Lavastaja: Albert ja Allen Hughes
Osades: Denzel Washington, Mila Kunis, Gary Oldman jne.
31 aastat on möödunud apokalüptilisest sündmusest, mis lasi päikesel Maa ära kõrvetada. Vähesed jäid ellu. Suurem osa neist on suremas, tapahimulised või võimuhullud, kes püüavad viimaseid riismeid kokku ajada, et mingisugustki ühiskonda luua. Keset postapokalüptilist kõrbe rändab tundmatu mees tundmatu eesmärgiga läände. Eli ei kohku mitte millegi ees, sest ta kannab enda õlul rasket, aga äärmiselt olulise ülesande raskust. Ülesanne on viia ainus teadaolev koopia ühest teatud raamatust läände, et inimkonda päästa. Mõned tapavad, et seda endale saada, aga mõned tapavad, et seda iga hinna eest kaitsta.
The Book of Eli ei ole eesti keeles mitte Eli raamat, vaid Eeli või Eelija raamat. See on ju loomulik, et Piiblist pärit nimesid saab eestindada väga lihtsalt. Umbes sama juhtus Matrixi Siioniga, mis algselt tõlgiti Zion`iks, vähemalt nii oli näha seda tõlget aastaid tagasi Kanal 2 kaudu Matrixit vaadates. Tulles tagasi filmi juurde, siis olin väga meeldivalt üllatunud The Book of Eli kvaliteedi üle. Istusin enne seansi algust kinosaali pehmes toolis teadmisega, et ehk näeb visuaalselt kena tulevikuvisiooni, alati karismaatilist Washingtoni ja ka paari kena võitlusstseeni, aga ma ei valmistanud end ette intelligentseks stsenaariumiks ja vastuoluliseks ideeks, mida rakendati filmis lihtsalt, kuid mõjuva rõhuasetusega. The Book of Eli esimesed minutid suundusid koheselt raskekujulise ja aeglase tempo radadele, mis lõi kogu eesseisvale filmile võimsa hukatusliku atmosfääri. Washingtoni Eeli on tasakaalukas, õiglane ja paljunäinud mees. Ta kannab seljakotis raamatut, mida ta kaitseb oma elu hinnaga niigi raipesööjaid täis pillutud hävingukõrbes, kus rändaja ainsaks kostiliseks on kõrbeliiv, nahka kriipiv päike ja pidevalt tunda andev veepuudus. Film juhatati sisse väikese ellujäämiskursusega Eeli nägemuse järgi ehk kuidas püüda õhtusööki niigi kõrbenud maalt, kus ainsateks ellujäänuteks on varesed ja hiired, rotid mahajäetud riismetena seisvates majades.
Filmi visuaalne pool on niivõrd lummav, et teinekord tekkis tahtmine "paus" nuppu vajutada, aga eks sa katsu seda kinos teha. The Book of Eli pettis lootusi kõige tähtsamas kohas ehk erutas meeli sealt, kust seda poleks elu sees osanud oodata. Süžee on lihtne ja loogiline: üksik rändur, missioon ja kõigutamatu tahtejõud mistahes olukorras. Tingimata ei ole selles ometigi mitte midagi halba, kui teostus ja loo areng võtavad end tõsiselt ja arukalt ning ei pressi vaatajale peale absurdseid tulevikunägemusi, millel ei kipu tavaliselt mitte mingit alust olema. Tegu on aktuaalse ideega, mis kerkib esile nii maailmalõputeooriates, Piiblis endas ja ka loogilises järelduses, kui kunagi tõesti tabab Maad hävingut külvav puhastustuli. Kinematograafiaga on hullumeelselt vaeva nähtud ja seda eriti rõhutatult veel taevas. Sinine taevas, pilved ja väljapaistev Eeli kontuur osutus filmis isegi mõneti väga domineerivaks. Alatihti keskendus kaamera ainuüksi Eelile, et kujutada teda maksimaalselt efektsena hallikaspruuni maailma keskel, kuhu Eeli oma ainuisikulise eluviisiga ka perfektselt sobis. Mitmekordsed riidekihid, päikeseprillid ja kõige selle all olev vaikne, aga surmav sõdalane ei ole just uudne lähenemine. Seda on juba tehtud nii veidi kaugemas, kui ka veidi lähemas minevikus. Eks kõik oleneb esitusviisist e. kuidas, miks ja kui täpselt ühte kindlat, kuid alati meeli ergutavat teemat käsitlema hakatakse. Vennad Hughes`id said pehmelt öeldes hakkama visuaalselt ja muusikaliselt liigagi magusa teosega, mis kipub arendatavat sisuliini võib olla hägustuma.
