Kairo 2001

Lavastaja: Kiyoshi Kurosawa
Osades: Haruhiko Kato, Kumiko Aso jne

Tokyot on tabanud enesetappude laine ja Internetis levib kummaline häirivate piltidega veebisait. Kui kahe noore tundengi sõbrad hakkavad igasugusest suhtlusest eemalduma ja seejärel enesetapu teevad, hakkavad nad surmade tagamaid uurima ja avastavad, et liikvele on sattunud midagi enneolematut.
Tekst sisaldab spoilereid.
Kiyoshi Kurosawa 2001. aasta Kairo on üsna ebatavaline Jaapani horrorfilm. Seda väidet toetab ka fakt, et fim ilmus 2001. aastal ehk siis ajal kui õudusfilmi žanri ilmus üha uuesti ja uuesti ilusaid ideid ning nende originaalset teostamist. Praegu see enam nii ei ole, sest nii või naa kõik originaalne taandub pika tarbimise ja uuestikasutamise järel ennastkordavaks ja mitte üldse nii põnevaks kui selle algusaegadel. Kasvõi näiteks Takashi Miike One Missed Call, mis iseenesest on hea näide, kuidas õudus vaatajale külje alla suruda, aga peale selle pole filmil muud midagi öelda. Kurosawa filmograafia on lai ja seda eriti viimase kümnendi jooksul. Mees on tuntud eelkõige oma eripäraste õudusfilmidega, mis tegutsevad mitmel rindel korraga. Viimasel ajal on ta aga asunud õudusfilmide kõrval lavastama ka rahulikke draamasid, mille hulka kuuluvad hetkel minu ootenimekirjas püsivad Bright Future ja Tokyo Sonata. Mis teeb Kairo eriliseks on see, et lisaks heas mõttes nüüdseks juba tüüpiliseks muutunud horrorile pakub film huvitavat lähenemist muidu väga sotsiaalsele teemale ehk jaapanlastele iseloomulikule individuaalsusele ja selle kasvavale süvenemisele.

Üksindus, individuaalsus ja tänapäeva tehnika kiire areng on teemad, mida Kairo intrigeeriva idee kõrval arendab. Eelmise aastakümne esimesel aastal polnud Internet ja igasugune muu inimese abi vajavate programmide tulv niivõrd arenenud kui praegu, aga sellegipoolest pakub Kurosawa nupukat hoiatust üksteisest eemaldumise ja omaette hoidmise vallas. Kui ütlesin, et pakutav horror on tüüpiline ei mõelnud just seda, et Kairo ei suuda midagi uut ja huvitavat pakkuda. Otse vastupidi, ihukarvu püsti ajavad momendi algavad J-Horrorile tüüpiliselt, aga nende läbiviimine on vägagi temaatiline ja koheselt üldise sisuga haakuvad. Läbi Interneti levib "haigus", mille kaudu teispoolsuse elanikud inimestesse sisenevad ja nende kehadest elujõu välja imevad. Vaimud, hinged või surnud võtavad selle, mida neil enam ei ole, aga mitte, et meid valitseda, vaid hoopistükkis meid hoida siinilmas niikaua kui võimalik ehk tühja pilgu ja nurgas istuva noruspäi kehana, mille eluvaim on silmapiiri taha kadunud.

Kairo, millest valmis ka üsna halb USA uusversioon Pulse, on kõike muud kui horror horrori pärast, sest stseenide ülesehitus on valdavalt pikk, aeglane ja vaikne nagu tegelasi ümbritsev maailmgi, mille elanikud hoiavad omaette ja tegelevad oma asjadega segamata kedagi teist. Maailm, mida me Kairos näeme on juba esimesest stseenist alates kaunis inimtühi, mis rõhutab veelgi kahe peategelase, mehe ja naise uurimust kummaliste enesetappude, Internetis leviva haiglase veebisaidi ja punase teibiga suletud ustele. Tegelased tegutsevad valdavalt üksinda justkui rõhutades veelgi nende üksindusele enesetappude ja vähese suhtlemisega täidetud maailmas. Kairos puudub naturaalne valgus. Pea alati, kui paar stseeni välja arvata, valitseb Tokyos aset leidvas filmis tumeroheline räpakas toon, mis võtab kiiresti võimust nii filmi kui ka selle publiku üle. Miks? Tumeroheline värvitoon mõjub mustade varjudega täidetud maailmas haiglaslikult nakkavalt justkui nagu suudakski valgest kuvarist nähtavad surma ootavad inimvared otse filmi tegelaste hulka ronida ja ületada ka selle piiri, mis eraldab mind päevakajalisest õudusfilmist. Koos visuaalse stiili ja enamjaolt staatilisevõitu tegelastega mõjuvad stseenid tuha, mustade kujude ja häguste figuuridega veelgi efektiivsemalt.

Mis asja veelgi originaalsemaks muudab, on vaimude tulek ja minek. Keha üle võttes on igaühe reaktsioon erinev, aga tulemus siiski enam-vähem sama. Hägused inimkujud lähenevad oma peremeesloomadele aeglase sammu, värelevate piirjoonte ja kummalise, kuid veelgi õõvastavama tantsuga. Kõik see toimub aeglaselt, väga aeglaselt. Kurosawa võtab kenasti aega, et vaataja tummaks lüüa ja siseneda alateadvusse aeglase sammu, kurjakuulutava meeleoluka muusika ja tühjust tekitava tundega, et me oleme kõik üksi ja me ei saa sinna midagi parata. Päris lõpus võtab film väga laia haarde pakkudes õõvastavat nägemust tegelaste silme ees lahti hargnevatest apokalüptilistest sündmustest. Üksindus, isolatsioon, ükskõiksus ligimeste suhtes omandab Kairos ekstreemse tähenduse ja see polegi niivõrd ulmeline kui me seda tahaks tunnistada. Kairo ei paku väga palju vastuseid tekkinud küsimustele ja seda pole tegelikult vajagi, sest film käsitleb eelkõige püstitatud teemasid ja rakendab idee vastavalt neile, mitte ei hakka paaniliselt kogu sündmustiku võtit otsima. Lõplik lahendus tuleneb tegelastest. Kes on valmis lahti laskma oma ainsatest lähedastest, olema suuteline edasi liikuma ja liituma võõrastega ja kes mitte.Kui mõned konarlikud stseenid välja arvata, siis võin kokku võtta niimoodi, et tegu on lummavaima õudusfilmiga üle väga pika aja.
8/10