Sherlock Holmes 2009

Lavastaja: Guy Ritchie

Osades: Robert Downey Jr., Jude Law, Mark Strong, Rachel McAdams jne.

"No shit, Sherlock!" Niipidi saaks värskeima ja eelnevatest filmidest totaalselt erinevama Inglise härrasmehest detektiivi uue seikluse väga lühidalt kokku võtta. Aga miks siis nii? Sellepärast, et Guy Ritchie versioon pakub kõike seda, mida enne Holmesi juures ei olnud ja ei tulnudki. Koos Robert Downey Jr.`i ja Jude Law`ga pakub Ritchie seikluslikku, liiderlikku, kaklushimulist ja niisama energilist inglast, kellele meeldib oma intelligentsust enda äranägemise järgi ära kasutada. Kas sellist Holmes`i me tahtsimegi?

Londoni kuulsaim, kurikuulsaim ja hiilgavama mõistusega eradetektiiv Sherlock Holmes ja tema ustav partner Dr. Watson peavad vastu astuma peaaegu et mõistusevastasele vaenlasele, kelle hävituslikud plaanid ohtustavad tervet Inglismaad. Sedapuhku peabki Holmes mööda vaatama isiklikest probleemidest ja koos armastatud/vihatud Watsoniga leidma ja kahjutuks tegema salapärase lord Blackwoodi, kes paistab Holmes`ile olevat peadmurdev vastane.

Guy Ritchie, Robert Downey Jr. ja Jude Law-kombinatsioon, mis lubab justkui väga palju, kuid saavutab peaaegu et vastupidist. Guy Ritchie`i RocknRolla oli stiilne, värvikas ja ritchielik kelmi/krimikomöödia, aga Sherlock Holmes on ainult stiilne ja värvikas elamus, kuid üldsegi mitte Ritchie`le omaselt karakterite motiividega pendeldav ja mängleva kergusega lihtsa keeruliseks muutev. Kogu film on justkui pühendatud Downey Jr.`le, milles pole tänu näitleja sarmikusele ja andekusele probleemi, aga midagi on puudu kogu teostusest ja ühtlasi ka stsenaariumi tasemest. Ju siis on asi selles, et Ritchie ei kirjutanud ise stsenaariumit, aga seegi ei tohiks ju andekat lavastajat segada ja luua märgatavalt erinevam ja samuti ka keerukam lugu Holmes`st Downey nahas. Sherlock Holmes loob kardinaalselt erineva kirjanduskangelase. Downey on muutnud vaikse ja teed armastava inglase kaklevaks, kraaklevaks, kangemat mehejooki armastavaks ja enesekeskseks, kuid intelligentse mõistuse omanikuks, kes tormab mööda Londoni tänavaid ja harrastab meelsasti idamaist võitluskunsti. Downey sarm tööta eranditult filmi kasuks. Tegu ei ole ülekäe visatud karakteriga, keda on iga filmisõber juba väga palju varem näinud.
Võib olla mõned iseloomujooned klapivad varasemate kogemustega, ent siiski peab tõdema, et Downey Holmes või Holmes`i Downey esines ebaritchie`likus formaadis värske osatäitmisega, mis tihtipeale lasi nii kulmu kui ka muiet kortsutada ja esile manada. Film keskendus eelkõige Holmes`i ja Watsoni karakteritele, kuid mööda ei saa vaadata ka Mark Strongi alati enesehinnangule hästi mõjuvat osatäitmist lord Blackwoodina. Ma ei tea, kust kohast Strong nii järksu areenile astus ja miks ta üldse varem ei ole silma paistnud, kuigi filme on tal piisavalt palju, aga Jumal tänatud, et ta vähemalt nüüd on palju tähelepanu saanud. See mees on isegi pisikeses rollis niivõrd mõjuv ja tähelepanuväärne, et enam ei tahagi peategelasest hoolida. Antud filmiga midagi sellist loomulikult ei juhtunud, sest Sherlock Holmes oli kõigele vaatamata tempokas, sarmikas ja mis peamine intelligentne ning seeläbi kadus ka oht, et film võib laskuda labaseks. Holmesi ja Watsoni partnerlik suhe on nähtus, mis on tuttav juba kasvõi Leathal Weapon`ist või ükskõik, millisest filmist, kus peategelasteks on vastanduvad, kuid üksteist täiendavad ja usaldavad partnerid. Selle koha pealt jättis SH pigem iganenud maigu. 2009. aasta lõpul suurele ekraanile jõudes ei tohiks Guy Ritchie oma uue linateosega laskuda paljunäinud stampidesse, mis filmile mitte midagi juurde ei paku.

Võrdlusi võib teha isegi Gore Verbinski Pirates of the Caribbean`i seeria esimese osaga. Oma mastaapsuselt on Verbinski piraadid hulga etemad, aga kvaliteedilt hindaksin Ritchie tükki isegi veidi kõrgemalt. See ongi labasevõitu ja aruka stsenaariumi vahe. Nad võivad sarnaneda oma seikluslikkusega ja veidi ülepakutud kurikavalate plaanidega, mis viimasel hetkel peakangelastel ära hoida õnnestub, aga minu jaoks eristub SH kasvõi paari grammi võrra massist just tänu karakteritele ja ajale, mis neile pühendati, et tegelased paistaksid silma kui stiilsed, aga arukad inglise härrasmehed, mitte adrenaliinisõltlased, kes teevad imetrikke, mis riivavad oma ebarealistlikusega kohutavalt silma. Murelikuks teeb aga asjaolu, et Ritchie`t saab üldse võrrelda Pirates of Caribbean`iga. Ega ka SH pääsenud klišeedest ja kõrvaltegelastest, kelle olemasolu kujunes üha küsitavamaks. Üks selline on kindlasti Irene Adler, kellena astus üles Rachel McAdams. Tema osa pigem aeglustas sammu ja seda nii Holmes`il kui ka tervel filmil. Adler oleks võinud oma valelikust kestast välja astuda ja suunduda hoopis kardinaalsemale rajale, aga kahjuks jäi ta Holmes`i silmarõõmuks ja "väärikaks" vastaseks.
Jällegi üks klišee, mis oli isegi liiga ebavajalik, kuid mida oleks saanud tegelase motiivide ja tegude rikastamise abil parandada. Tihtipeale tekkis tunne, et been there done that ja seetõttu ei osanud filmi edasisest kulgemisest eriti üllatuda, kuid see muutus, kui Holmes`i dektetiivivõimed aegaajalt fookusesse jõudsid ja õnneks sinna ka jäidki. Lord Blackwoodiga seotud juhtum ja tema suured plaanid Londoni võimuladviku suhtes jõudsid omandada üllataval kombel isegi väga varjatud ja detektiiviloole omaselt selgitust nõudvad mõõtmed, mis valmistasid raskusi nii mulle kui vaatajale ja Holmes`i geniaalsele ajule. Salaorganisatsioonid ja nende vandenõud on juba märgatavalt vanad teemad ja arvan, et nende kohalolek ei tulnud SH`le kasuks ega ka otseselt kahjuks, sest filmi enda tempo, huumori, rõhutatult suurepärase muusika taustaks kõlbas vandenõuteooria üsna hästi kestvaks sisuliiniks. Väheke pettumust valmistas lõppvaatus, kus tähtsal kohal on Holmes`i ja Blackwoodi vastasseis. Sherlock Holmes on selgelt heatujufilm, mis kohe kindlasti ei paku midagi, mida pole juba tehtud, aga film esitab lugu, tegelasi, visuaalset stiili ja läbivat huumorit väga tasakaalukalt. Otseselt ei pakuta mitte millegagi üle, kuid eks oli ka neid hetki, kui peavangutus kippus üha ligemale jõudma.

Sherlock Holmes on stiilne, enamjaolt piisavalt hästi kirjutatud tegelastega, kelle seltsis veedaks meelsasti aega ning jälgiks nende toimetusi ja detektiivitööd. Guy Ritchie tegi valmis siiski puhtalt meelelahutusliku seikluse, mis võib petta Ritchie die hard fänne, aga otseselt mitte neid, kes vahel ihaldavad näha ühte korralikku ja ajudega seikluskomöödiat.

7/10