Mother 2009

Lavastaja: Joon-ho Bong

Osades: Bin Won, Ku Jin, Hye-ja Kim jne.

Seekord tuleb jutuks järjekordne Lõuna-Korea film ja lavastajatoolis istub ei keegi muu kui minu isiklik lemmik Joon-ho Bong, kellelt olengi ma koos käesoleva teosega näinud kõiki filme. Olen enda üle kohe päris uhke, sest avastasin enda jaoks Korea kino, mis teinekord võtab lihtsalt jalad nõrgaks ja üllatab nii, et vähe ei ole. Ega nüüd kõik poolsaare rahva filmid head ei ole, aga vähemalt senimaani nähtutest pole mitte ühegis õieti pettunud. Joon-ho Bongi viimaseks filmiks on taas mõrvamüsteerium, mida asub seekord kergemeelsete külavõmmide asemel lahendama südi ema.

Do-joon elab koos oma vana emaga rahulikku ja päeva õhtusse saatvat elu, kuni päevani kui tapetakse kohalik koolitüdruk ning Do-joon arreteeritakse süüdistatuna tüdruku mõrvas. Niigi tähelepanu häirete all kannatav Do-joon mõistetakse peaaegu et tema enese teadmata süüdi ja ainult Do-jooni emal jätkub piisavalt palju tugevust, et leida tegelik mõrvar ja puhastada poeg süüst.

Joon-ho Bongilt on kronoloogilises järjestuses ilmunud tragikomöödia, mõrvamüsteerium, ülihumoorikas kollifilm ja nüüd, 2009. aastal esitleb Bong veel ühte mõrvamüsteeriumit. Loetelust jätsin välja Tokyo!, sest see lühifilmide kogumik kuulub mitmele erinevale rahvusvahelisele lavastajale, sealhulgas on ka Bong. Mõnes mõttes olin ma uuest mõrvaloost väga erutatud, sest 2003. aasta Memoires of Murder jättis minusse sügava jälje, aga Motheriga on teised lood. Bong on musta huumori taset märgatavalt langetanud ja tegelema hakanud rohkem korealaste isiksustega, jättes isegi veidi liiga kõrvaliseks kõik muu, mis mind Korea kinos nii väga võlub. Ei maksa valesti aru saada, aga mitmekesisust on Bong veidi taandanud, et lasta valusal ja realistlikul teemakäsitlusel areneda ühtlases tempos ja kergendust vähe pakkuvana. Lugu algab ema ja poja tutvustamisega. Poeg Do-joon on veidi aeglane ja kergesti ärrituv. Ema on teda kogu elu poputanud ja hoidnud ning nüüd paistab Do-joonil olevat suurest emaarmastuset kõrini ja seejärel probeemid algavadki. Sõbra õhutusel võtab Do-joon pähe, et oleks viimane aeg meheks saada, aga tulemus kukub välja väga sandilt. Mõrvasüüdistus, mäluaugud, peaaegu et kuritahtlik hoolimatus ja allaandmatu ema, kes tahab kõigest väest olla kindel poja süütuses.

Motheriga algatab Bong hoopis teistlaadi mängu kui ta Memoires of Murderis tegi. Film suunab mõrvaloo lahendamise otsekohe läbi ema silmade ja seega ka rõhutatakse, et enne lõpptulemust oleks justkui nagu vaistlikult juba teada, kes on süüdi või mitte. Kaastunne laskub Do-jooni tegelaskujule, sest paraku on see karakter kõige ebastabiilsem ja hiljemalt ka ootamatum süüdistatu. Kui esmalt jäetakse mulje ema õiglasest ristiretkest, siis hiljem koonduvad juhtlõngad ühte kogumikku ja keeratakse ootusärevusega segatud mõrvari jälitamine pahupidi. Mother on Bongile omaselt karakterikeskne ja aeglaselt uusi, märkamatuks jäänud või pöördelisi vihjeid ette laov üdini inimlik draama, kus tulevad jällegi esile korealaste eripärad nii filminduses kui ka tavaelus, mis antud juhul on paigutatud väikelinna/külla kergelt hukkamõistvate inimeste sekka. Mother on rahulik ja mitte eriti närviline, kuid samas tasakaalukalt humoorikas ja sünge retk endas kindel olevale emale. Pisikesi, aga olulisi vihjeid paisatakse filmi arengu jooksul pidevalt näkku, kuid neist on raske aru saada, kui rõhuasetus on tahtlikult asetatud süütuse ja õigluse eest võitlemisele, mida raudses kindluses oletatava mõrvari ema püüab ligimeste seas aktuaalsena hoida.

Korea kino ja arvatavasti ka eelkõige Joon-ho Bongi filmide huumori eriskummalisus rakendab end jällegi kaariku ette, et karaktereid edasi vedada. Kõike võib ju ometigi võtta huumoriga, kuid mõnikord jõuab kätte aeg, mil tegelastele iseloomulik koomika ei olegi enam nii väga soositud. Väike linn, teatava mainega mõrvatu ja palju motiive, kuid mitte ühtegi mõrva sooritajat, kui välja arvata see, kes juba trellide taga istub. Lisapinget leiutatakse juurde mõrvarile iseärasusi külge haakides. See tekitab illusiooni, et tegemist ongi külmaverelise tapjaga, aga jällegi kerkib esile küsimus: "Kes ta siis on?" Lihtsaim variant satub kohe võimude pikkade sõrmede vahele ja juhtum lahendatud, case closed. Bong mängib taas tunnetega ja segadustkülvava juhtumiga, mille iga uus juhtlõng ei kipu eelmisega klappima. Ema püüab ja püüab, aga peab ikka ja jälle endas pettuma. Kord on võimalik süüdlane juba käeulatuses, aga siis ilmnevad asjaolud, mis näitavad pika rasvase näpuga süüdistaja poole ja sõimavad teda närviliseks vanamutiks, kes võiks loobuda kõigest, mida ta enda arust seoses juhtumiga on leidnud. Ema on endas nii kindel, et on valmis väikese, kuid tugeva abilisega vastuseid välja peksma. Mõrva tagamaad hakkavad juba ilmet võtma ja ema sammub pooleldi võidukalt lahenduse suuna. Siis saabub pauk ja kogu ränk vaev on vastu taevast lennanud.

Segadus, rüselus, endas tõe alla surumine ja võika teo järel ilmselges ja kohutavas eelmaimduses visklemine viivad poega kaitsvate tagajärgedeni. On see õige või vale, et hoida oma ainsat poega eemal süüdistustest ja karistuses vaatamata olulistele faktidele? Mõnikord ikka, kuid kas ka alati? Nende küsimustega ema maadlebki, et mõista emainstinktide najal tehtut. Mother on visuaalselt kaunis ja omapärane, et edasi kanda vastavat masendavat reaalsust, mida Bong oskuslikult pakub. Kõik ei olegi nii süütud nagu nad algselt näivad olevat. Filmi taktika mõrvaloo lahtihargnemise juures on hüplik ja poolikuid vastuseid esineb rohkem, kui neid mida tahaks kõige rohkem teada saada. Mother tundub olevat Joon-ho Bongi kõige süngem film, sest vaimukuse tase on tasakaalus mõrvaloo tõsidusega, võib olla isegi veidi tasakaalust väljast, sest raskepärane teema tahab nagu rohkem süvenemist, kuid Bongi film juba ei saa läbi ajada heasüdamliku ja maa peale toova huumorita. Lõpp võttis mõnes mõttes veidi nõutuks, sest ema ja poeg saavutasid ihaldatud soovi, kuid neis mõlemis oli tärkamas juhtunust terviklik pilt ning see ei olnud midagi, mida nad teineteisega tahaksid jagada.

Väga kahepalgeline mõrvamüsteerium Joon-ho Bongilt, kes jõudis Memoires of Murderi tasemele, kuid mitte värvika mitmekülgsuse poolest, vaid hoopis petlike ja üllatavate pöörete poolest.

9/10