Lavastaja: Semih Kaplanoglu
Osades: Boras Altas, Erdal Besikcioglu jne.
Bal oli PÖFFi ja ühtlasi ka minu eelmise aasta üks lemmikfilm. Bal ehk ekraanidel jooksnuna "Mesi" on pildikeelele, montaažile, stseenide ülesehitusele, muusikale, kehakeelele, kultuurile, eluolule, tavadele, traditsioonidele ja sügavatele pilkudele üles ehitatud draama väikesest esimese klassi poisist, kes kogeb kõige hirmsamat tüüpi kaotusevalu, mille põhiliseks valuallikaks on teadmatus ja kohutav eelaimdus. Bal`i teeb eriliseks pildikeele sügavus ning stseenide pikkus ja nende mitmekesine informatsiooni jagav stiil. Bal`is ei loobita sõnu ega tehta midagi puust punaseks ette. Kõik, mis filmis aset leiab, valgub laiali vaataja silme ees ja olles tähelepanelik ning avatud meelega leiab vaikse ja harmoonilise tempo varjus hoopis tihedalt areneva loo, mille paneb paika pahaendeline, aga samas ka universaalne lõppvaatus. Ei tasu arvata, et tegu on eelarvamusi armastava metafüüsilise rännakuga mööda Türgi tumedaid metsi, kus dialoogil pole kohta ja päris tihti puudubki igasugune kaasahaaravust kinnistav faktor nagu juhtus PÖFF`il nähtud Tai filmiga Mundane History, mille alguses eripära rõhutanud staatilisus taandus minimaalsetele emotsioonidele, tegevusele ja publikuga suhtlemisele. Bal on rohkem nagu dialoog stseeni ja publiku vahel. Vahe on aga selles, et Türgi mesinikust pajatava tragöödia stseenide kompositsioon on meeliülendavalt kõnekas nii oma värvide, sügavuse, fookuse kui ka tegelaste fikseeritud liigutuste poolest. Filmi peamiseks liiniks on väike poiss ja tema mõtlik suhe mesinikust isaga. Isa on poisi jaoks justkui kõige vanem, ähvardavam, usaldusväärsem ja armastatum pereliige. Ema roll tõuseb esiplaanile isa kadumise järel, mil poiss veedab päevi oodates ja oodates usaldusisikut, keda ei tule ega tule.
Isa on mesinik, mees, kes toidab peret ja veedab päevi sügavas, rohelises ja laias metsas korjates taevalaotuse alt mett. Filmi esimene stseen või õigemini esimesed pikad kaadrid lasevadki maitsta meekorjamiseks vajalikku kannatlikkust ja tärkavat ohtu, kui kinnitad end taevasse kõrguva hiiglase külge. Midagi spoilerdamata võin mainida nii palju, et esimene stseen on piisavalt värviküllane, uudishimu tekitav ning meeldejääva staatiliste olulisemat rõhutavate kaadritega varustatud, et mööda vaadata selle stseeni põhjapanevat olulisust. Filmi enda kontekstis ei oma see mingit tähtsust, sest filmi pildikeele kõnekus jutustab lugu järjest koos kõigi iseenesestmõistetavate pidepunktidega nagu sissejuhatus, arendus ja lõppvaatus. Loogilist ja järjestikust vaatemängu segab, kui nii sõnastada võiks, stseenide tumedatooniline kirevus ja sügavus, mis rõhutab kaadris asetsevaid detaile ja tegelasi ning nende omavahelist suhet. See kõik avaldub kauni värvitunnetuse, staatilisuse, tegelaste näoilmeid ja silmi rõhutavate detailirohkete kaadritega, milles suures osas dialoog puudub. Kostuvad ainult tegelasi ümbritsevad loodushääled, mille keskel säravad poisi tumedad ja mõtlikud silmad ning olles ümbritsetud loomulikest häältest ja karakteritest võib nende endi miimikast, plastikast manada esile olematuid dialooge, mida saadavad sügavad pilgud ja tume, ähvardav, kuid tegelikkuses pigem lohutav värvilahendus. Bal on film, mis pakub publikule isa ja poja suhet, ühe kultuuri väikest ruumi ja lapse viisi mõistmaks ja nägemaks maailma. Filmi suurimaks trumbiks osutus õudustäratavad viimased kaadrid, millesse mähkus väike poiss otsides isa sügavast ja kõike endassehaaravast metsast.Ilus, karm, jõuline ja eelkõige tohutult kõnekas linateos.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar