Skeletons 2010 - 14. PÖFF

Lavastaja: Nick Whitfield
Osades: Will Adamsdale, Andrew Buckley, Jason Isaacs jne.

Skeletons on brittide isepäine vastus Christopher Nolani unenäoreaalsusega tegelevale Inception`ile. Isepäine just seetõttu, et neil kahel filmil ei ole eriti ühiseid jooni, aga antud juhul piisab ühest kindlast tunnusjoonest, et hakata mõtlema DiCaprio teise selle aasta parima filmi peale. Ühiseks tunnusjooneks on alateadvuse tagatubadesse peidetud saladused ehk luukered kapis ja sellega otseselt haakuv ränne mööda alateadvuse või mälestuste radu. Ühe lühifilmiga maha saanud Nick Whitfield pakub ehtsat briti huumorit, mis sisaldab nii malbet absurdsust kui ka ainult filmi enda poolt tõsiseltvõetavat süžeed, mille esitlusel on omad tõusud ja mõõnad, aga suures plaanis õnnestub Skeletons päris mitmel tasandil. Tasandil, millel astsevad ontlikud tegelaskujud, absurdne, aga otsekohese metoodikaga läbiviidud stsenaarium ja lõpuks ka eneseteadlik praktilisus ning tegelastevaheline dialoog, mis ongi filmi kandvaks sambaks. Skeletons on film, millest kohe nagu aru ei saagi. Aga mõnikord tulebki ootamatult üleni puust punaseks ette mängitud fantaasia, millega ei taha kohe harjudagi. Skeletons`i esimese paari minutiga on selge, et meil on kaks tegelast, Bennet ja Davis, kes rändavad ühest Inglismaa maapiirkonnas asuvast talust teise, et puhastada õnnelike paarikeste kapid luukeredest, et mitte midagi nende õnne ei rikuks.

Õnne rikkumiseks võib ju ometi piisata alateadvusse kadunud fakt, et oled kunagi midagi teinud või keegi olnud, mida sa nüüd kahtlemata kahetsed. Neid kaugeid tegusid kaks leidliku huumoriga tutvustatud tegelast oma kõigi kiiksude, inimlike ja tobekoomiliste bürokraatlike naljadega kustutama lähevadki. Filmi välimus on lihtne ja loogiline, otsast lõpuni täiesti praktiline. Film keskendub eelkõige oma tegelastele ja alles seejärel nende uskumatule ametile, mis on sama hallikas ja läbipääsmatu udusein nagu Frank Darabonti The Mist`is. Ühesõnga kõik iga minuti järel ettemängitav on üks suur ümmargune mull, mida peategelased oma ameti kohaselt kujundavad. Olgu selleks siis raudteed ületava silla all olematusse WC`sse sisse astumine või kõik muu, mis nõuab nagu igale sci-fi loole omaselt nähtamatu uskumist või uskumist nähtamatusse. Selle najal Skeletons toimibki, sest midagi väga käegakatsutavat siin ei leidu. Kaks tegelast omavahel pidevalt näägutades astuvad majast majja ja tühjendavad halbu mälestusi, et neid mitte kunagi enam meelde tuletada. Samas ei ole need kaks puhastajat just väga perfektsed. Tüsedam Bennet on healoomulik ja inimlik, kuid ilma ühegi õige sõbrata ja seetõttu ka väga üksik. Lühem ja närvilisem Davis on aga minevikust kinni hoidev ja sellest tihtilugu toituv üksildane, kuid auahne mehike, kes vaatamata oma vigadele püüab olla edukas nagu tema ülemus, keda kehastab võrratult Jason Isaacs.Dialoogikeskne lugu, mis harutab lahti kahe tegelase ja eriti just Davise tegelaskuju tausta ning eriti rasket juhutmit, kus pannakse proovile meeste ametialased võimed. Lihtne, aga lõpuks siiski keeruline juhtum tabamaks või siis kustutamaks kaheliikmelise pere mälestuse meespoolest, kellega seoses tekivadki suuremat sori komplikatsioonid. Oma ala spetsialistide metoodika ja tegevuslaad on esitatud pidevalt irvitava huumoriga, mis lausa anub, et teda tõsiselt võetaks, mis siis, et muhe ja argine meeleolu kahes peategelases pidevalt muutub ja areneb aina absurdsemas suunas. Alati ainult suulisest edasikandvusest ei piisa ja seetõttu võiks nii mõnigi praktilisevõitu võte varrukas kohe võtta olla. Skeletons`il jäi selles suhtes veidi puudu, sest ainuüksi kahe peamise tegelaskuju dialoogidest, mis on küll mõtestatult kirjutatud, ja omamoodi eksorsismi läbiviimisest ei piisa, et publik juba ülesehitaud konteksti jäägitult kaasa haarata. Ka peategelaste alguses värske tögav suhtlemine muutub pikapeale üksluiseks. Inimeseloom tahab ikka silmaga näha ja ise kaasa mõelda. Mitte küll igal juhul, aga kui selline film nagu Skeletons, mis toetub otseselt võetavale väljendile, püüab läbi ajada üksnes dialoogikesksena kulgedes, siis jääb hammas ikkagi verele, nõudes veel midagi. Midagi mis võiks ju ometi tulla, aga mida ei ilmunudki.

Ei saaks aga öelda, et liigne mulliajamine oleks filmi ära rikkunud. Seda kindlasti mitte, sest uus ja huvitav idee on rakendatud üsnagi eneseteadliku stsenaariumiga kaariku ette ja lubab pidevalt finišini kiire sammuga lõpuni sõita. Alateadvuses rändamine, mälestustes tuhnimine ja üldse see kõik kokku teeb ühe suure kevadpuhastuse kapis , kus on rohkelt kiivalt varjatud luukeresid ja üks neist on ootuspäraselt, aga filmi enese tempo kohaselt nupuka püändi ja lõpplahendusega. Ootamatusi leidub õnneks kuhjaga, sest filmi idee on uudne ja nagu Inception`ski püütakse siingi pakkuda omi versioone, lahendusi ja tegelaskujusid, mis kogu sisu ja selle laiema tähendusega klapiksid. On tunda, et lavastaja püüdis luua huvitavaid ja omanäolisi keerdkäike tundmatusse maailma, kuid üldjoontes ei kasutatud ära täit potentsiaali, mida varjab eneses üks idee, mis on publikule enamjaolt täiesti tundmatu. Võiks ju olla vabad käed? Skeletonsi puhul on potentsiaal vähemalt 45% ulatuses täidetud, ülejäänud vajus aga lihtsamate ja liiga loogiliste süžeekäikude varju. Umbmäärane idee peaks ju pakkuma võimalusi kompida mitmeid väga erinevaid ideehakatisi, aga Skeletonsi puhul otsustati jääda rohkem maiste liistude juurde. See pole iseenesest halb, sest film töötab ka poolloogilisel tasandil tavatult efektselt, heites vaataja poole läbivaid huumorinooli ning praktilisi ja ebapraktilisi lahendusi, mille hulgas on nii kiiduväärt kui ka laitmistväärt otsused.
Intrigeeriva süžee, humoorika, tiheda, läbimõeldud ja leidliku stsenaariumiga ning üdini praktiline ulmefilm unustamist väärt tegudest, mis meid kui luukered kapis piiluvad, ja helgetest mälestustest, mida me ei taha käest lasta.
8/10