The Importance of Tying Your Own Shoes 2011

The Importance of Tying Your Own Shoes on lugu Rootsi „kuninglikust“ heaoluühiskonnast või vähemalt nii püüab lavastaja filmi publikule maha müüa. Oma koha leidmine elus, ligimestega arvestamine ja armastus on märksõnad, mis kõnetavad publikut ja veenavad meid juba varases eos eeldama sooja huumori või karmi reaalsusega varustatud filmi. Kui tavaelus oleme harjunud nägema meeletul või tegelikult isegi mõttetul hulgal USA happy ending`uga moraalitsevaid komöödiaid, mis püüavad üksteisele ära teha üha originaalitsevate ideede ja teostusega, siis mitte kuidagi ei taha uskuda, et samasugust ühemõttelisust võib ka Rootsilt oodata. Rootsil on sellealane pagas juba olemas ja seetõttu ei tohiks keegi arvata, et hollywoodilikud komöödiad on Rootsi filmitaevas midagi erakordselt uut.

TIoTYOS langeb kogu oma raskuse ja pingutusega jagada õigustatult teretulnud sõnumit ja moraali Ameerikamaa klišeepuntrasse. Pundar, mis ei kavatsegi pakkuda midagi rootsilikku, vaid pesuehtsat USA eduvalemit, mis maailma kinosid on hurjutanud juba aastaid ja aastaid. Ehk isegi lõputult, sest mida rohkem selliseid filme ilmub, seda enam ei taha keegi neist midagi kuulda. Sellest sõltumata on neil alati publik olemas ja nagu näha on neil vägagi edukalt õnnestunud rahvusvahelist mõju avaldada. The Importance of Tying Your Shoes ongi just nimelt soe ja humoorikas lugu eluraskustes vaevlevast noormehest ja iseenda taasavastamisretke iludest ja valudest. Filmi on ühtlasi ka küllaltki kerge jälgida. Selle muudab lihtsaks vägagi lineaarne struktuur, mida täiendavad paljud erinevad karakterid ja läbinähtavad teemad nagu eneseväärikus, vastutus, hoolivus ja armastus, mis tegelikult omandavad filmis väga suure ja mõjuka tähenduse kõigile omavahel suhestuvatele tegelastele.

TIoTYOS on muhe ja eluline komöödia, mis pühitseb peamiselt ühteainsat eemärki – kuidas võib üks mees muutuda tänu ootamatutele kaaslastele, kellega ta muidu oma elus poleks kunagi sõna vahetanud. Filmi peategelane Alex on stereotüüpne lihtsate eluviisidega noormees, kellel tuleb alatasa puudust selgest vastutustundest, mida ta tegelikult ühiskonnas funktsioneeriva kodanikuna peaks omama. Seda sama mõtet korrutab film pidevalt ja seda kuni hetkeni, mis see lihtsalt ei mõju mitte etteheitvana, vaid pigem tüütu ja pealepressivana. Olles taaskord töötu, satub mees vaimselt alaarenenud grupi hooldajaks ja sellest saabki alguse lugu, mis muudab Alexi ellusuhtumise igaveseks.

Alexi karakteri kujundamine on aga liiga lihtakoeline, sest tema puhul võetakse kasutusele „eluvenna“ alustalad ehk vastutustundetu, eluline, vabameelne, humoorikas ja ühiskonnareeglite pealesurutavast tavarutiinist eemalehoidev näitlejahakatis, kelle suurim voorus on ka tema suurimaks veaks. Viga eksisteerib aga pigem filmi stsenaariumis ja peamises karakteris kui tegelases endas. Peategelane Alex on vormitud täpselt nii, et temast õhkuv sõnum, tulevane moraalilugemine ja tegelase enda kõnekas arendus ühest inimtüübist teise ei saa vaatajast mitte kuidagi mööda minna. Ta on kogu aeg üheselt mõistetav, aga samas ka erakordselt igav ja tüütu inimetegelane, mida Rootsi komöödiast tegelikult ei oskaks oodatagi. Märk globaliseerumise mõjust? Võib olla tõesti.

Samal ajal ei saa ka märkimata jätta, et The Importance of Tying Your Own Shoes on nagu kaunis muinasjutt. Muinasjutt, mis meie tahtest sõltumata areneb heasoovlike motiividega. Siin filmis ei ole halbu inimesi, ainult ebamugavad teemad, mida nad arutada ei soovi. Soovimatus tegeleda isiklike probleemidega viib aga veel keerulisemate suheteni ja seetõttu väldib film alati igasugust realistlikku konflikti. See on küll korrektselt välja joonistatud, aga alat vaadatuna läbi roosakate prillide. Kui näiteks Niels Arden Oplevi Rootsi menukirjaniku Stieg Larssoni romaani adaptsioon The Girl With The Dragon Tattoo tõi päevakorda julmalt realistlikku ja vägivaldse suletud uste taga varitseva tumeda ja rõske problemaatilised ühiskonnakihid, siis antud film tegeleb pelgalt paari kindlapiirilise probleemiga, mida käsitlevad heatahtlike soovide tegelased, kellel puudub igasugune peegeldus tegelikust Rootsi eluolust ehk teisisõnu The Importance of Tying Your Shoes on suures osas nagu propagandaleht - midagi inetut me sealt ju ei leia.

Tekib küsimus, kellel seda filmi vaja on, kui samal ajal eksisteerivad andekad, kavalad ja intelligentsed komöödiad, mis lahkavad samu muremõtteid kardinaalset erineva nurga alt. Olgu nurkadeks siis realistlikkus või mitmekihiline jutustamise laad, aga igal juhul jääb see väike Rootsi film alla pea igale samalaadsele ametivennale. Ometigi ei mõju film ka ainult rumalavõitu meelelahutusena, sest rumalust kui sellist rootslased publikule ei jaga. Kogu film on nii sisult kui ka vormilt tõsimeelne. Mitte kordagi ei laskuta labasusse, situatsioonikomöödiasse või ameerikalikku vulgaarsesse huumorisse. Antud film on siiski valminud südamesoojusele, hoolivusele ja elu eri etappidele rõhuva tähelepanuga, millele ei saaks ega tohiks midagi ette heita. Aga nii kaua kui tegu on filmikunsti alla liigituva teosega, siis on etteheideteks alati ruumi.

TIoTYOS võtab näiteks ühe tavalise inimeksemplari ja tema eripäradega mängides jutustab publikule loo eneseotsingutest-ja parandamisest ning vaatluse alla võetakse lisaks peategelasele ka osa ühiskonnast. Tänuväärne samm, et tuua päevavalgele aktuaalseid ja tegelikult väga delikaatseid probleeme, mis oma olemuselt ei ole üldsegi nii tähelepanuväärsed ja ega nõuagi näpuga näitamist. Tegu on siiski puhtinimliku teemaga, mis puudutab korraga nii ühte ja seejärel ka mitmeid eri vanuseklassi kuuluvaid ühiskonna liikmeid. Julgus astuda esimene samm ja samas ka julgus tõestada nii enda kui ka teiste puudujääke, mis vajavad täitmist, et lasta ka oma lähedastel tunda end täisväärtuslikuna. Koos uue ja tundmatu vastutusrohke ametiga areneb ka protagonist üheskoos oma hoolealuste elurütmiga. See teebki Alexist elulise konksu, et nii publikut kui ka kõiki asjaosalisi valmistada ette suurteks muutustek. Need tulevad küll raskelt ja mõnikord isegi suurte ohverdustega, aga nagu heasoovlike filmide puhul ikka, saavad kõik küsimused lahenduse. Happy ending ei saa olla üleliigne, kui kogu film on just selles suunas juba esimestest stseenidest tüürinud.

5/10