Empire of the Sun 1987

Lavastaja: Steven Spielberg

Osades: Christian Bale, John Malkovich, Ben Stiller, Joe Pantoliano jne.

Aasta esimeseks filmiks enne RocknRolla´t valisin Steven Spielbergi 1987 aasta sõjadraama Empire of the Sun. Ei kahetse kordagi, et võtsin Filmiveebist nõu kuulda ja ära vaatasin, sest ei olegi pikka aega mõnda nii visuaalselt kui ka ematsionaalselt tugevat sõjafilmi näinud nagu see. Üsnagi tugeva tunde jättis ja peaks ka mainima, et nooruke Christian Bale sai oma rolliga suurepäraselt hakkama. Isegi juba noorena oli ta andekas.

Empire of the Sun jutustab loo noorest britist Jamie Grahamist, kes 1941 aasta Jaapani okupatsiooni käigus Shanghais eraldub oma vanematest ja satub jaapanlaste kätte vangi. Brittidele on moodustatud eraldi laagrid, kuhu viiakse ka Jamie. Enne vangistamist sõbrunes ta olude sunnil kahe ameeriklase Basie ja Frankiga, kes tema eest omal viisil mõnda aega hoolitsesid. Ka nemad satuvad koos Jamiega laagrisse ja seal tuleb neil koos elada läbi terve sõja kannatades nälga ja pidevat surma ning seda kõike näidatakse läbi väikese poisi silme.

Empire of the Sun´i juures oli kohe tunda, et Spielbergi käe all valminud, sest Spielbergi filmid on millegi poolest kuidagi inimlikumad ja kaasahaaravamad kui mistahes teised filmid. Film algas näilise rahuga ja üsna pea tungiski Jaapan Shanghaisse. Ümbritsevas möllus sattuski Jamie vanematest eraldusse ja elas mõnda aega oma vanas maja. Väike poiss ja kuhu sa ikka lähed, kui kuskile pole minna. Põgenedes kohaliku päti eest sattus Jamie kokku ameeriklase Frankiga, kes võttis ta kaasa oma elamusse teise ameeriklase Basie juurde. Franki kehastas Joe Pantoliano ja Basie´t John Malkovich. Üsnagi meeldiv oli kohata veel noori andekaid näitlejaid. Eriti just Malkovichi, kelle tundis temale iseloomuliku kõne järgi kohe ära. Õige pea sattusid nad kolmekesi õnnetul kombel jaapanlaste sõjavangideks. Seal sõbruneb Jamie ehk Jim kõigi elanikega ning on valmis abistama kõiki. Jamie ehk Jim on sõja suhtes erapooletu, sest ta imetleb Jaapani lendurite vaprust ja pealekauba on teda alati huvitanud lennukid. Laagriski annab ta otsemaid au Jaapani lenduritega kohtudes. Laagris levis pidev surm ja Jamie oli selle kõige tunnistajaks. Aja jooksul sai temast nn. vahemees laagris teatava austuse pälvinud Basie´le, kes plaanis põgeneda laagrist koos paari mehega. Endisest briti nooblist perest pärinevast poisist oli saanud kõige abivalvim, julgem ja uudishimulikum laagrielanik ning seda rõhutavad enamus, kes temaga koos aega veedavad. Märkasin ka Ben Stillerit, kellel oli küll pisikene roll, aga siiski oli teda piisavalt palju, et teda ära tunda.

Järgnev tekst sisaldab spoilereid - Bale erapooletu ja uudishimuliku poisina oli suurepärane. Jamie ehk Jimi tegelaskuju ise oli ise juba väga inimlik kogu selle sõjakoleduse ja üldiste kannatuste keskel. Kohati sisaldas film vägagi kauneid kaadreid nagu siis kui Jamie vaatas pealt kuidas USA lennukid laagrit pommitavad. Ise samal nii õnnelik, et saab näha lennukeid niivõrd lähedalt, kuigi samal ajal pommid lõhkesid ja lennukid möödusid ta pea kohalt. Oli veel teisigi kaadreid, mis jätsid üsnagi hea tunde. Meeldis ka koht, kus Jamie vaatas pealt Kamikazede au andmist ja kui nood hakkasid mingit hümni laulma, siis Jamie värava taga andis samuti au ning asus kaasa laulma. Võrratu stseen. Jamie lühikeseks jäänud sõprus jaapanlasega pärast laagri pommitamist andis kergesti mõista filmi erapooletut poolt ja väikese poisi ükskõiksust või pigem teadmatust vaenutsevate poolte suhtes. Ta küll soovis  sõja lõppu, aga ta pidas jaapani lendureid vaprateks ja austas neid. Päris alguses oli koht, kus Jamie oli sattunud jaapani sõdurite ette ja karjus neile, et annab alla. Sarnane stseen oli ka lõpus, kui laagrisse saabusid USA sõdurid, sest neilegi ta ütles seekord vaikselt, et annab alla. Laagrist pääsedes oli Jamie tundmatuseni muutunud, sest oli ta ju kaasa tundnud niivõrd paljudele inimestele ning näinud pidevat surma. Isegi ta vanemad ei tundnud teda alguses ära ja sama oli ka Jamiega. Laagris olles ta ütles, et ei mäleta oma vanemate välimust ning oma isaga uuesti kohtudes ta küll vaatas teda, aga pööras pea ära.

