii üksteise seltsis kui ka teineteist üldse tundmata, kuid peakangelaseks ei ole mitte „Kes?“, vaid hoopis „Mis?“, sest enneolematult laiahaardeline vaatemäng leiab aset veelgi laiemas võõrastavalt modernistlikus hallikarva geomeetrilises ja taaskord vägagi steriilses linnas. Kõrged taevasse sirguvad hooned, kontorikuubikute labürindid, identsed sisekujundused ja kõigile eksponeeritav elu nii tööl kui ka kodus on äärmist tõsidust ja humoorikust ning julma tegelikkust peegeldava suhtumisega linti võetud ning modernsele arhitektuurile ja moele näkku paisatud. Playtime`i helimaastik on painavalt väsitav, aga samas ka paeluv vaatemäng helide orkestrilt, kus liikmete arvukusel pole piire.

Meistriteos
10/10