5.JAFF - King of Thorn 2010

Lavastaja: Kazuyoshi Katayama
Osades: Kana Hanazawa, Eri Sendai, Toshiyuki Morikawa jne.

King of Thorn põhineb mangakunstnik Yuji Iwahara 2002. aastal alanud ja 2006. aastal lõppenud mangaseerial, mida on kiidetud loomingulise stiili ja paeluva süžee poolest, mille eri tasandid on keerulised ja mitmekihilised. Õnnneks jõudsin ise ka eelmise aasta suvel manga läbi lugeda. Tollal tulevast animeadaptsiooni ei oodanud ja ega teadnudki üldse plaanidest sellest täispikk draamaversioon vändata. Pean tunnistama, et King of Thorni mangast ei osanud ma selle lugemisel suurt midagi oodata. Samal ajal lugesin ja loen ka praegu Battle Angel Alita`t ja eelkõige Alita kvaliteetsuse tõttu ei arvanud, et KoT-i lõpunigi loen. Aga minu üllatuseks oli noore mangakunstniku kätest ja ideest vormitud omamoodi Okasroosikese lugu läbimõeldud ja efektne ulmeõudus ellujäämisest, konspiratsioonidest, mis ähvardavad kogu maailma ja ka igihaljast igavesest armastusest, usust ja lootusest. Mangana kogu lugu toimis. Pinge ei kadunud ja huvi edasise tumeda tuleviku vastu ei lahtunud ka päris lõpus, kui juba üsna traditsiooniliste võtetega aeti ulmeline survival story vahest isegi liiga kaugele taevastesse kõrgustesse. Algas minimalistlikult ja maailma tabanud õudust ning külmakambritest pääsenud tegelasi arendavalt ja lõpetas tohutu pauguga, mille peamine ja loomulikult ka kõige olulisem pööre suutis end ikka ja jälle pinnal hoida, mis siis et väikeste, kuid oluliste infokildude ja ideede kiire vaheldumisega kippus lugu veidi lonkama.Kui nüüd lõpuks animeversiooni juurde pöörduda, siis kõigepealt alustaksin selle kiitmisega. Kiitust väärib nii muusika, üldine animatsioon, atmosfäär kui ka tegelaste kujundus ja nendele manga vaimus külge poogitud nii sisemine kui ka välimine kujundus. Kurjakuulutav tulevikustsenaarium, kus ähvardavaks ohuks on inimesi kivistav ja neid tuhandeks pisikeseks killuks murendav Medusa viirus, mis sai alguse ei tea kust, on esile toodud läbi erinevate meediakanalite ja võimalikult laialdase mastaabiga, et süvenda olukorra lootusetust. Nii paistab see vähemalt kergelt väreleva ja alt mustendava pinna pealt. Sest iga müsteeriumi võti peitub alati tegelastest endis. Ja nii algabki sajaaastasesse unne soikuv lugu vähestest ellujäänutest ja nende jõupingutustest. King of Thorn paistab senise JAFF-i valiku hulgas selgelt silma, sest enamik nähtutest nagu One Piece, Space Battleship Yamato: Resurrection ja Oblivion Island ei hiilga originaalsete katsetuste poolest. Seetõttu loengi King of Thorni ja eile ligi 2 tundi ja 45 minutit kestnud The Disappaearance of Haruhi Suzumiya`i seni kõige värskendavamateks elamusteks JAFF-il. Stsenaarium, mis koosneb korraga kahest ideest, paelub oma värske animatsiooni, tehniliste lahenduste ja huvipakkuva disainiga.

Sisu kui selline algab klassikalise müsteeriumi lihtsate lahendustega ja seda kuni hetkeni kui tegelastebande hakkab murenema siseheitluste ja varjatud saladuste kaasabil. Pidevalt annab endast märku ka võti, et jagada väheseid infokilde okkamaailma telgitagustest ning seeläbi avalduvad ka protagonisti minevik ja olevik, mis ongi filmi kõige paeluvamad ja psühholoogilist pinget pakkuvamad küljed. Teatud hetkel on tegelased isegi liiga "head ja halvad", kuna nende disain aitab juba kaugelt mõista, missugust rolli nad antud apokalüpsises mängivad. King of Thorn-i suurimaks probleemiks end ikka ja jälle tõestavate stampkarakterite kõrval on sisuliinide omavaheline haakumine. Kuna uue informatsiooni tulv on suur, siis ei jõua silma peal hoida kõigel, mis tegelaste sisemaailmas tegelikult toimub või siis antud juhul peaks toimuma. Visuaal on kaunis nii kaua kuni see toetab ideed ja sellele hädavajalikku arendust. Ligi kaks tundi muutubki ühel hetkel kohmakaks, sest omaenda silmaga on ilma igasuguse pingutuseta võimalik märgata loogikavigu ja liiga lihtsaid lahendusi, mis annavad filmile võimaluse tegelikult tähtsatest etappidest kiiresti ja valutult üle hüpata ilma, et tekitaks pinnal liiga palju sogast vett.Sogast segu siiski tekib ja tekib kuhjaga. See on häiriv ja paneb segadusse sattudes pead kratsima, sest ühel hetkel tõesti ei tea, miks on tegelaste jaoks miski täiesti iseenesestmõistetav või kuidas on nad üldse kogu maailmavallutusliku konspiratsiooniga seotud. Õnneks pakub King of Thorn meelelahutuslikust punktist vaadates palju õnne ja rõõmu, mis kõik väljendub läbi puhta ja ereda teadatuntud, aga läbi digitaalse töötluse veelgi säravamaks modifitseeritud joonistuse. Tegelaste emotsioonid on elavaloomulised ja võimaldavad publikulgi neile kaasa elada. Sama ei saanud teha näiteks Space Battleship Yamato: Resurrection`i puhul, sest inimeste ilmetus osutus Yamatole totaalse komistuskiviks. Nii ilmetuid nägusid pole veel kaua aega näinud, mis siis, et Yamato on 2009. aastal valmis meisterdatud. Mine tea, äkki tuleb siin mängu läbi aastate ühtlast stiili hoidnud joonistus, mis defineeribki Yamatot kui legendaarse ajalooga animeseeriat. King of Thorn on ambitsioonikas ja kahtlemata intrigeeriv, aga erinevalt mangast hakkab animeversioon poole kestvusaja pealt kahe jalaga lonkama ehk kogu Medusa viiruse ja kõikehõlmava lõpupöördega seotud salapära kannatab ootamatute sisuliste edasihüpete all.

Hüpped, mis on kogu loole hädavajalikud, aga ometigi kasutatakse neid pigem hüppelauana kiireks edasiminekuks, mitte kui olulist informatsiooni jagavate seikadena. Muidugimõista on vale oodata, et vastuseid hakataks kiirelt lauale lajatama. Seda ei taha mitte keegi, sest siis kaob pinge ja lõpplahendus oleks lihtsalt igav. King of Thorn püüab aga Medusat ja juba eelnevalt mainitud twisti vähese jõupingutusega kokku ühendada, aga kohmakate sisukäänakute toimel ei mõju see üldsegi usutavalt või loogiliselt, vaid pigem segadusseajavalt. King of Thorn on laenatud mõtetest kokku klopsitud originaalsevõitu, osaliselt ka viisakalt pingeline ja muidugi animele omaselt vägagi efektne elamus. See paistab silma seni JAFF-il nähtud filmide hulgas, sest oodatud ootamatust on ohtralt ja vaatamata tegelaste rännaku liigsele fantaasiavaesele suunamisele, mida mangas nii väga tunda polnudki, on loodud okkaline ohtlik maailm uurimist ja puurimist väärt isegi siis kui film ise suudab loo eri arengupunktid asjatult keeruliseks ajada.Õnneks ei ole King of Thorn klišeehunnik, mis midagi uut ei paku. Otse vastupidi: stampkarakterid ja üks tõeline peategelane on loo hüvanguks hõlpsalt tööle rakendatud ja peale pisikesi pinget maandavaid tegelastele pühendatuid hetki, ei oskagi neisse etteheitvalt suhtuda. Algusest peale on neile justkui nagu otsaette märgitud, kuidas keegi hädaolukorras tegutsema hakkab. Sama lugu on ka kiiduväärt idee rakendamisega jänni jäänud stsenaariumiga. See tegutseb nagu kahel tasandil ehk osaliselt täidab ja ei täida oma peamist eesmärki. Vaatamata kohmakustele ja vahel lihtsusega lajatamisele on lugu igal juhul põnev ja iseseisev ning kõige lõpuks taandub kogu ulmeline osakaals puhtinimlikule tasandile, mis minu silmis on alati teretulnud.
7/10