Sõda muutis paljusid. Basie põgenes lõpuks ja läks metsadesse varjule ning Jamie veidi kõrgist iseloomust ei olnud midagi alles jäänud.

Väga kaasahaarav ja kohati kaunis teos Spielbergi sulest.

9/10

Equilibrium

Equilibrium on Saksamaalt pärinev grupp, millelt on ilmunud kaks albumit. Põhiliseks muusikastiiliks on folk metal kombineeritud symphonic black metaliga. Aga mitte ainult, sest sisse on ka segatud erinevaid keelpille ja flööte ning muid teatud elemente Saksa traditdioonilistest meloodiatest.

Kaks albumit on küll väljas, aga ise olen põhiliselt kuulanud viimast, mis kannab nime "Sagas".

Tõsiselt meeleolukas ja kaasakiskuv teos minu meelest. Kuigi veel noor bänd, aga juba päris tasemel soundi ja rütmi saavutanud. Viimane album sisaldab ka paari instrumentaalset lugu, mis on mõnusad sümfoonilised folgi elemente sisaldavad palad. Isegi laulmata suudab Equilibrium üllatada. 

Video ka väljas. Albumilt  "Sagas"  lugu  "Blut Im Auge":

The Day The Earth Stood Still 2008

Lavastaja: Scott Derrickson

Osades: Keanu Reeves, Jennifer Connelly, John Cleese jne.

Eelmise aasta viimaseks kinofilmiks jäi mul suurejooneline ulmefilm The Day The Earth Stood Still. Nagu näha eelnevatest sellega seonduvatest postitustest, siis ma mingil määral ootasin TDTESS-i suure innuga. Originaalversiooni ei ole veel näinud, aga ma tahan mingil ajal ka selle üle vaadata. Uusversioon oli üpriski kobe, aga millegi pärast ei suutnud peale paari omapärase külje millegi erilisega üllatada. Kokkuvõttes mulle meeldis, aga filmi lõppedes ei saanud tõdeda, et oleks näinud midagi väga ahhetamapanevat ja originaalset. 

TDTESS sisu seisneb tulnukas Klaatu saabumises Maale ja selle elanike eksistensi küsimärgi alla panemises. Klaatu saabub nimelt hiiglasliku helendava keraga Maale. Kerast väljudes võtab ta inimkuju ning püüab inimestega läbi rääkida. Esialgi küll tulutult aga hiljem juba saab ta võimaluse rääkida USA esindajaga. Koos Klaatuga väljus kerast tohutu Klaatu kaitsja, kes reageerib igale vägivallatsevale teole tema ja Klaatu suhtes. Klaatu eesmärk on aga panna inimesed valiku ette, kas elda või mitte. Aeg hakkab otsa saama ja inimesed ei suuda kokkuleppele jõuda ning Klaatu on sunnitud ette võtma plaani, mis näeb ette inimkonna hävingu.

Näitlejate poolest oli TDTESS hea vaatamine, kuigi Keanu Reeves Klaatu rollis oli üsnagi tuim, aga siiski suheliselt huvitav. Reeves võib pealtnäha tunduda liigagi tavaline kui võrrelda eelnevate rollidega, kuid Reevesile oma kõne ja miimika eriti mitteinimlikul viisil tegi Klaatu kui tulnuka huvitavaks. Jennifer Connelly see eest on pea igas nähtud rollis ebatavaliselt hea nagu näiteks The Dark Water, Hulk ja House of Sand And Fog. Tema juures on mingi teatav võlu, mis ei jäta tama rolle külmaks. Will Smithi poeg oli laps nagu laps ikka. Milline ta veel siis olema peaks? John Cleese´i roll jäi küll väga väikeseks, aga siiski oli hea ka teda näha. Ei oodanudki teda just selles filmis, aga miks ka mitte. TDTESS paistiski silma heade rollisoorituste poolest. Mitte "väga" heade, aga siiski andekate näitlejate tavapäraselt head rollid.

 Muidugi paistis TDTESS suuresti silma ka oma eriefektide poolest. Eraldi tooks välja suur helendav kera ja Klaatu tohutu kaitsja, kelle vorm oli võib olla veidi kummaline, aga siiski tõeliselt efektne. Filmi alatooniks oli arusaadavalt jälle keskkonnakaitse. See rõhus just Maa looduse koha pealt, sest Klaatu ju tahtis neid säilitada ja tüütud inimolevused ära koristada. "Koristamine" algas minu jaoks tavapäratust kohast, sest ei arvanud Klaatu kaitsja seotust hävitustööga, eriti veel just sellise meetodiga. Ei hakka midagi spoilerdama, aga linna hävitav jõud oli kuskilt juba nähtud võte. Ei mäleta küll kust, aga olen raudselt sellist kuju (putukad) varem kohanud. Ka hävitustöö oli efektne vaatamine, sest kellele ei meeldiks näha suuremat sorti ehitiste hävitamist mitte millekski. Lõpp oli aga ettearvatav, aga kuna muud ei pakutud siis jäin rahule, kuid minu arust oleks saanud hoopis teisiti lõppu kujundada.

 Siiski ütleks, et üsnagi hea ulmekas, mida vaataks varsti isegi uesti. Ei olnud küll midagi rabavat, aga näitlejatööde ja mõningate sisu arengu külgede(peale lõpu) poole pealt pakkus siiski üsna huvi.

7/10