The Nights of PÖFF: Part II

Tyrannosaur:
Paddy Considine`i debüütfilm möirgab nagu tõeline koletis. Karm, realistlik, külmavereline ja nõrgavõitu hellust ekraanile paiskav lugu vägivallast ja selle sünnitajatest. Tegu pole lihtsalt tuntud kaamerat väristava sotsiaalrealismiga, vaid täiesti isepäiseid lahendusi pakkuva draamaga, mis naerutab, masendab ja ehmatab hullemini kui ta tegelikult peaks. Üks parimatest PÖFFil. 
9/10 

A torinói ló(The Turin Horse): 
Bela Tarri filme ma varem näinud ei olnud. Bela Tarri film on kindlasti kogu PÖFFi üks omanäolisemaid. See on tõesti film suure algustähega. Tarr ei paku publikut pinguldavat struktueeritud lugu ega üldse mitte midagi, millega kinosõber üles on kasvanud. PÖFFilgi on küllaltki palju filme, mille vaatamise järel tõded, et “jah, lugu oli nagu ikka, aga noh teostus oli see, mis lasi filmil särada”. Tarri The Turin`s Horse on aga puhas kunst filmisõbra silmadele. Pole lihtsaid lahendusi ega tuttavaid nüansse. On ainult Tarr ja Tema film The Turin`s Horse.
8/10

 

The Artist:

Soe, siiras, tunneterohke ja peamiselt vaatemänguline meenutus tummfilmiajastu ôndsatest aegadest, kui ekraanile paisatav elu ei olnud midagi muud kui romantiline tunnetemuusikal. Film tabab ôige tummfilmi tunnetuse eksimatult ja liigub kärmelt edasi oma igavese grandioosusega. Meeldejäävad tegelased ja näitlejatööd. Universaalne lugu armastusest, mis on sama naiivne, aga samas uhke ja ôilis nagu vanal heal ajal ikka. Tahaks norida muusika kallal, sest kui iseendaga päris aus olla, siis hakkas see ühekülgne ja tuttavlik muusika ära tüütama.
8/10 

Martha Marcy May Marlene:
Martha Marcy May Marlene oli minu jaoks üks oodatuimaid filme PÖFFil. Uudis selle saabumisesfestivalile oli väga meeliülendav. Oli ju alates viimasest Sundance`ist filmist räägitud kui müstiliselt suurüllatajast, mis Sundance`i rahva pöördesse ajas. Sean Durkini debüütfilm on kahtlemata ülimalt täpne, omapärane ja kaunis teos. Operaatoritöö jääb kauaks meeli kummitama  painajaliku ja unenäolise kogemusena. Durkini režii on üsnagi vaoshoitud. Sama lugu on ka stsenaariumiga. Seekord ei tähenda vaoshoitus negatiivset kriitikat, vaid hoopis vastupidi. Martha Marcy May Marlene on pigem nagu udusulgedel kulgev sügavale peategelase psüühikasse kaevuv draama, mis peidab endas allasurutud mälestusi ja koletuslike painajaid. Seda kõike esitletatakse aga peamiselt läbi peategelase Martha silmade. Müsteerium avaldub aeglaselt. Pidevalt kruvib pinget Marthaga suhestuv hiilgav montaaž ja helimaastik. Ja kui lõpptulemus jääb korraliku lõpupauguta, siis elamus kui selline peaks ikka garanteeritud olema.
8/10

Koi no tsumi(Guilty of Romance):
Shion Sono tuli taas PÖFFile nagu ma nii väga lootsin. Eelmisel aastal tutvusin Sono vere-ja vägivallarohke thrilleriga Tsumetai Nettaigyo(Cold Fish), mis seadis esikohale enesekehtestamise oma töö-ja pereringis. Psühholoogilise vägivalla tulemusena nägime ühe ontliku pereisa taassündi. Tsumetai Nettaigyo seanss oli eelmise PÖFFi üks säravamaid hetki. Tänavune Koi No Tsumi(Guilty of Romance) on Cold Fish`i ja Noriko`s Dinner Table`iga võrreldes küllaltki kalkuleeritum ja vaoshoitum. Sonole omane tegelaste ja käsitletava teema pikk, põhjalik, laialdane ja pidevalt vigurdav analüüs on teisendunud konkreetsemaks. Sono anne publik ebamugavalt nihelema panna pole aga kuskile kadunud. Taaskord on teemaks armastus ja enesekehtestamine. Selleni jõudmiseks viib Sono meid kaugele alateadvuse telgitagustesse. Kohta, kuhu me vabatahtlikult ei läheks. Sono mängib nagu alati võimalikult ebameeldivate ja ehmatavate sisuliste käänakute ja ülepaisutatud tegelastega. Filosoofilised mõttekäigud kuhjuvad sujuvalt seksi ja vägivalla otsa ja kohe nii, et silm ka ei pilgu. See on kõik kuulub Sonole ja ta teeb seda kuradima hästi.
8/10

Börn náttúrunnar(Children of Nature):
Fridrik Thor Fridrikssoni 1991. aasta film on Ann Hui "Taojie"(A Simple Life) kõrval üks PÖFFi südantsoojendavamaid filme. Lugu oma kohta otsivast eraklikust vanahärrast, kes liigub kodust tütreni ja sealt siis vanadekodu seinte vahele on varustatud peene, delikaatse ja nüansirikka stsenaariumi ja samasuguse lavastajatööga. Veelgi ülevamaks aitab filmil jõuda looduslähedane ja rahulikult kulgev operaatoritöö ja imekaunis muusika.
8/10

Snowtown:
Reaalsetel sündmustel põhinev sadistlik, rõve ja ebamugav draama Austraalia õudustäratavast mõrtsukast. Film selgitab detailirohke ja psühholoogilise põhjalikkusega, kuidas mees mõrvadeni üldse jõudis. Alustades rõvedatest eeldustest ja lõpetades nihestunud tagajärjega mõrtsuka motiividega. Snowtown särab rabeleva kaamera, eemaletõukavate tegelaste ja järjekindlalt analüüsiva režiiga. Oma põhjalikkuses kipub film tarbetult venima ja aega raiskama ning tänu mõningatele ebaveenvatele karakteritele kannatab ka film vettpidavus.
7/10

Presumé Coupable(Guilty):
Rahmeldavalt ja pingeliselt toimiv tragöödia pereisast, kes ühel heal päeval vahistatakse ja pedofiilias peaaegu et süüdi mõistetakse. Film põhineb tõsielulistel sündmustel, mis avalikult häbistasid Prantsusmaa võimude suutmatust tõde välja selgitada. Lugu on traagiline ja poeb lõpuks ka hinge. Selle areng on aga etteaimatav ja tuntud ebaõigluse etappidele toetuv. Uut valgust kohtusüsteemi hammasratastele ei heideta. Põhjus on selge, sest tegu on ju tõsielulise filmiga. Filmi tõstab esile tempokas sündmuste kulgemine, halastamatu ja ebainimliku süsteemi kujutamine, mitmekesine loo areng ja Philippe Torretoni veeneb etteaste kohutavalt palju kannatanud pereisana.
7/10

Bizim Büyük Çaresizligimiz(Our Grand Despair): 
Meeleolukas, kuid temaatikalt tõsine draama kolmest juba tuttavast elusaatusest, mis ühest inimesest lähtuvalt lõplikult kokku põimuma asuvad. Lugu kolmest korterikaaslasest: kahest parimast sõbrast ja noorest ülikoolis tudeerivast neiust, kes läbib oma elu rängima episoodi. Vanemate äkiline surm paneb proovile sõprade tunded ja valmiduse ligimest aidata. Lugu ei ole juba ette mõõdetud etappidena üles ehitatud. Film keskendub peamiselt kolme inimese omavaheliste suhete arengule. Filmi elujaatav toon ehitab üles sooja ja inimliku, kuid samal ajal ka tõusude ja mõõnade paratamatuse kütkeis areneva sujuva loo. Tänu värvikale dialoogile, huvitavatele karakteritele ja tempokale loo arengule on Our Grand Despair igal juhul positiivne filmielamus, mis jääb kergelt meelde kui helge seanss enne PÖFFi raskemaid filme. 
7/10

Cut:
Meeleheitlikult pretensioonikas lugu väärtkino aktivistist, kes veedab päevi tänavatel tôde kuulutamas vôi oma katusekorteris rahvale kultusfilme näitamas. Idee kunstkino kui sureva kunsti kaitsjast ja tema enda loodud reeglitega maailmast on suurepärane. See on originaalne ja intrigeeriv. Sama lugu on nii karakteriga, kelle vankumatu murdumatus on nii kahemôtteline kui veel olla saab. Ka lavastus on omapärane: digitaalpilt, realistlik ja lihtne kaamerakäsitlus, unenäolisuse ja reaalsuse piiride pidev hägustamine ning kôigele lisaks ka teatraalne yakuza liin, millega peategelasel on kogu aeg käed jalad tööd täis. Elamust rikub aga pidevalt ja tarbetult veniv tempo, kohmakad näitlejatööd ja kohati ikka väga ûlbe ja oma mustvalgeid ideaale taga ajav stsenaarium, mis jääb tihtipeale toppama, teadmata kuhu edasi liikuda.
6/10

Book chon bang hyang(The Day He Arrives):
Muhe dialoogikeskne draama filmindusest, kahes parimast sõbrast, armastusest ja igatsusest. Film kannatab eelkõige stsenaariumi kohmakuse all. Kord kaob filmil siht, kord ei jõua tegelaste ühiselt arutatud teema justkui mitte kuhugi. Lühifilmina töötaks vast paremini.
6/10

Las Acacias(Akaatsiad): 
Väga tavaline festivalifilm. Lõikamata realism, millega festivalikülastaja peaks ikka väga tuttav olema. Kohe tunda, et tegu on debüütfilmiga. Kogu filmi peale on kaks karakterit, kes ühe teekonna jooksul teineteist tundma õpivad. Aeglaselt ja vaevarikkalt jõuavad kaks võõrast teineteisele aina lähemale. Mõlemal seljas oma raske taak, mis siis tükk tüki haaval kaalu kaotama hakkab. Pikad kaadrid tegelastest omas elemendis ei päästa filmi arengut läbipaistvusest ega ka üheplaanilisusest. Tegelased üllatusi ei paku. Kõik on juba niigi selge. Filmil pole piisavalt lugu, et olla isegi täispikk. Isegi lühifilmina oleks Las Acacias väga monotoonne vaatamine. Tavaline kunstiline debüütfilm, mis on festivalidele suunatud.
5/10

Sumarlandiõ(Summerland):
Tore muinasjutulise maiguga komöödia. Naiivsevõitu tegelased ja lihtsameelne toon, aga õnneks omapäraselt arendatud lugu. Väga Islandi-keskne film, mis ei püüagi ronida juba loodud stampidesse. Film ei hiilga võrrledes enamike festivalil linastuvate filmide hulgas.
5/10 
  
Onna no kappa(Underwater Love):
Veiderdav ja jaburdav absurdikomöödia Jaapanist, mis on täidetud odavate naljade, ohtrate seksistseenide ja õhkõrna looga. See on Jaapanis populaarne žanr pink eiga. Segades kodumaist mütoloogiat, seksi ja ülimalt lihsat ja venivat sisu on Underwater Love kindlasti osa omast stiilist, mis Jaapanis pole ammu juba midagi enneolematut. Näitena sellistest filmidest jätab antud film aga äärmiselt külmaks. Tahaks öelda, et seni PÖFFi nõrgim film, aga kuna ma ei saa öelda, et oleksin tuttav sellise Jaapani kinoga, siis ei tahaks ma filmi ka eriti materdada. Usun, et selline kino pole mulle ja jään ikka tõsisemat sorti Jaapani filmikunsti juurde. Alati võib lisa vaadata ja silmaringi avardada, aga vähemalt see film nüüd küll mingit isu ei tekitanud. Elame ja näeme.
4/10