Ovsyanki 2010 - 14. PÖFF

Lavastaja: Aleksei Fredochenko
Osades: Igor Sergeev, Viktor Sukhorukov, Yuliya Aug jne.

Ovsyanki oli paljukiidetud juba enne PÖFF-i lõppu ning miskipärast tekkis just seetõttu tunne, et tegu on arvatavasti tüüpilisemat sorti aeglase draamaga. Just seda ta oligi, aga ka samas väga palju enamat kui "tavaline". Millest siis õigupoolest alustada? Huvitavast lähenemisest suhteliselt kaugele rahvale, tehnilise külje eripärasustest, mis lasevad filmil särada või hoopis sisust, mis tegelikult mängis keset traditsioone, inimesi ja elufilosoofiat kajastavas filmis väikest, aga mitte sugugi ebaolulist rolli? Kauges ja kaunis Lääne-Venemaal elutsevad merja rahvas on kadunud või siis kadumas minevikku. Noored on vanade juurest lahkunud ja traditsioonid on lahtumas ühisest mälust. Sellest hääbuvast rahvast, mille viimased jõupingutused on universaalsed pea kõigile tänapäeva modernsuse varju jäävatele rahvastele, film jutustabki. Tegu on detailirohke ja kaunilt jutustatud looga, mis kasutab oma karaktereid üksnes merjade kui rahva iseloomustamiseks ja ühe kindla traditsiooni läbiviimise tutvustamiseks. Aega ajal põikab film ka kahe peategelase minevikku selgitamaks nende endi motiive ja sümpaatiat teineteise ja oma rahva vastu. Aist on vananev üksi elav tehasetööline. Aisti ülemus Miron palub mehelt raskekujulist teenet: saata ta naine viimasele surmajärgsele teekonnale vanade ehedate traditsioonide vaimus. Läbi ühe mehe leina ja armastatu ärasaatmise õpime tundma merjade elufilosoofiat ja vähemalt ühte paljudest traditsioonidest, mis ei ole tingimata ilus vaatepilt, aga igal juhul õpib vaataja niiviisi tundma tundmatut ja ühtlasi ka nähtust, mis linnainimese silme ette tihti ei sattugi. Alati on tore end harida, eriti kui õpetust jagab dramaturgiliselt lihtne, aga tugevakoeline lugu armastatusest, surmas ja oma elu ümberhindamisest. Ovsyanki/Silent Souls/Tsiitsitajad särab mitmel rindel. Staatilise ja liikuva pildi isevärki asetus ja nende vaheldumine teenimaks vastava stseeni eesmärki on koheselt tuntavad ja igati teretulnud.Ütlen seda ainult seetõttu, et poeetiliselt alanud draama ei sõida edasi "lihtsalt ühe draamana", vaid lavastaja ja operaatori tugevad valikud, mille hulka kuuluvad nii mõnegi protsessi pikk vaatlemine, esimese ehmatusega eemalolevalt mõjuv muusika ning kaamera püsivus ja püsimatus. Nende kahega kombineeritud silmailu pakkuvad võttepaigad ja detaile rõhutavad kaadrid annavad koheselt signaali, et lavastuslikud otsused on antud filmi stiili ja vormi juures ütlemata tähelepanuväärsed. Määravaks muutub Aisti narratiiv, mis ei jutusta ümber sisu ega üldse mitte midagi muud sarnast, vaid pakub talle ainuomast pilku Mironile ja tema varalahkunud naisele, millest peegeldub kogu hääbuva rahva traagika. See ei ole abiks mõistmaks filmi arengut ühest punktist teise, kõik see on niigi silme ette toodud ja ka selgelt arusaadav, vaid mõistmaks kahte karakterit, kellesse ei süveneta sügavuti, vaid keda kasutatakse merjade kui kadunud traditsioonidega rahva tundmaõppimiseks ja mõistmiseks. Ovsyanki on film, mida tuleks vaadelda või siis veelgi täpsemalt öeldes analüüsida. Tõlgendada nähtut mitte kui sisu arengus vitaalset rolli omava pidepunktina, vaid pigem rohkem tähenduslikuses võtmes. Mõnes mõttes on Ovsyanki road movie kahe üksiku, leinava ja mõtliku, mehe seltsis. Esialgu nad ei ole huvitavad tegelased, sest nendele ei ole kirjutatud mitte midagi erakordset ega tähelepanuväärset. Nad lihtsalt "on" ja täidavad ülesannet, mille käigus avalduvad ka mõned saladused, mis veidikenegi rikastavad muidu ühekülgseid, aga samuti ka huvitavaid tegelasi. Huvitavaid sellepärast, et nad on merjad ja nende käekäiku tundmata on iga infokild oluline allikas mõistmaks nende isoleeritud maailma. Seeläbi avaldub ka kahe tegelase taust. Nende endine lihtne olemine omandab korraga uue dimensiooni, sest nüüd kui on avatud uksed mõistmaks kahe mehe minevikku või lähminevikku, saame tundma õppida tegelasi, kes määravad oma taustaga kogu reisi dramaatilisuse astme. Astme, mis tekitab etteaimamatu tee, midapidi tegelased astuma hakkavad. Ja see üks ja ainus ootamatus ongi võti mõistmaks kogu filmi. Võti, mida on vaatajale kogu aeg ettesöödetud, aga tänu aeglasele ja olulisi momente pikalt jäädvustavale arengule ei märgata märgatavat nii kiiresti kui võiks. See tuleb filmile nii kahjuks kui ka kasuks.Ise pooldan rohkem viimast variati, aga ei vaata mööda ka esimesest.
9/10