Secret Sunshine 2007

Lavastaja: Chang-dong Lee
Osades: Do-yeon Jeon, Kang-ho Song jne.

Kaugelt Korea poolsaarelt sattus järjekordne maiuspala minu huviorbiiti tänu Kang-ho Song`ile kui minu lemmiknäitlejale ja osaliselt ka tänu Trashile, kelle soosiv kirjutis antud filmist kerkis esile kohe pärast väikest guugeldamist. Kõige esimene oli muidugi coolbeans a.k.a Gang-pae ja see ütleb ka nii mõndagi. Kang-ho Song`i rõõmsameelseid tegelaskujusid on alati lust vaadata, aga kohe näha, et mees ei piirdu ainult juba tuttavaks saanud rollidega. Secret Sunshine kuulub aga täielikult võrratu rolliga maha saanud Do-yeon Jeon`ile, kelle esitus paistis kohutavat ka vanad head Song`i. Järgnev tekst sisaldab spoilereid, mis kohe kindlasti rikuvad ära võimaluse filmi puhta lehena vaatama asuda ja ma leian, et antud juhul on see oluline.Ema ja poeg kolivad pärast abikaasa surma Milyangi, et alustada kõike otsast peale ja leida rahu. Uus elu ei kesta aga kaua, sest kuulujutud linna uuest elanikust levivad ja sellel on kohutavad tagajärjed.
2007. aasta Secret Sunshine pakkus mulle kui aasia filmide austajale avastamiseks ühe võimeka näitlejanna ja ka ühe huvitava käekirjaga lavastaja. Filmi vaatama asudes ei osanud ma end kuidagi ette valmistada vägagi raskepäraseks ja isegi rõhuvaks draamaks, mis valmistab sama palju üllatusi kui Chan-wook Park`i Sympathy for Mr. Vengeance. Humoorikalt ja eluliselt alanud draama keskendub lesestunud naisele ja tema veel päris noorele pojale. Nad kolivad abikaasa kodupaika, et täita mehe soov pöörduda tagasi niivõrd kaua tagaigatsetud linna nimega Milyang, mis tõlkides tähendabki salajane päikesepaiste. Uus algus ja varjatud motiivid saadavad hingelt murtud ema kõikjal. Ta püüab hoolitseda endassetõmbunud poja eest ja alustada tundmatus linnas uut elu, kuid väikesel kohal on suured kõrvad ja kuuldus mehe kaotanud üksikemast levib üle kogu linna. Oleks arvanud, et keskne konflikt seisneb klatšis ja selle vastu võitlemises, kuid lavastaja Chang-dong Lee pühendas filmi täielikult mitmele erinevale teemale ja veel eelneva hoiatuset. Eks seepärast oligi toimuvat mõnevõrra raske seedida. Üllatavate sisupööretega film on õnnestunud, kui kõik pöörded on loogilised, aga ettearvamatud või siis ebasoosingut teenivad variandid, mida keegi tegelikult näha ei taha.

Secret Sunshine e. Milyang algab kurbliku varjundiga, kuid siiski rõõmsameelse uue elu alustamise loona. Do-yeon Jeon`i veenvalt kehastatud lesestunud ema leiab kiiresti sõbra Kang-ho Song`i tegelases, kes võtab endale eesmärgiks abistada üksikema võõras linnas enese sisseseadmisega. Tundub, et vaataja silme ees hakkab tasapisi lahti rulluma kena lugu ilusatest inimestest, kuid kriminaalsete joonte ilmumisega kaob illusioon uuest elust ja tekib halvaendeline eelaimdus eesseisvatest sündmustest. Üks kohutav šüzeepööre teise otsa ning lõpptulemuse peale võib ainult tasakesi pead vangutada või nutta tihkuda juhul, kui oled filmist väga puudutatud. Esimene osa seisneb leinast ülesaamises ja värske elu alustamises. Teine osa aga poja röövimises ja tema tapetuna leidmises. Selle tulemusena langeb juba niigi mehe kaotanud naine deemonite küüsi ja on ennast peaaegu täielikult kaotamas, kui ta naabri õhutusel istub kiriku toolile ja laseb Jumala palge ees endast välja hinge näriva kohutava valu. Do-yeon Jeon`i esitus on märkimisväärselt kaunis ja hingepugev. Mõningaid sarnaseid jooni võib tõmmata Marc Fosteri Monster`s Ball`iga, kuid Secret Sunshine tegeleb korraga mitme eri teemaga ja veel pealekauba häirivalt veenvalt, pikalt ja halastamatult ning seetõttu pean ma Monster`s Ball`i selle kõrval väheke nõrgemaks filmiks.Kang-ho Song`i sõbraliku automehaaniku tegelaskuju on kui toetav käsi, kes vaatamata takistustele püüab ja püüab abivajajale alati toetust avaldada. Poja kaotanud ja nüüd juba kahekordistunud leina kogeva ema teekonda raske pealt vaadata. Jeon`i veenev rollisooritus peaks ära petma ka kõige filmikaugema inimese. Usu leidmine ja selle järgminine ei ole kergete killast, aga ema saab uue ülesandega hakkama, seda kuni päevani, mil tema usk pannakse kõige raskemal viisil proovile. Andestamine poja mõrtsukale muutub talumatuks, kui mõrtsukas lausub naeratades, et Jumal on talle andestanud. Sel hetkal algab kolmas osa: usu kaotamine ja kiuslik kättemaks Jumalale. Nii usulises kui ka vaimses mõttes rikub naine nii enda kui ka teiste inimeste elusid, et Jumalale tema tegude eest kätte maksta. "Kas sa näed?"küsib naabrinaise meest võrgutav ema taeva poole vaadates ja valab raskeid pisaraid. Sel hetkel on võimalik tagasi vaadata, kui kaugelt film alustas ning kui pikalt ja vaevarikkalt kavatseb lõppeda. Usk, selle leidmine, selle kaotamine ja kättemaks omaenda rumaluse ja jõuetuse läbi valgub ekraanile emotsionaalsete pursete saatel. Korea kino paneb jalad värisema ja hambad kirisema ning seepärast ma teda armastangi. Üllatus üllatuse otsa ja põhjalik ülevaade elu tõusudest ja mõõnadest ongi valmis.

Filmi viimased minutid räägivad iseenda eest, kui poja kaotanud ema vend saabub Milyangi ja küsib lihtsalt nagu ka ema filmi alguses: "Milline on see Milyangi linn?". Ja sõbralik automehaanik vastab korra tahavaatepeeglisse vaadates, et Milyang on nagu iga teine linn ja et siin ei juhtu kunagi midagi erilist. Üks elu, üks linn ja üks naine ning lõpuks saabub rahu nii linnale kui ka emale, kes vaiksel sammu ja veidi tühja pilguga püüab taas alustada poolelijäänut. The Secret Sunshine on isegi filmilikus mõttes veidikene erilisem teos. Silma jääb huvitav kaameratöö ja stseenide ülesehitus. Näitlejatöö vaimustav professionaalsus väljendub eelkõige korealastele iseloomulikus ellusuhtumises, käitumis-ja kõnemaneerides ning samuti ka kaunikõlalises keeles, mille värvikas kõla on üsna ligikutsuv. 2007. aasta Cannes`i filmifestivalil premeeriti Do-yeon Jeon`i oma rolli eest ka vastava auhinnaga. Sellise vaevalise rolli eest on ta seda igati väärt. Kang-ho Song on Jeon`i kõrval samuti meeldejääv, kuid ta säilitab siiski talle iseloomuliku olemuse, mis tuletab meelde nii Bong`i The Hosti kui ka Memories of Murder`i tegelaskujusid. Lihtne, abivalmis ja jutukas mees, kes satub kahtlaste sündmuste keerisesse. Chang-dong Lee`l tasub silma peal hoida. Tundub, et jälle on tegu just sellise lavastajaga, kelle nii mõnigi filmi paneb silmad särama ja rohkemat tahtma.Kohutavalt kurb lugu, kohutavalt tabav teostus ja näitlejatöö. Korea kino? Jah, Korea kino...
10/10