Tänavune, 2011. aasta Pimedate Ööde Filmifestival pidas juubelit. PÖFF sai 15 aastaseks. Juubelit tähistati igale filmile eelnenud PÖFFi treileriga. Usun, et päeva lõpuks kui kaks või kolm filmi ja liiga palju kohvi juba hinge all oli lause "Happy PÖFFday!" juba sügavale alateadvusse kaevunud. 15. PÖFFi treiler suudab üllatada ka mitmel vaatamiskorral. Tavaliselt kolmanda või siis kahekümne viienda filmi eel ei viitsi enam trailerisse süveneda, aga vähemalt esialgu oli split screene`iga mängiv PÖFFi trailer muhe, vaimukas ja stiilne. Vähemalt iga aasta tahavad PÖFFi korraldajad ikka ja jälle üllatada. Olgu selleks siis trailer või filmiprogrammid, mille sügavustesse laskumisel võib end sinna täiesti ära kaotada. Kauaoodatuid filme, meeldivaid üllatusi ja tundmatuid rabajaid oli palju, aga usun, et festivali sadade filmide seas on veel palju pärleid, mille olemasolust lihtsalt mitte midagi ei tea. Alati võib tagantjärgi edasi uurida, need endale märkmikusse kirja panna ja oodata, millal tekib võimalus ka neid kunagi näha.
Oma kava koostasin väga spetsiifilistest filmidest. Peamiselt režisööri, näitlejate, sisu, varase kõmu ja tootjamaa põhjal. Endalegi üllatuseks oli PÖFFi programmis julgelt üle 10 linateose, mille ma olin endale juba tükk aega tagasi kõrva taha pannud. Seda kergem oli kava koostada. Tõeliseks trikiks on aga tundmatute nimede hulgast leida see eriline säde, mis vaatama kutsub ja siis loota, et pimedas kinosaalis vastu vaatav teos kuidagiviisi mind ka kõnetab, hinge poeb või õnnejoovastusest õhetama ajab. See viimane juhtus näiteks ka Ruben Östlundi draama Play ajal. Kogu aeg oli suu lahti ja olin lausa sunnitud filmi pidevalt kommenteerima. Mitte küll iseendaga, vaid Spellboundiga, kellega me vaatasime kogu aeg täpselt samu filme. Hea oli siis pärast seanssi magusalt lõhnavate latte`dega filme taga rääkida.
PÖFFi lõpuks vaatasin ära 33 filmi, kuigi alguses oli planeeritud märksa rohkem, aga kunagi ei tea, kuidas tervis või päevaplaan vastu peab. Alati võib miski ette trügida ja usinalt koostatud kava täiesti ära rikkuda. Seda juhtus päris mitmel korral. Üheks probleemiks kujunes pidev teadmatus, kas Solarise välja müüdud seanssidel saab treppidel istuda või mitte. Alguses ei olnud probleemi. We Need To Talk About Kevini vaatasingi mõnusalt trepil istudes. Lõpuks väsis küll selga ära, aga õnneks oli film vaeva väärt. Shinya Tsukamoto värskest filmist Kotoko jäin ilma puhtalt selle tõttu, et ühel hetkel otsustati, et inimesi treppidele ikka ei lasta. Sarnasel põhjusel jäi nägemata ka Naomi Kawase Hanezu. Ma saan aru, et ohutusnõuded on olulised, aga teinekord võiks see teema ikka väga selge olla. Ainuüksi juba selle pärast, et filmisõbrad ei peaks pidevas võltslootuses vähkrema. Lisaks sellele tekib ka teine probleem.
PÖFFiliste saali paigutamine võtab aega ja kui õndsas teadmatuses sinise kaardi omanikud pingsalt sisse pääsemist ootavad, siis langeb kohe korraga kasvõi kaks filmi kavast välja. Filmid, mida oleks saanud petta saamise asemel kohe vaatama minna. Siinkohal tänan kino Artis mõistva suhtumise eest. Trepid olid meile alati avatud. Coca-Cola Plaza seansse pole mõtet isegi mainida, sest seal ei olnud võimalik isegi saali ukse juurde piiluma minna, et näha kas kohti on või mitte. Päris tihti selgus aga tõsiasi, et väljamüüdud saalis oli kaks esimest rida suhteliselt vabad. Päris muserdav, kui sind jäetakse just sellise saali ukse taha, kus linastub kauaoodatud linateos. Teinekord tuleb mängu ka lihtsad saatuse vingerpussid või siis omaenda lihtsameelsus.
Seisingi ühel hetkel kahe saali vahel. Ühes linastus Bruno Dumont`i Hors Satan, mille olin kavas mitmete ringikestega ära märkinud ja teises Mary Harroni Moth Diaries. Andsin võimaluse Harronile, sest tema American Psycho oli tol hetkel piisav põhjus, miks end filmi vaatama sättida. Pettumus oli räigelt valus.
Seisingi ühel hetkel kahe saali vahel. Ühes linastus Bruno Dumont`i Hors Satan, mille olin kavas mitmete ringikestega ära märkinud ja teises Mary Harroni Moth Diaries. Andsin võimaluse Harronile, sest tema American Psycho oli tol hetkel piisav põhjus, miks end filmi vaatama sättida. Pettumus oli räigelt valus.
Minu seansside ajal tehnilisi praake tegelikult ei esinenudki. Vahelpeal kippusid filmid hilinema, aga õnneks olin kava just nii täpselt sättinud, et filmide algusajad üksteisega liiga lähestikku ei satuks. Pauligi pakutud kohviteenuste eest olen aga väga tänulik. Ilma selleta oleks PÖFFi üle elamine olnud märksa raskem.
Meeletuid pettumusi PÖFFi ei olnud. 33 filmi hulgas ei ole ühtegi, mille seansi järel oleks ajast kahju olnud. Igaüks oli omaette vaatamisväärsus. Pildikvaliteet andis see-eest tunda päris mitmel korral. Kõige hullem kogemus oli Lõuna-Korea filmi Dance Town`i ajal. Pilt oli niivõrd hägune, et pärast oli jube sant olla. Ei teagi, kas see oli kino süü või kannatas film hoopis lavastaja enda taotuslikkuse tõttu.
Pärle leidus palju. Ka mõni mädaõun mahtus kahe töise nädala sisse. Nähtud filmide kokkuvõte on aga selline. Kuna hindamissüsteemi põhjendamine on üsna tüütu, siis otsutasin kergelt mõistetavate omadussõnade kasuks.
Enne festivali algust olin juba näinud posu filme, mis lõpuks ka PÖFFi programmis maandusid:
Jelena - 10/10
Hwanghae(The Yellow Sea) - 9/10
Attack the Block - 8/10
Kirjad Inglile - 8/10
The King`s Speech - 8/10
Melancholia - 8/10
Haevnen(In A Better World) - 8/10
Uus Maailm - 8/10
La Havre - 7/10
Le gamin au vèlo(The Kid with a Bike) - 6/10
Lotte ja kuukivi saladus - 6/10
Kormoranid - 6/10
The Importance of Tying Your Own Shoes - 5/10
Üks mu sõber - 5/10
Rotilõks - 5/10
Igast nähtud filmist olen ka eraldi kirjutanud ja need kõik kuuluvad PÖFFi kokkuvõtete seeriasse The Nights of PÖFF ning vastavalt sellele kas siis Part I, II või III.
Ei hakkanud igale filmile miniarvustust kõrvale kopeerima. Muidu muutuks tekst natuke liiga kirjuks.
Enne festivali algust olin juba näinud posu filme, mis lõpuks ka PÖFFi programmis maandusid:
Jelena - 10/10
Hwanghae(The Yellow Sea) - 9/10
Attack the Block - 8/10
Kirjad Inglile - 8/10
The King`s Speech - 8/10
Melancholia - 8/10
Haevnen(In A Better World) - 8/10
Uus Maailm - 8/10
La Havre - 7/10
Le gamin au vèlo(The Kid with a Bike) - 6/10
Lotte ja kuukivi saladus - 6/10
Kormoranid - 6/10
The Importance of Tying Your Own Shoes - 5/10
Üks mu sõber - 5/10
Rotilõks - 5/10
Igast nähtud filmist olen ka eraldi kirjutanud ja need kõik kuuluvad PÖFFi kokkuvõtete seeriasse The Nights of PÖFF ning vastavalt sellele kas siis Part I, II või III.
Ei hakkanud igale filmile miniarvustust kõrvale kopeerima. Muidu muutuks tekst natuke liiga kirjuks.
Parimatest parimad ehk 10/10:
Play
La Terre Outragèe(Land of Oblivion)
Tyrannosaur
Babycall
Hwanghae(The Yellow Sea)
Väga head ehk 8/10:
Martha Marcy May Marlene
We Need To Talk About Kevin
Koi no tsumi(Guilty of Romance)
The Artist
Taojie(A Simple Life)
Börn náttúrunnar(Children of Nature)
Cave of Forgotten Dreams
Head ehk 7/10:
Oslo, 31. august(Oslo, 31st august)
Snowtown
50/50
Kiseki(I Wish)
Wild Bill
SuperClasico
Restless
Presumè Coupable(Guilty)
Strawberry Fields
Vaadatavad ehk 6/10:
Cut
Book Chon Bang Hyang(The Day He Arrives)
Hei Bai zhao Pian(Nr.89 Shimen Road)
Dance Town
Keskpärased ehk 5/10:
Les Acacias(Acacias)
Sumarlandiõ(Summerland)
Perfect Sense
Halvad ehk 4/10:
Onno no kappa
Moth Diaries
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar