The Last Airbender 2010

Lavastaja: M. Night Shyamalan
Osades: Noah Ringer, Dev Patel, Jackson Rathbone, Nicola Peltz jne.

Kunagi valitses Vee-, Maa-,Tule-ja Õhurahvaste seas harmoonia, aga siis otsustas Tulerahvas allutada kõik oma võimu alla. Algas laastav sõda, millel ei paista lõppu olevat. 100 aastat tagasi kadus kõigi nelja elemendi taltsutaja Avatar, kelle ülesandeks on säilitada rahu. Sajand hiljem leiavad Sokka ja Katara noore Avatari ning takistuste kiuste püüavad nad taaskord taastata rahu kõigi nelja rahvuse vahel.M. Night Shyamalani uusim filmiprojekt osutus adaptsiooniks, mida teenekas ja andekas lavastaja polnud varem kordagi teha otsustanud. Valituks osutus Avatar: The Last Airbender. Kolme hooajaga varustatud animaseriaal, mis jooksis aastatel 2005-2008. Siinkirjutaja on sarja tähelepanelikult läbi vaadanud ja seda ka väga hindama hakanud. Nii et idee filmiversioonist ei pannud otsekohe erutusest hüplema, vaid sundis hoopis ettevaatlikult linastumiskuupäeva ootama jääma. Seda ma ka tegin ja vaatamata ülinegatiivsetele arvustustele, ei saa öelda, et tegu on väga halva filmiga, mis väärib esikohta ühes Twilight`i seeriaga. Seda siiski mitte, aga suurepärasel seriaalil põhinev linateos ei küündi mitte mingi loogika järgi rikkalikke detailide, humoorika, aruka ja suurejoonelise maailmaga kanda kinnitanud sarja tasemele. The Last Airbender tekitas või tegelikult tekitab siiani poleemikat peaosadesse valitud näitlejate pärast. Põhjus on lihtne: A:TLA on suures osas väga lähedane aasia kultuurile ja seega olid sarja jaoks loodud tegelased peamiselt asiaatide välimusega, kuigi kõik muu, mis puudutab karaktereid, on pigem üsna läänelik. Vaatamata sellele tõigale kombineerisid sarja loojad Michael Dante DiMartino ja Bryan Konietzko hoogsa fantaasialennuna maailma eri kultuuride eripärad üheks komplektiks ja kaadervärk töötab õlitatult. M. Night Shyamalan`i versioonis otsustati puhtameeriklalike näojoontega noorte näitlejate kasuks ja seega polegi vaja imestada, et fänniarmee ja üldse kogu filmiüldsus selliste valikute tõttu häält tõstsid.

Mind ennast taoline lähenemine väga ei seganudki, sest leidsin, et parem on oodata ja näha, mismoodi filmi siis lõpuks ikkagi välja kukub. Kes ei ole veel TLA`it näinud ja tahab ikka veel uskuda, et tegu on alusetu laimuga, mida filmi suunas on siiamaani loobitud, siis nendele soovitan ootused ja lootused madalaks suruda ja loobuda mõttest, et tegu on sarja nime vääriva üllitisega. Seda ta kindlasti ei ole, aga samas on üleüldine negatiivsus omandanud niivõrd naeruväärsed mõõtmed, et kohe kindlasti ei tasu end lasta arvustustest mõjutada. Oma silm on kuningas ning positiivse või negatiivse ülistuse võib lihtsalt kõrvust mööda lasta. Võtame kasvõi näiteks Christopher Nolani suurepärase Inception`i. Nolani kauaoodatud teos on küll tõesti viimase aja parim blockbuster, kuigi sellist filmi niiviisi nimetades tunnen end veidi ebamugavalt, aga ilma igasuguse kahtluseta ei ole tegu meistriteosega, millest hakkavad malli võtma kõik tulevased filmid. Umbes sama on ka TLA`ga. Ainult, et vastupidise vastukajaga. Esimesi või viimaseid treilereid vaadates võib tõesti tunduda, et filmiversioon on kahtlemata õnnestunud, aga kuna monteerimine on kaval kunst, siis jäin ka mina uskuma, et Shyamalani huvitav filmivalik kannab siiski vilja. TLA kõige suurimad vead on noorte näitlejate ebausutav etteaste ja puudulik karakteriarendus, mis hakkab seriaali austajad raskelt häirima. Aang, Sokka ja Katara on kolm tegelast, kelle seiklustesse peaks armuma ja nende katsumusi jäägitu huviga jälgima, aga ebapiisav dialoog, näitlejate märgatav kohmetus ja kiirelt sündmuselt sündmusele hüppav tempo taandavad igasuguse võimaluse tegelasi tundma õppida. Just seda pakkus sari 20 osa jooksul, millest iga episood kestis 20 minutit. Arusaadav, et kõike ei olegi võimalik kahe tunni sisse mahutada, aga on asju, mille kulul koonerdada ei tohiks ja tegelaste areng on nendest üks tähtsaim. Stsenaariumi nõrkus andis end tunda iga tegelase juures. Nii et esimese paarikümne minuti jooksul peaks aru saama, et tegelastes on midagi väga valesti. Ja kohe nii valesti, et ainuke väärtus, mis neil säilub, on sarjast pärinevad nimed, nende taust ja erinevad võimed. Tegevuspaigad nagu näiteks lõunapoolus, õhutemplid, Maakuningriik, Tulekuningriik ja Põhja-Veehõimu kuningriik on ustavad seriaalis loodule ning seda on kohe rõõm tõdeda. Lendav piison Abba ja lendleemur Momo saavad üllatavalt vähe ekraaniaega ja erinevalt sarjast kaotavad nad kiiresti oma tähtsuse. Abba kujundus peab paika ja sama on ka Momoga. Siit võibki järeldada, et välimus on TLA`l püüdlikult sarnane A:TLA`ga. Kui tulla tagasi kiirustatuse juurde, siis esimese probleemina kerkib silme ette Aangi, Sokka, Katara ja Zuko omavaheline lävimine. Puudub humoorikas Sokka, emalik Katara, lapsik Aang ja alati vihane Zuko ning sellest juba mööda vaadata ei saa. Samuti on häirivalt palju olulisi momente muudetud olematuks.

Tihtipeale ei saagi identset koopiat valmistada, aga tegelaste arengut kirjeldavate hetkede puudumine kaotab tegelastevahelise sidususe ja muudab nad rohkem iseenesestmõistetavateks. Sellises viisil valmivadki huvitavad, aga tühjad tegelased. The Last Airbender püüab olla lennukas fantaasiafilm vee-, maa-, tule-ja õhurahvastest, kes suudavad neile omaseid elemente oma tahte järgi käskida. Shyamalani ponnistused õnnestuvadki suuresti elementide taltsutamise poolest. Idamaade võitluskunst ja maagiline vägi omab filmis väga suurt rolli ning seda esitletakse graatsiliselt, kuid siiski liiga tagasihoidlikult. Tegelaste motiivid ei omandanud kordagi selgeid mõõtmeid ja selle tõttu eriti Zuko, kelle raske taak oleks pidanud olema veidikenegi põhjendatum. Dev Patel sai Zuko rolliga enam-vähem hakkama nagu ka kõik teised näitlejad kui välja arvata põhiline kolmik. Pateli tegelaskuju ei olnud muidugi ligilähedanegi päris Zukole. Onu Iroh`st oli saanud ainult veidikene humoorikas Zuko nõuandja, kuid ikkagi oli tema tegelaskuju paremini välja joonistatud kui mõni teine. Tuleisand Ozai jäi originaaliga võrreldes kahvatuks, aga kindral Zhao oli see-eest päris õnnestunud. Hakkangi üha enam juba sügavale detailidesse laskuma ning parem olekski siinkohal selline pidev näägutamine lõpetada. Kes pole sarjaga kursis, sellel ei ole ka eriti põnev tegelaste võrdlemist lugeda. The Last Airbender on ülesehituselt ja osade näitlejate tõttu kohati isegi piinlikult nõrk, aga taltsutamise ja neljale rahvusele omaste keskkondade kujutamise poolest pigem õnnestunud. TLA on täpselt sellist tüüpi film, mis justkui kannataks lavastaja ebakompetentsuse all, kuigi antud juhul peaks taoline väide olema ebatõenäoline.M. Night Shyamalan`i suurim projekt osutus tema kõige ebaõnnestunuimaks filmiks, mis vastupidiselt mahategemiskoorile ei ole tegelikult väga halb, vaid lihtsalt üks väga nõrk keskmine.
4/10