The Proposition 2005

Lavastaja: John Hillcoat

Osades: Guy Pearce, Danny Huston, Ray Winstone jne.

Austraalia kardetuimad lindpriid on pärast koletut veretööd lahku läinud, aga karistus ootab neid kõiki ja seda asubki läbi viima kapten Stanley. Ta käsib Burnsi jõugu ühel liikmel Charliel üles leida ja tappa tema vanem vend Arthur või 9 päeva pärast ripub võllas pantvangi võetud Burnsi bande noorim liige.

John Hillcoat`i The Road on viimase aja üks parimaid postapokalüptilist maailma käsitlev teos. Sisulise poole eest peab olema tänulik Cormac McCarthyle, aga filmi teostuse ja näitlejaansambli juhendamise eest Hillcoati teravat silma. Raskekujuline ja hingepugev draama. The Proposition on umbes sama omanäoline nagu The Road. Üldisest massist pidevalt erinev vaatenurk nii vägivallale, lindpriidele kui ka karmile ajale, mil maid valitsesid tugevad või need, kellel oli piisavalt nupukust ja seejures ka rasked revolvrid vööl. Seekord ei leia tegevus aset mitte indiaanlastega mäslevate asunikega, vaid aborigeenidega kooseksisteerivate inglastega, kellest mõni püüab kõrbelinnades tsiviliseeritud ühiskonnakorraldust rajada. Lugu keskendub Burnsi vendadele, kes on Austraalia kardetumad lindpriid e. mõrtsukad jav ägistajad. Viimane suurem veretöö on aga üles puhunud üleüldise vihkamislaine ja vennad on teineteisest lahku läinud, et võimude eest peitu pugeda. Ja sealt lugu alguse saabki. Guy Pearce kehastab keskmist venda, kes on pesamunaga pärast koletud veretööd vanema venna Arthuri juures lahkunud, et olla võimalikult kaugel rahva vihaobjektist. Ray Winstone`i kehastuses astubki vendade teele ette haritud kapten Stanley, kes tahab jõugu pealiku välja meelitada, et rahva viha leevendada.

Kapten Stanley esindab õiglust ja intelligentsi, mida pärsib külarahva kättemaksujanu ja rumalus. Charlie Burnsi eesmärk on oma vanema venna tapmine, et päästa nooruke Mike võllast. Kõike seda on esitatud üleskeriva pinge ja aeglase arenguga. Charlie on tasakaalukas, mõtlik ja raske dilemma eest. Tappa vend, et päästa teine või pageda kogu perega ja elada rahus tagaaetavana edasi. Karm Austraalia maastik, lõputu päikesepaiste, kuumus ja krõbisev liiv on taustaks venda otsivale Charliele. Samas loob Nick Cave`i kirjutatud stsenaarium mõrtsukast ja vägistajast pealik Arthurist illusiooni, et tegu on tundliku, targa ja austusväärse mehega. Mägedes varjuv Arthur külvab enda ümber salapära ning pikapeale jääbki mulje, et kardetud mõrtsukas on jumala leidnud ja aborigeenidega mägedesse elama suundunud. Päris nii küll ei juhtunud, aga vägisi taheti sellist muljet jätta. Danny Huston, keda nüüd saab näha ka Robin Hoodis kuningas Richard Lõvisüdamena, ongi kardetud Arthur Burnsi rollis ja tema isiksuse lõplik avaldamine annab aegamööda mõista, et poeetiline lähenemine lindpriile on loomulik, sest tegu on ju seadustest kõrgemal elutseva kõrbeelanikuga, kelle vastu tuntakse aukartust, aga tegelikkuses on revolver just nimelt austaja poole suunatud ja päästikut ollakse valmis kõhklematult alla suruma.

The Proposition on vestern, mis on enam-vähem mitmetasandiline nägemus Metsikust Läänest, haritute ja harimatute vahekorrast, lindpriide heroiseerimisest ja lõputust vägivallast. Sisu keskendub eelkõige Charlie Burnsi vennaotsingutele ja väikevenna võllast päästmisele. Lõpeb ka kõik nii nagu peabki. Ei mingit halastust ega järske selgusehetki, mis muudaksid külmaverelise Arthuri ja tolle poolemeelsena tundunud kaaslase inimlikeks ja mõistlikeks. Kõrbes on omad seadused. Neid järgida on igaühe enda teha. John Hillcoati looduselembus jagub kogu filmile. , et luua täiuslik õhkkond vägivaldseks arveteklaarimiseks. Seda kõike ei serveerita ega lõpuks söödeta ette kui silm silma ja hammas hamba vastu võitlusena, vaid alatu ja isemeelse vastasseisuna. Täpselt nii nagu Burnsi vendadele sobib ja seda mõistab ka rahvale omavoli loovutanud kapten Stanley, kes on valmis teenitud karistuse väriseva käega vastu võtma. Kõrbes pole kuskile põgeneda ja selgitust juba nõudma ei tulda. Avar maastik ja Arthur Burnsile loodud poeetiline taust käivad käsikäes ja loovad midagi filosoofilist, kuid mitte kordagi korralikult sellesse süvenedes. Ikka vilksamisi ja tempoga kaasaskäivalt, et teiseneda tavalisest sügavamaks, aga samas ikka säilitada omamoodi mõttelaad ja karmidele meestele omane julmus ja taktitundetus.

Karakterite areng on aeglane ja ühemõtteline, kuid selge ja sobilik toimuva olukorra tõsidusega, mis muudabki tegelased märksa sügavamaks, kui nad tegelikult on. Charlie dilemma väsitab teda ja seeläbi heidetaksegi pilk juba sooritatud tegudele ja teenitud tasule, et aru saada Charlie armastusest ja vihkamisest venna vastu. Nick Cave`i ja Warren Ellise kurblik muusika süvendab veelgi kõigi tegelaste omanäolist rännakut, mis on igaühel isemoodi ja mitte tingimata kõigi filmivaatajate ühtse nõusolekuga mitmekihiline. Seda loob atmosfäär aga väga suutlikult ja järjepidevalt. Igal juhul on tegu andeka ja värskemat suunda arendava vesterniga, kus kõik ei ole nii nagu paistab ja vastupidi. Kapten Stanley jõuetus omakohut nõudva rahvahulga ees on mõistetav ning see muudab karehäälse Ray Winstone`i tegelase veelgi inimlikumaks ja lugupeetavamaks. Pole olemas lõputut jõudu, et olla see, kes sa oled või tahaksid olla. Vastutus jõuab järele ja hammustab suure tüki. Kapten Stanley ja Charlie Burnsi tegelaskujud olidki pidepunktid, mille taustal domineeris hirmuäratava auraga Arthur Burns, et määrata mõlemi rolli tähtsus käesolevas sündmustikus.

Omapärane ja leidlikult teostatud ja kirjutatud vestern, mis erineb omalaadsetest eelkõige atmosfääri loomise ja karakterite mitmekihilisuse poolest.

8/10