Lavastaja: Hiromasa YonebayashiOsades: Mirai Shida, Ryunosuke Kamiki jne.
Vanameistri Hayao Miyazaki asutatud Studio Ghibili on aastate jooksul saavutanud ülemaailmse tuntuse ja samuti ka teatava usaldusväärsuse, mis on tekkinud faktist, et stuudio toodetud filmide seas pole vast mitte ühtegi animed, mis määriks või rikuks stuudio mainet ja nende edu valemit. Ghibili pakub ikka ja jälle rikkaliku keskkonna ja imetabase omapäraga rikastatud lugusid, mille pildikeel on sama ilmekas ja kõnekas kui neis askeldavad seiklushimulised tegelased. Miyazaki fimikeelt niisama lihtsalt seljast ei paiska ja seeläbi on seda tunda kõikjal, kus ilutseb Totoroga kaunistatud stuudio logo. Ghibili on Jaapani vaste Disney`ile või pigem hoopis Pixarile. Disney võrdlus on juba vaikselt vanaks jäämas, sest kui võtta arvesse Disney viimase aastakümne animatsiooni taset, siis polegi eriti tõesti millegist rääkida. Eelmise aasta rekordilise eelarvega Rapuntsli loo ümbertöötlus Tangled oli kinodes populaarne ja ka auhindamistel ei unustatud Disney võimsat tagasitulekut. Samal ajal säilus ka rahulik ja kaalutlev toon, mis liigitas Tangled`i klassikaliseks Disney toodanguks. Siinkirjutaja pole seda veel näinud, aga kui uskuda arvustusi ja võtta arvesse Disney üldine tase, siis võibki järeldada, et erinevalt Aasia animaatoritest ei suuda lääne animatsioonikino säilitada ühtlast, aga samal ajal ka üllatuslike ideedega täidetud rütmi. Siinkohal tuleb arusaadavatel põhjustel välja arvata Pixari toodang. Kuna Mammona teenimine ja populaarsus käib käsikäes, siis enamik lääne animatsioonidest kipuvad olema igavesest ajast igavesti venivad järjelood, mille kvaliteet langeb iga uue episoodiga. Seepärast tasubki olla õnnelik, et Ghibili on leiutanud valemi, mis ei näita väsimuse märke. Kui looduse ja selle igavese päikeseküllase ilu kunstiline demonstreerimine oleks kasvõi natukenegi korduvaks muutunud, oleks Ghibili ka kriitikat väärt, aga ometigi pole see niivõrd energiline ja uue, värske vaatenurgaga "sense of wonder" kulumise märke veel näidanud.
The Borrower Arrietty stsenaarium pärineb Miyazaki sulest, aga lugu ise on adaptsioon Inglise lastekirjaniku Mary Nortoni seeriast "The Borrowers". Seda on mitmeid kordi nii tele-kui ka kinoekraanile toodud. Üks värskemaid adaptsioone pärineb 1997. aastast. Tollases versioonis olid peaosades Jim Broadbent ja John Goodman. Nüüd, 2010. aastal on sama lugu taaskord ellu toodud, aga seekord Ghibili animaator Hiromasa Yonebayashi debüütfilmina. Yonebayashi on noorim Ghibili animaator, kes on oma filmiga maha saanud. Juba esimestes kaadrites paiskub silme ette tuttav rõkkav rohelus, sirtsude pidev sirin ja päikeselaigud peategelase avarate silmadega näol. Ometigi ei mõju tuttav sissejuhatus otse meie ette peidetud kõnekast elusloodusest üleliigse või kurnavana. Ikka ja jälle on siit ja sealt leitav mõni huvitav nüanss, mis loo tarbeks tööle on rakendatud. Seeläbi ei muutu Ghibili stiil tüütuks ja alati säiluvad mitmed küljed läbi mille pole kasvõi näiteks tuules õõtsuvat humalalehte veel näinudki. Ghibili suur teene seisneb ka selles, et paljud mikromaailmad või silme eest varjatu on kiirelt elama pandud. Nii mõnigi kord tekib kahtlus, et kas rebida see kevadine lumikelluke maast välja või mitte. Kas poleks parem jätta ta sinna ja lasta tal kasvada nii kaua kui võimalik. Miks mitte? Mis siis, et vohavat ilu ühest varakevadisest lillest ei sünni.Samamoodi käitub Yonebayashi omaloodud keskkonnaga, kus ilmastik mängib rohelusega oma igavikulist harmoonilist pala ja selle kõige keskel tegutsevad pisikesed ja suured tegelased elavad oma erilises ja sisult olulises elunatukeses. Laenajateks on kolmeliikmeline pere, kus sündmuste käigu algatajaks on energiline tüdruk Arrietty. Saabumas on tema esimene laenamine ja õhus ei saaks olla rohkem uudishimust praksuvat energiat. Asjalood kulgevad aga ootamatut rada pidi, sest iga laenaja alateadvuses paiknev reegel "Inimesed ei tohi sind kunagi näha" saab ühel hetkel rikutud ja oma esimese laenamise päeva ebaõnnestumises otsustab end süüdistav Arrietty inimesele koha kätte näidata. Et seda teha, peab ta veelgi rohkem rikkuma head tava, kuid nagu Arrietty isagi elutargalt ütles, ei ole kõik hirmutav tühjagi nii ohtlik kui esmapilgul arvata. Aeglaselt avanevad uksed mitmele teemale, mis ei teeni sisu arengut, et jõuda ühest punktist teise, vaid embavad animatsiooni elavaloomulist võlu, tegelaste rõhutatud omapära ja rikkalikku teekonda, mis lõpuks ka kohustuslike järjestikuliste sisukäänakuteni juhatab.
The Borrower Arrietty paneb oma tegelased liikuma kõige inimlikumalt tasandil. Tasandil, kus on tähtsad veel arenevate karakterite elukeskkond, rutiin, harjumused, tõekspidamised ja ellusuhtumised. Kõik, mis teevad inimesest inimese. Väike pikajuukseline Arrietty ei ole mingi kartlik tüdrukuke, kes alles avastab inimeste elukeskkonda, vaid julge, uudishimulik ja püüdlikult kartmatu laenaja. Arrietty rutiin hakkab selleni jõudmisel täistuuridel tööle. Kõik muidu harjumuspärane on oluliselt teisendunud ikkagi täiesti äratuntavaks osaks miniatuursest elust. Harjumuspärane eriliseks, eriline harjumuspäraseks. Taoline taktika on osaliselt ilmestanud kogu Miyazaki loomingut ja siingi taasväärtustatakse elu just nii palju, et seda jälle värske, uudistava pilguga jälgida. Sisseelamisele aitab palju kaasa ka fimile kogu muusika loonud Cecile Corbeli lapselik-naiselik lauluhääl ja keelpillide tempokas rütm. Päris alguses võib tundlikumat vaatajat(nagu mind) laulude liigkasutamine segama hakata. Segab ainuüksi kuidagi veidra ajastatuse tõttu, sest näiteks paar kaadrit tegelaste endi teksti ja Corbeli laulmise saatel sunnib vägisi otsustama, kumba siis kuulata, kui esimene varjutab teist ja teine jälle omakorda esimest.Rohkem muusika tekitatud ebakõla esineda ei tohiks. Üldsegi on Arriety üha sagedamad külaskäigud täidetud rohkete pisikeste detailidega, mis tema teekonda ainult huvitavamaks muudavad. Küsimused nagu kuhu ta astub, kust kaudu ta kusagile jõuab, keda ta teel kohtab ja kuidas ta ise sellele kõigele reageerib omandavad sisu arenguetappidest veelgi olulisema tähtsuse. Temaatiliselt on filmi sisuline külg tugev, aga nagu adaptsioonile omane, on varasem kogemus antud taustaga varmas rikkuma üllatusemomendid. Momendid, mille tegelased läbivad; momendid, mis määravadki kogu Arrietty ja inimlapse Sho sõprusest tekkinud seikluse olemuse. Üllatusmoment on kadunud ja seetõttu jääb loota ainult tegevustiku tugevusele ning selles suhtes on järjekordne väikeste laenajate ekraniseering tabanud otse märki. Pole kahtlustki, et Arrietty pisikesed silmad, emotsioonidest tulvil nägu ja tuule käes lehviv pats vaatajat mõjutamata ei jäta. Kogu võlu peitub ikka ja jälle "sense of wonder" nimelise kivi all ja see kivi on juba ammuilma Ghibili valdustesse veerenud.
Kahtlemata väga ilus lugu tähelepanuväärselt kauni animatsiooniga. "The Borrower Arrietty" ei ole üllatusterohke ega järjekordne näide Ghibili säravatest ideedest, vaid pigem jõuproov näitamaks, et see eredalt põlev tuluke meid ümbritsevas lahvatab ikka ja jälle Miyazaki ja Ghibili toimel üleni leekidesse.8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar