J.S.A.: Joint Security Area 2000

Lavastaja: Chan-wook Park

Osades: Kang-ho Song, Yeong-ae Lee, Byung-hun Lee jne.

Kolmas ja ühtlasi hetkel ka viimane film Chan-wook Parki repertuaarist, kuid seda hakkan üha suureneva kiirusega parandama. Chan-wook Parki filmid erinevad nii stiililt, tempolt, teemalt kui ka korea kinole omase huumori tasemelt. Kui Joon-ho Bongi filmidelt on tihti võimalik leida ühiseid jooni, siis Parki puhul on seda juba raskem teha. J.S.A. puudutab korealaste jaoks üsna valusat ja vägagi aktuaalset teemat, kuid film ei tohiks küll mitte kedagi külmaks jätta, sest iga rahvus saab samastada end kasvõi õige vähesel määral J.S.A. tegelaste ja nende väljapääsmatu olukorraga.

Lõuna-ja Põhja-Korea piiril toimub kardetud intsident. Kaks Põhja-K. sõdurit tapetakse ja oletatavasti üheainsa Lõuna-K. sõduri käe läbi. Juhtumit kutsutakse uurima neutraalne uurimiskomisjon, et vältida igasugust konflikti kahe Korea vahel. Sündmuskohal toimunu ja süüdlase vaikimine hakkab aegamisi ümber lükkama vähest, kuid arusaadavat selgust juhtunu osas. Kõik pole nii nagu paistab ja intsident osutub veel traagilisemaks ja lihtsamaks, kui keegi oleks osanud arvata.

Pealkiri J.S.A ilmub pärast paari püssipauku uhke ja hukutava säraga ekraanile, umbes nagu püütakse öelda, et mõningate osapoolte ihaldatud konfliktialge kuulutab hirmuvärinaid tekitavat sõnumit kahele vaenupoolele, kuid mida kõike võib leida pinna alt, kui see põhjalikult lahti kraapida ning võtta asja võimalikult inimlikult, asjatundlikult ja samas jällegi rõhutatult inimlikult kaalutlevalt. Kuulid vihisevad läbi piirivalvuri punkri seinte tähistamaks traagikat, mida on oma rahva sekka puistatud ja ka põhjalikult juurde külvatud. Ühelt poolt kommunistlik režiim ja teiselt poolt vaba ühiskond, kuid ometigi on tegu sama rahvusega. Ei saa ju näkku vaadates teha vahet lõuna-ja põhjakorealase vahel. Rahvus on rahvus ja eks selleks see ka jääbki. Vahet mistahes ideoloogiad elu rikkuma kipuvad. Neutraalne uurimiskomisjon seatakse jalule ja kogu oma elu Rootsis elanud major Lee samuti. Neutraalne ja mõjutusteta sõjaväeline komisjon asub tööle, et kiirelt ja efektiivselt lahendada juhtum, mis juba eos tekitas ja tekitab pingeid kahe riigi vahel. Erinevalt Parki uuematest filmidest on J.S.A. üsna jutustava ja mosaiikliku laadiga. Alustatakse juhtumiga, seejärel lahendusprotsessiga, millest avaldub tõe vaevaline, väga vaevaline välja uurimine ja piltmõistatuse kokkupanek, mis paneb proovile nii neutraalsed kui ka oletatava süüdlase lõpliku kannatuse mõistmatute keskel. See on lugu sõprusest, keelude eiramisest, teineteisemõistmisest, mis on ometigi niivõrd elementaarne, aga väga raske keerulises olukorras, kus valel ajal vales kohas päästikule vajutamine tähendab olukorra pingestumist.

Peaosas jällegi Kang-ho Song, kelle rollisooritus on vahelduva eduga sama lustlik ja heitlik nagu olen teda harjunud nägema. Kang-ho`ga tegi oma etteaste ka teised korea näitlejad, kes olid vastavalt nii Põhja-K. kui ka Lõuna-K. sõdurite rollides. Piiri peal rullus lahti lugu kõige tavalisemast, aga antud juhul ebatavalisemast sõprusest nelja sõduri vahel. Kaks põhjast ja kaks lõunast. Mehed nagu mehed ikka. Joovad, räägivad naistest, kiruvad oma valitsust, niisama kaklevad ja uhkeldavad nagu kambas ikka tavaks. Lõbusat ajaviidet saadab aga kahtluste ja hirmude vari, sest avastamise korral ei ütle mitte keegi enam mitte piuksugi. Süsteemiga harjunu vaatab ainult tühjalt ringi ja esmase reaktsioonina kobab käega relvakabuuri poole, et alatut Lõuna-K. karistada. Lugu haakub tugevalt emotsioonide külge ja toetub suurepärasele sündmuste lahtihargnevusele, mis lubab vaadata minevikku ja olevikku ning sõprusesse ja väljapääsmatusse olukorda, millest on raske aru saada ja seda nii kõrvalseisjatel kui ka asjaosalistel. Song ja kogu nelik, kes demonstreerisid nn. õnnetut armastust(kui nii võiks sõnastada) sooja ja energilise etteastega, aitasid kaasa võõra ja kauge riigi siseasjade ja inimeste omavaheliste suhete mõistmiseks. Esialgu koomiline ja täiesti uus kogemus kahe sõduri jaoks ja hiljem hirmuäratava tõsiasja tunnistamine, et sõprus langeb ignorantsuse ja liiga kaua aega kestnud erinevuste rõhumise tõttu. Intsident, mis algul tundus keerutavat üles liiga palju tolmu, taandus kõige lihtsama ja kergemini mõistetava tasemeni. Sõdurid nägid, teadsid ja tundsid oma vendasid, aga kiirelt arenevad sündmuste käigus ei kippunud see asjaolu end esile upitama. Vennad kaitsevad üksteist, vahel ränga hinnaga, kuid veel raskem on möödunud aegu meenutada ja mõelda "mis oleks, kui...".

Film algas rängalt, kuid selgitust nõudvalt ja lõppes tugeva emotsionaalse laenguga, mis korealaste jaoks oli ja on kindlasti mõtlemapanev nagu ka mullegi. Mis siis, et ma ei tea täpselt kõike kahe riigi ajaloost ja edasisest arengust lahknemise suunas, kuid arusaadav teema suudab mõjutada keda iganes.

9/10