Umbes 8 aastat tagasi nägi ilmavalgust Robert Zemeckise esimene animatsioon The Polar Express, mis talle kui filmirežissöörile omaselt ei olnud tegelikult ei midagi muud kui ühes
motion capture`i tehnoloogiaga valminud animeeritud mängufilm. Alates sellest ajast on Zemeckise käe all valminud ka
Beowulf ja
A Christmas Carol ning iga filmiga on Zemeckis
motion-capture`i abil püüdnud lippu kõrgel hoida. Seni viimane, 2009. aastal linastunud A Christmas Carol tõestas, et Zemeckise püüdlused ei ole luhta läinud ja et ta on tõepoolest suutnud luua kireva ja elavaloomulise animeeritud filmimaailma. Zemeckise soov luua täismahus arvutianimatsioon, kasutades tegelaste kujunduses
performance capture`i võimalusi läks täide ja seda on tema kolme animatsiooni arengut vaadeldes ka kohe näha. Zemeckis pole aga mitte mingi uustulija, sest tema loomingu hulka kuuluvad tuntud filmid nagu Back to Future`i triloogia, Forrest Gump ja Who Framed Roger Rabbit?, What Lies Beneath ja Cast Away. Seepärast tunduski esialgu natukene veider, et seni ainult mängufilmide kallal töötanud lavastaja asub järsult animatsioone tegema. Siinkohal aga sündis vastupidiselt ootustele aga hoopis midagi erilist. Zemeckis ei ole kunagi animatsioone teinudki, tema kolm teost on animeeritud filmid nagu filmirežissöörile kohane.
2004. aastaks oli USA animatsiooniturgu valitsenud peamiselt Pixar ja Dreamworks ning seda enam tuli paljudele üllatuseks kui Zemeckis asus Chris Van Allsburgi lasteraamatu põhjal arvutianimatsiooni väntama. Filmi eelarveks tohutu 165 miljonit dollarit annab tunnistust tollase tehnika arengust seoses arvutianimatsioonide ja
motion-cap`i suhtest, mis oli tollal alles metsikus arengujärgus. Zemeckise "Polaarekspress" on lugu poisist, kes on kaotamas usku jõuludesse, Jõuluvanasse ja jõuluvaimu. Ta tahab uskuda, et kusagil on olemas maagiline Põhjanaba ja seal elutsev Jõuluvana, aga olles oma õele vanem vend ei raha ta uskuda millegisse, mida ta ei näe ega tunne. Temas on Jõuluvana eksistentsi vastu isegi teatavat viha ja pessimismi. Ühel õhtul aga peatub poisi akna alla Polaarekspress: tohutu auruvedur, mille konduktor veel kahtlusi täis poisi endaga kaasa kutsub ja Põhjanabale sõidutada lubab. Rongis kohtub ta veel teistegi lastega, kellel kõigil on omad kahtlused Jõuluvana eksistentsi suhtes. Sisu on jõulufilmi tüüpstsenaariumiga igati vastavuses.
Jõuluteemaline lastekeskne film, mis jutustab usust ja kahtlustest jõuludesse. Siinkohal on täiesti mõistlik laskuda eelarvamuste küüsi ja lahterdada The Polar Express seda isegi nägemata lasteanimatsioonide sekka, mida võib ainult poole silmaga vaadata. Tegelikkuses on Zemeckise esimene katse vahest isegi tema parim animeeritud film, aga tänu tehnoloogia ebatäiuslikkusele on filmil ka tohutult palju eemaletõukavaid omadusi, mis lausa takistavad nautida pakutavat lugu ja seiklust. Seda probleemi suhteliselt keskpärasel Beowulf`il ja lausa suurepärasel A Christmas Carol`il enam ei olnud. Ja see lihtne asjaolu muudabki näiteks A Christmas Carol`il märksa toimivamaks elamuseks, kuigi kolmikust on kahtlemata omapäraseim just nimelt The Polar Express. Kui tähelepanelikult jälgida, siis kõik Zemeckise ponnistused animatsiooni vallas paistavad teravalt silma kui efektsed võõrkehad. Need on mängufilmid, mille puhul Zemeckis uskus, et arenenud animatsioonitehnika suudaks märkimisväärselt efektsemalt jutustada. Mis seal ikka, ilma katsetamata või proovimata kaugele ei jõua. Ilma Zemeckise püüdlusteta oleks praegune tase ehk isegi madalam.
The Polar Express ei ole tüüpiline lastefilm, mis kohustuslikus korras võimalikult palju nüansirikast komöödiat, seiklust, fantaasiat ja jõulude heasüdamlikkust näkku paiskab. Zemeckise lavatajatöö ja tema poolt ka osaliselt kirjutatud stsenaarium jutustab harjumatult teistsugust lugu, mis lõpuks jõuab ikkagi klassikalise jõulumoraalini, aga teekond selle harjumuspärase punktini on hoopis teisest mastist. The Polar Express`is on midagi väga painajalikku, unenäolist ja kohutavalt mängufilmilikku. Need omadused ei tohiks mitte ühtegi vaatajat petta ja lasta uskuda, et tegu on ainult heasoovliku lennuka lastefilmiga. Filmi tonaalsus on märgatavalt või ehk isegi harjumatult tõsine. Peaaegu täielikult puudub tüüpiline jõulumeeleoluga kaasnev melu ja jõuluaja siiras naiivsus. Need omadused on küll selgelt olemas, aga nad ei ole domineerivad nagu tavaliselt. Zemeckis võtab aega ja loob kõige esimesena meeleolu. Selleks ei kasuta ta ära jõuluaja toredust, vaid oma peategease rahutut maailma. Filmi esimene vaatus põhinebki suurel määral väikese poisi rabeleval käitumisel. Meeleolu muutused nii tegelases kui ka pildis tulevad ja lähevad, aina ootamatumalt ja kiiremini. Korraga ei tea nii vaataja kui ka tegelane, kuhu see kõik nüüd edasi liikuma peaks.
Zemeckis on mängufilmide lavastaja ja ta ei loobu sellest eelises ka oma esimese animatsiooni meisterdamise juures. Mängufilmile omast liikumist ja arengut on tunda pea igas tähtsamas episoodis ja üleminekus. Ainuke hetk, kus see kaob on filmi viimane vaatus, sest kuna Zemeckis ei ole kunagi varem teinud imalaid ehk siis antud juhul jõuluimesse uskuvaid lastefilme, mille tõttu on filmi viimases vaatuses seda ääretut imalust ka teravalt tunda. Kuna film baseerub siiski lasteraamatul, peab seekord Zemeckisele andeks andma. Siinkirjutaja jaoks rikkus lõpp ära filmi originaalse tunnetuse. Tunnetuse, mis koheselt eristas filmi kõikidest teistest samalaadsetest USA jõulufilmidest-ja animatsioonidest. Filmi režii on äärmiselt intrigeeriv, eriti just animatsiooni seisukohalt. Suured plaanid nägudest, lennukad kaadrid üle liikuvate või liikumatute objektide ja isepäiselt eri nurkade all paiknevad kaadrid, mis on enamjaolt iseloomulikult pigem mängufilmidele. Filmi painajalikku unenäolisust rõhutab ka vaikselt töötav helimaastik. Kui filmimuusika kui selline on enamjaolt toretsev ja seikluslik, siis filmi helitöö toetab Zemeckise režii iseärasust tekitamaks vaatajas ootusärevust ja salapära.
Stsenaarium on aga hoopis teisest mastist, sest arenevas loos võtab pea alati võimust liigagi ülepaisutatud lapselik naiivsus, rõõmus seikluslikkus ja kõige lõpuks ka usk jõuluimede erakordsusse. Kui filmi esimesed kümmekond minutit ei suunaks vaatajat tundmatutele ja salapärastele radadele, siis jõulufilmile omane melu ei hakkaks ka nii väga häirima. Siinkohal saab aga välja tuua erinevad tegelased ja loo arenguetapid, mis üheskoos aitavad filmil muust massist eristuda. Tom Hanksi mitmikrollidest on kõige meeldejäävamad kindlasti rongi katusel aega veetev kodutu ja Polaarekspressi konduktor. Need kaks tegelased nagu ka paljud teised mõjuvad ootamatu ja rohmakana ning hoiavad filmi salapärasuse kaant kõvasti kinni. Peategelase suhtlemine nende kahe tegelasega toovadki kaasa vast kõige intrigeerivamad episoodid, mis toovad esile ehk isegi õudustäratava tonaalsuse. Lisaks suurepärasele režiile on loo areng samuti üks suurimaid õnnestumisi. Enamik filmist leiab aset rongis, milles peategelane suhtestub ülejäänud kaaslastega. Igaüks teenimas oma eesmärki ehk taastamas usku jõuluimesse.
Kogu filmi moraal kusjuures ongi soov ja tahe uskuda millegisse kaunisse, säravasse, siirasse ja heasoovlikku nagu jõulud ja kõigi laste lemmik Jõuluvana. Samal ajal satub rong oma teekonnal erinevatesse ohtlikesse olukordadesse, mille toob eriti ilmekalt esile
motion capture animatsiooni eripärad.
Tegevustik on lennukam, fotorealistlikum, maalilisem, sujuvam ja on võimeline liikuma mis tahes moel ja kujul. Oleks film keskendunud ainult erinevatele pöörastele situatsioonidele nii rongis kui ka Põhjanabal, siis oleks olnud tegemist üsna tavalise lähenemisega. Mõistetavalt õnnestus The Polar Express`i loo struktuur tänu algmaterjalile ja eks tänu sellele Zemeckise üllitis eriskummaliselt kutsuvalt töötabki. Filmi ainsaks, aga kõige mõjuvamaks komistuskiviks on inimtegelaste näoilmete animatsioon. Kuna tollal ei olnud näitlejate nägude ülekanne animatsiooni eriti tõhus, siis mõjuvad enamik tegelaste nägusid äärmiselt inetu ja eemaletõukavana. Ainult need vähesed tegelased, kelle nägu oli enamus ajast varjatud või kes olid piisavalt ilmekalt vormitud suutsid muidu väga tobekoomiliste tegelaskonna kuidagi moodigi päästa. Aga kui sellest märgatavast veast mööda vaadata, siis ülejäänud ponnistustega võib vägagi rahule jääda.
Robert Zemeckise The Polar Express on senisest kolmikust kõige selgemini eristuvam nii lavastuse kui ka animatsiooni omapära poolest. Film kannatab meeletult ilmetu ja inetu näoanimatsiooni tõttu, aga lugu, lavastus ja
motion capture animatsioon paistavad silma kui originaalne kompott, et luua meeldejääv jõulufilm.
7/10
Performance capture
Tõsiasi on aga see, et enamik nendest filmidest pole siin blogis arvustusena ilmunud. Põhjus on taaskord vägagi lihtne: kiired ajad on kiired ajad. Teadagi, et kui väga midagi tahta, siis pole ükski takistus määrav.. Ütleme nii, et hetkel oskangi varjuda ainult kiirete aegade termini taha. Kiired ajad ehk pikad päevad = väsinud pea ja väsinud pea ei leia mitte kuidagi motivatsiooni filmidest kirjutada. Lühitekste ei tee aga ma mitte kunagi, kui PÖFFid, JAFFid ja HÖFFid välja arvata. Kui filmist kirjutan, siis kirjutan ikkagi võimalikult mitmetahulise lähenemisega nagu ma olen seda alati püüdnud teha. 
Ei suutnud mitte kuidagi kogu aasta peale ainult TOP 10 listi koostada, sest kui aus olla, siis kõik muljetavaldavad filmid lihtsalt ei mahuks ära. Aasta jooksul nähtuid tahaks kindlasti ka siin jagada, sest tõsist kulda leidus ohtralt nii PÖFFilt, Aasiast, Ameerikamaa indie-ja peavoolukinos kui ka teenekatelt ja muidu intrigeerivatelt režissööridelt, kellest nii mõnigi suutis kanda kinnitada minu lemmikute hulgas. Seepärast koostasingi seekord veidi põhjalikuma nimekirja ehk TOP 20 ja mainin lõpus ära ka veel mõningad filmid, mis kohe kindlasti väärivad auga teenitud kiiduavaldust. 
07-09-26%5D.JPG)