Selles ohus ei saa aga väga kindel olla, sest koos Washingtoni prohvetliku Eeliga kaasati mandunud maailma ka kindlad vastaspooled, mille sümboolsus töötas vaatamata oma silmipimestavale lihtsusele. Carnegie Gary Oldman`na seisis võimuahnuse kingades ja ta tegi seda kuratliku rõõmuga. Seda oli kosta nii tema naerust kui ka pilkavast kõnemaneerist. Haritud mees, aga mida teeb tark mees ilma teerajajata, kui ta ise ei suuda panna endale suhu sõnu, mis sütitab rahvaid ja laseb luua uue ja võib olla ainult temale meelepärase korraga ühiskonna? Algavad otsingud leidmaks seda ühte ja ainsat Raamatut, mis valedes kätes õhutab juba toimunud apokalüpsist veelgi. Carnegie ja Raamatu vahel seisab vaikne Eeli, kes hoiab, väärtustab ja elab Raamatu järgi. Vahel kaob silmapiirilt õiglane eluviis, mida Eeli on raamatust õppinud, kuid oma vigadest õpitakse ja nii teeb seda ka peakangelane. Vastaspooled on üsnagi elementaarsed jõud. Usk ja ahnus. Carnegie`i võib isegi samastada kirikuga, mis iidsetest aegadest peale on rahvast kontrolli all hoidnud. Seda püüab saavutada ka Eeli. Oleneb, missuguses haardes on võim ja alles siis saab vähemalt filmi järgi uus kord õitsele puhkeda. Kaootilises valus vaevleva kõrbe keskel suundub Eeli läände, et Raamat jõuaks õigete inimeste kätte.
Teel läände põrkub Eeli kokku eelnevalt mainitud Carnegie`ga, kellel mõlgub meeles oma valitsusala laiendamine. Denzel Washingtoni osatäitmine on äärmiselt rahulolev saavutus. Tõelist näitlejaannet avaldub paraku vähe, kuid antud konteksti sobib napisõnaline Washington enamgi kui valatult. Sõnu pole vajagi. Pilt, muusika ja teod räägivad enda eest. Kogu The Book of Eli maailm on justkui mõnest klassikalisest vesternist pärit. Sõnatu mees, linnavalitseja, mootorratastel kauboid, kelle olematul õilsusel ei ole piire. Nende elementide koha pealt kipub film olema isegi veidi liugulaskev, sest eeltöö on tehtud ja postapokalüptiline keskond on valatud vesterniks. Vaprad ratsanikud on asendatud üheks meheks, kellel on jõudu oma tosina mehe jagu. Jumalik sekkumine? Täiesti võimalik. Teooriad on meie endi teha. Nii filmi otsustavast ja ühtlasi ka leidlikust lõpust saab välja lugeda isegi mitmeid vihjeid usunditele ja need ei muutu ülearusteks ega sobimatuteks, sest Eeli teenib eesmärki, vahet pole, mida keegi sellest arvab. Mõtlemisainet jagub kuhjaga, kui ennast muidugi sellega vaevata, sest vastasel juhul võib filmi lihtsalt tembeldada jaburaks ja võimalikul arutelul olekski lõpp. Aga siiski saab nii mõndagi välja noppida ja hiljem tõdeda, et The Book of Eli ei olegi nii actionimaias tüüpiline kassa peale minev film, kui ta algselt välja paistab. Lisaks kaunitele visuaalidele leidub ka ehtsat naiseilu imekena Mila Kunise näol, kelle tagasihoidlik, aga arengujärgus etteaste sobitus kokku eelnevalt ülesehitatud filmi stiiliga.
The Book of Eli sisaldab värskust ja leidlikkust, mis leiab väga asjaliku rakenduse. Film ei kaldu oma teelt kõrvale ja väldib klišeede kasutamist. Visuaalselt ja muusikaliselt lummav ning idee teostuselt sisutihe, tempokas, mõtlemapanev ja kaasahaarav. Alati saab paremini nii sisu mitmekesisuse kui ka stiili poolest, kuid vähemalt praegu töötab kaadervärk õlitatult ja minu arust väga silmapaistvalt.
8/10
Lisan siia ka avaloo, mis on ühtlasi ka filmi lõpulooks:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar