Up in the Air 2009

Lavastaja: Jason Reitman

Osades: George Clooney, Vera Farmiga, Anna Kendrick jne.

Asungi nüüd Oscareid jahtivate filmide kallale. Up in the Air kandideerib kuuele märkimisväärselt olulisele Oscarile. Ma ei hakka pikalt selgitama, kas ma ise valiksin filmi ühe või teise Oscari vääriliseks, aga ütlen niipalju, et Parima filmi Oscarit mina talle ei annaks. Mitte sellises konkurentsis.

Ryan Bingham on pealnäha armutu, kuid siiski lohutav ekspert, kelle tööks on inimeste vallandamine. Kui firma juhid seda ise ei suuda teha, siis on Ryan kohe platsis, et vallandamine mööduks võimalikult valutult. Ryani töö nõuab mobiilsust ja seega veedabki ta suurema osa oma tööpäevast lennujaamades ja nii juba mitu head aastat. Ryani elu on niivõrd kompaktne, et kogu tema maine vara mahub ühte õhukesse kohvrisse. Üha kiiremini arenev tehnika püüab Ryani tööd kaotada ja selleks puhuks saab ta partneriks noorukese Natalie Keeneri, mille tulemusena hakkab Ryan mõistma, mille ta töö nimel on kaotanud ja hetkel kaotamas.

Jason Reitman on maha saanud selliste filmidega nagu Juno ja Thank You For Smoking. Ma ei ole kumbagi näinud ja sellest on isegi väga kahju. Lubasin pärast eelmise aasta Oscari gaalat Juno kindlasti ette võtta, aga sinnamaani pole siiani jõudnud. Õnneks virvendab tänavune Oscarite jagamine kogu aeg silme ees ja seega pole lihtsalt võimalik, et Juno võiks kaduda meelest nagu lumehelves pliidi peal. Up in the Air on film, mida saab võtta nii hea tuju filmina kui ka humoorika draamana. Eks nad on suures osas üpris sarnased, kuid erinevused tulenevad vaataja enda vaatenurgast ja arusaamisest. Up in the Air on lugu elust, armastusest ja valikutest, mis mõjutavad inimese elu vähesel või suuremal määral. Kandvaks on elu üle arutlev idee, millesse on põimitud nö. pehmet huumorit, karakteripõhist narratiivi ja võimekust elada ja suhelda inimestega. Peategelaseks on Ryan Bingham, kes on viimased paar aastat veetnud lennujaamades, hotellides, lennukites ja lugematutes kontorites, mille ruumides on ta läbi viinud sadu armastusväärseid protsesse, mida nimetatakse vallandamiseks. Ryan on eluga rahul. Tal ei ole üleliigseid ja vaevarikkaid suhteid, mis nõuavad kulutusi ja kohustusi, mida tuleb teise meeleheaks täita.

Kui neid ei ole, siis saabubki vabadus, kas siis sellisena nagu Ryanil või kuidagi teistmoodi, aga vabadus suhetest on nagu isolatsioon kogu ülejäänud maailmast. Reitman tutvustab mitmekesist ja peaaegu alati ka emotsiooniderikast Ryani tööd. Emotsiooniderikas muidugi vallandatute tõttu, sest kes meist ikka võtaks seda kui tundetut sündmust. George Clooney sündis siia ilma, et kehastada Ryan Binghami ja see on fakt. Kes veel suudaks olla ühel ja samal ajal ebameeldiv, humoorikas ja üdini sarmikas? Keegi ikka, aga praegu domineerib Clooney ja ka väga teenitult. Binghami rollis kehastab ta karakterit, keda oleme võib olla näinud mehe eelmistes filmides, kuid vähemalt praegu on Clooney saavutanud üdini küpse taseme. Siinkohal aitas teda ka Reitman, aga Clooney on Clooney ja arvatavasti jääb ka Clooneyks. Binghami veider elufilosoofia on temasse niivõrd sügavale juurdunud, et vahetevahel annab ta isegi loenguid tema edukust taga ajavatele õpilastele. Kõik tundub ilus ja lilleline, aga taasavastatud lähedus ja partnerlus avavad Binghamile taas võimaluse oma pere ja ühiskonna keskele tagasi suunduda. Binghami senine elukorraldus võis välja näha nii: magamistoaks on hotell, elutoaks lennujaam, transpordiks lennuk ja tööks tragide ja usinate töötajate vallandamine.

Binghami poolt asustatud kooslus on detailirohkelt välja mängitud ning kordagi ei teki tunnet, et miski väljub kohe kontrolli alt. Reitmanil on päris tugev haare, sest Clooney tegelast toetab kogu film otsast lõpuni ja pingelõdvendust eriti nagu ei olegi. Tehnika jõuab aga Binghami edule ja tempole järgi ning tänu Anna Kendricku tegelasele Natalie Keenerile on mobiilne ja oma töös efektiivne Bingham sunnitud taluma partnerit, sest on vaja välja selgitada mobiilsuse vajalikust, kui Internet lubab suhelda vallandatuga kiiremalt, mugavamalt ja odavamalt. Inimlik kokkupuude on Binghami arvates hindamatu ning selle tõestamiseks ta innuka Natalie kaaslaseks saabki. Binghami eneseleimiseks on tema kõrvale paigutatud kaks naistegelast. Üks on justkui püüdlik Binghami järglane ja teine juba suureks kasvanud, aga elu ja töö tasakaalu viinud Binghami naisversioon. Järglaseks kena Anna Kendrick ja naisversiooniks Vera Farmiga, keda nägin viimati Orphanis(miks sellel nii kõrge hinne on? :O ). Kendrick on sama püüdlik nagu tema tegelane. Väike, õrn ja armas naisterahvas püüdmas Binghami karmis vallandajate maailmas hakkama saada ning see ei ole lihtne.
Kendricku tegelane on nagu Binghami südamehääl, mis tervitab meest jälle üle väga pika aja, aga Farmiga astub lavale ainult selleks, et näidata oma suutlikust hoida lahus era-ja tööelu. See on miski, mis on peategelasele tundmatu ja üsna ebakindel siht. Binghami eraldatus toob maa peale iga enesekindla ja enda arust elust kõike teadva inimese. See on kindlasti vale, aga niiviisi on lihtsam end ohjes hoida ja keskenduda sellele, mis on tõesti tähtis. Binghami sugune isiksus tundub olevat kummaline valik lohutamaks töö kaotanud õnnetuid, kuid ka see on osa tema tööst. Up in the Air on humoorikas ja mõtlemapanev teos, mis paistab silma eelkõige sisutiheduse ja intelligentse stsenaariumi poolest. Jason Reitmani käe all valminud teos on hallides toonides tõdemus, et tänapäeva nõudlik ühiskond on viinud inimesed üksteisest liiga kaugele ja ühteaegu ka ülistus inimsuhetele ja ühe mehe eneseleidmisele. Binghami reis läbi õhu ja lennujaamade oli ootuspärane ja muhe tänu Clooney andekale oskusele manada esile vastuhakkav, kuid meeldiv tegelane igas olukorras, igas ametis. Meeldivaimaks osutus siiski Reitmani teemakäsitlus, kuhu ta kaasas leidliku huumorit, karaktereid, kes muutuvad hetkega sümpaatseteks ja kokkuvõtlikku elufilosoofia, mis on sobilik nii Binghamile kui ka tema vastandile.

Muhe, sarmikas, mõtlik, mitmekülgne ja eelkõige tore lugu inimestest, elust ja kõigest, mis sinna vahele jääb.

8/10