Ocean`s Twelve 2004

Lavastaja: Steven Soderbergh

Osades: Brad Pitt, George Clooney, Don Cheadle, Catherine Zeta-Jones jne.

Steven Soderberghi kelmitriloogia teine osa Ocean`s Twelve ei suutnud järgida 1. osa varju. Sellest on muidugi kahju, sest potentsiaali oli küllaga. Seeria teine röövilugu ei ole iseenesest sugugi halb, aga seda filmi võib nimetada siiski Eleveni ideel liugu laskjaks. Materdama ma ei hakka, sest kõik oli paigas nagu ennegi, aga pidev sisuliin läks kaduma ja enam tagasi ei tulnudki.

3 aastat on möödas Terry Benedict`i kasiinode seifi paljaks koorimisest ja nüüd on tulnud tasumise tund. Saadud raha on jagatud ja mõnel ka kulutatud. Benedict ei ole alla andnud ja Oceani meeskond on tal silme ees. Igaühelt nõuab ta tagasi röövitud raha ja pluss intress või muidu pole enam kedagi, kes võõrast raha saaks kulutada. Pealekauba ilmub välja kurikuulus Euroopa varas Nightfox, kes esitab Oceani meestele väljakutse. Olukord on keeruline ja mehed peavad oma naha päästmiseks lagedale tulema veelgi parema plaaniga, et võita legendi.

Loo mõte on hea, sest mis oleks veel parem järjeidee kui kättemaks. Kuid asjal on konks. Ja see konksuke hakkaski filmi allapoole tõmbama. Benedicti külaskäik ja surmaähvardus ajas Danny jalule ja nii tegi ka Rusty, kellel jäi pooleli saadud raha eest rajatud hotellindus või midagi sarnast. Endiste Las Vegase staaride kokkutulek oli üsna hea moodus, et muljetada ja aru anda kulutatud rahast. Nii mõnelgi oli raha juba manalateele läinud. Kõigele lisaks läheb röövitud summale otsa ka priske intress. Kokkutulek oli jällegi mõnusa huumoriga üle valatud ja sinnamaani kandis film veel end kenasti üleval. Oceani röövlibande leppis kokku ja üheskoos mindigi raha juurde teenima. Meeste uueks vastaseks sai Nightfox Vincent Cassel`i esituses, kelle olemasolu muutis filmi küll pingelisemaks, kuid samas ka segasemaks ja veidi ka jaburamaks. Filmi lisandus ka Rusty endine armastatu Isabel, kelle taaskohtumisrõõm oli üürike, sest naine oli vargustele spetsialiseerunud uurija ja kunagine petmine Rusty poolt tahtis kõvasti kätte maksta. See liin justkui sobis valatult, et vett segada, kuid Nightfoxi tegutsemine oli arvatavasti see kõige tähtsam. Oleks oodanud pigem Benedict`i verist kättemaksuplaani. No mitte verist, vaid pigem siis julma kättemaksu. Asi viidi aga nii kaugele, et Oceani rühm pidi vastu astuma vargale, kelle ego oli haavata saanud. Selline lähenemine ei meeldinud mitte üldsegi, kuid samas miks ka mitte. Nagu näha sai, siis 2. osa piirdus plaanimise, mitte läbiviimise poolega. Nighfoxile oleks saanud ju stiilsel viisil koht kätte näidata, aga tolle välja pakutud röövi läbiviimine osutus vägagi segaseks ja üldsegi mitte huvitavaks vaatemänguks. Erinevatel Oceani rühma tegelastel olid omad otstarved olemas, aga neid kasutati liiga vähe. Ocean`s Twelve kaotas minu arust miskipärast endise mitmekesisuse ja värvikuse. Toodi välja eriti raskendatud plaanid, et pääseda kuhugi võimatusse ruumi või midagi sarnast, aga röövi enda teostust oli vähe ja pealekauba lõpusirgel arusaadavaks muutunud kokkumäng mõjus pigem üleliigsena kui kavalana.

Aga palju uut oli samuti lisatud nagu see jant Julia Robertsi teesklemise ümber. Mõne külje poolest oli mõte päris hea, sest nii saab ju näitleja ennast kehastada, mis omakorda jällegi viitab 1. osa osatäitmistele, mis tundusid liialt mugavad olevat, eriti just Pitt`le ja ja Clooney`le. Kentsaks vaatepilt oli Bruce Willise ja Julia Robertsi püüdlik kokkumäng. Kuidagi ebasobilik tundus, sest Oceani filmid on eelkõige kelmikomöödiad, mitte niisama staaride lõbutsemine. Ei hakka ka ütlema, et Robertsi teesklemine oli halb idee. Seda ta ei olnud. Nightfoxiga joosti võidu, et saada käte vahele kuulus Coronation`i Muna. Kusjuures selle röövimisprotsess jäi eelmise osaga võrreldes üpriski kahvatuks. Ei tea, mis teise osaga juhtus, aga millegi pärast ei suudetud leida tasakaalu kõigi tegelaste ja vastaste vahel. Ilmusid hoopis imelikud olukorrad, mis kuhugi välja ei viinud. Endine sarm oli tänu peaosalistele olemas. Neist kõigist õhkus stiili ja vaimukust, kuid ka sellest jäi väheks, et ühe koha peal tammuv sisu edasi areneks. Nightfoxi tegelik pale oli mõnevõrra huvitav, aga tema õpetajal LeMarque`l oli kummaline plaan asjaosalisi ära kasutada ja oma kadunud tütrega kokku saada. Antud konteksti tundus see selgelt ebaveenev. Muidugi ei saa mööda vaadata filmi kavalatest plaanidest ja Oceani kamba professionaalsusest, aga lihtsalt kogu see uus röövidee ja selle põhjustaja ei olnud usutav. Filmi oli sisse pikitud mitmeid arukaid sissetungimisi, kuid kuidagi tagasihoidlikeks jäid nad kõik. Puudus ka suuremat sorti rööv, kus meeskond oleks end proovile pannud.

Ütleme nii, et Twelve oli nagu Eleven, aga siin puudus üks kindel pidepunkt, mille järgi juhinduda. Humoorikas ja lahe vaatamine sellegipoolest, sellest ei saa juba mööda vaadata, aga Eleven on selgelt parem.

6/10

Ocean`s Eleven 2001

Lavastaja: Steven Soderbergh

Osades: Brad Pitt, George Clooney, Don Cheadle, Andy Garcia, Elliot Gould jne.

Steven Soderberghi käe all on nii mõnigi huvitav teos valminud. Kõike ma kindlasti näinud ei ole, aga tema võimekust olen kohanud päris erinevates filmides. Narkoprobleeme lahkav Traffic, uusversioon Solarisest ja Ernesto Guevara revolutsioonist pajatavad filmid. Hiljuti sain Ocean`s Eleven`i triloogiaga ühele poole. Mul olid küll teatavad eelarvamused, et sellisest suurest staaride paraadist ei saa asja, kuid Soderberghi juhatusel valmis igati korralik filmiseeria stiilsest kambast ja nende kuulsusrikastest röövidest.

Esimeses osas vabaneb Danny Ocean vanglast ja otsustab röövida Las Vegase kasiinot. Väljavalituks osutub kurikuulsa Terry Benedict`i kolm kasiinot. Kolme kasiino ühisesse seifi on pea võimatu sisse pääseda, aga Ocean kogub kokku 10 meest eri aladelt ja ajaloo suurim rööv algabki peale.

George Clooney, Brad Pitt, Julia Roberts, Bernie Mac, Andy Garcia on vaid mõned nimed Patulinna kasiinoröövi osalistest. Mõneti üllatav oli näha niivõrd palju tuntuid nägusid ühes filmis. Isegi mõne nimi ei tulnud kohe pähe, aga nägu oli ikkagi tuttav. Casey Affleck poleks tollal suurt midagi mulle öelnud, aga nüüd tänu tema vahepealsetele filmidele jälgisin teda hoopis teisiti. Tema tegelaskuju oma vennaga olidki üldsegi kaks kõige koomilisemat tegelast, sest nood asetati iga tööotsa peale, mis nõudis aktiivset liikumist või lühiajalist ümberkehastumist. Mõnikord olid vennad Malloy`d maskeerunud üha ja sama inimese tarbeks. Lihtsalt hea koomikaga tüübid, kes lisasid röövi planeeringule vürtsi juurde. Clooney ja Pitt ehk Ocean ja Rusty olid kogu röövlibande ninamehed. Nemad organiseerisid rahvast kokku ja olid pea alati ühel nõul. Kokku saadigi 11 inimest nagu pealkirigi ütleb. Iga tegelane oli oma tuntava kiiksuga, mis sööbis mällu kogu filmi ajaks. Sõnaõigus anti kõigile 11 mehele. Mitte keegi ei jäänud ringist välja ja nähti vaeva, et vaatajale põhjalikult või piisaval määral tutvustada eriliste oskustega mõttekaaslasi. Rusty (Pitt) ja Ocean (Clooney) olid nagu vennad, sest vahel võisid nad justkui lugeda üksteise mõtteid ja vastata niimoodi, et Ocean alustab lauset ja Rusty lõpetab.

Need kaks olid ekraanil sõna otseses mõttes paras paar, sest miski neis klappis vägagi sujuvalt. Teiste seas tõusid tähtsale kohale Don Cheadle ja Carl Reiner. Cheadle on kindlasti koos Denzel Washingtoniga üks parimaid mustanahalisi näitlejaid. Alles nädal tagasi sattusin nägema Crash`i viimast poolt tundi ja võtsin vaevaks, et vaadata seda suurepärast filmi veidikenegi uuesti. Jällegi Cheadle paistis teiste seast kõvasti silma ja sama oli ka Ookeani seeria esimese osaga. Iga näitleja oli igati vormis, et olla väljapaistev. Päris palju rakendusi jagati Malloy vendadele, aga ühe suurima ja püsivama osa sai endale Carl Reiner, kes kehastas Saul Bloomi ning tema ülesanne oli teeselda huvitava nimega Euroopa miljonäri, ühte vaimukamat kattevarju kogu filmis. Näitlejat ennast nägin esimest korda, aga ta suutis maha panna parajalt värvika tegelase. Vennad Malloy`d väärivad samuti kiitust, sest nende vennaarmastusele kohane vennalik üksteise tagumine tasus end Benedicti tööotsa juures suurepäraselt ära. Iga liige andis midagi ebaharilikku juurde ning selle tulemusena sündiski päris värvikas ja stiilne rühm röövleid, kuigi vägisi jäi mulje, et iga näitleja täitis rolli enda äranägemise järgi.

Tundus, et Clooney ja Pitti tegelaskujud sobisid neile isegi liiga valatult ja jäigi arvamus, et nad üritasid võib olla kehastada iseennast. Vahel tuli see külg rohkem, vahel vähem välja, aga silma hakkas ikkagi. Nüüd aga suurejoonelise röövplaan, mis omas filmi juures äärmiselt tähtsat rolli, sest suure rööviga peaks koos käima ka kavalamat sorti plaan. Kavalaks Danny idee osutuski ja seda enamgi veel. Filmi jooksul käsitleti plaani etappide kaupa ja seega ei antud koheselt ette plaani tõelist suurust ja sõltuvust kõigest kirjapandust ja juhuslikust. Esmalt toimus 10 andeka inimese värbamine ning seejärel suunduti alles Las Vegasesse. Näitlejate rõõmsameelne olek muutis keerulise lihtsamaks, aga samas tuli Danny röövi läbiviimise meetod avalikuks järkjärgult, mis omakorda keeras pinget juurde, sest ei osanud ette ennustada ees ootavaid pöördeid. Arukalt koostatud võrgustik, sest nii ei saa palju ette aimata. Vahel võib isegi midagi päris segamini minna, aga film suutis igasugused augud korvata. Tuletab meelde mõnda krimisarja nagu C.S.I, kus toimub roim ja siis tükk tüki haaval korjatakse pusle kokku. Ocean`s Eleven hiilgas tegelaste rohkuse ja mitmekesisusega, aga kohati jäeti kasiino röövimisest mulje, et sellist mõõtu ettevõtmine on köömes tegevus. Aga film on film ja seal saab ju kõike teha. Peaasi, et asi oleks loogiline. Nii vähemalt minu meelest suudeti ette näidata. Asi on lihtsalt selles, et liigne lihtne suhtumine muutis kasiino röövimise jaoks tehtud pingutused veidi ebaolulisteks.

Tulemus oli siiski vaatamata kõigele märkimisväärselt andekas. Ookeani 11 meeskond ehitas harjutamise otsatarbeks täpse koopia Benedicti seifist ja see muutus röövi käigus väga oluliseks vahendiks, et petta jälgivaid silmu. Raha toodi välja umbes nii nagu eelkäijad. Ainuke vahe oli see, et keegi ei langenud võimude haardesse. Andy Garcia halva kuulsusega kasiinoomanikuna oli tähelepanuväärne. Ta on märgatavalt vanemaks jäänud, kuid energiat ta paistab küllalt jätkuvat. Külma närviga mees, kes valitses oma kasiinosid raudse haardega, aga Danny Ocean suutis isegi tema pihtide vahele jäädes ajada Benedict`il harja punaseks ja enesevalitsus oligi läinud. Matt Damon pisivarga Linuse rollis osutus kaunis abituks ja kohmetuks, aga see tuleb arvatavasti Jason Bourne jõulise esituse pärast, mis on siiani jäänud eredalt meelde. Seepärast oligi raske teda ette kujutada rahuliku ja tagasihoidlikuna. Reuben Tishkoff oli endine kasiinoomanik, kes kättemaksu pärast rahastas Oceani röövi. Tishkoffina sai näha Elliot Gould`i, kelle esituses oli omalaadse suurvärgiga vanamees otse kümnesse. Enne lõputiitrid nauditi vaadet purskaevule ja mindigi laiali.

Plaani areng ja lõpplahendus olid täpselt nii tugevad nagu filmgi. Kui pinge läks nõrgemaks, siis sama juhtus ka plaani tõsiseltvõetavusega. Seda õnneks palju ei juhtunud ja pean tõdema, et staaride paraad sai hakkama stiilse ja kavala kelmikomöödiaga. Soderberghi filmina muutus Ocean`s Eleven mitmekesiseks ja huvitavaks pealaest jalatallani, aga liigne lõtvus röövi suhtes kahandas veidikene filmilikku usutavust.

7/10

The Machinist 2004

Lavastaja: Brad Anderson

Osades: Christian Bale, Jennifer Jason Leigh, John Sharian jne.

Christian Bale on jäänud silma erilise pühendumisega. Seda tõestavad kaks filmi: The Machinist ja Rescue Dawn. Rescue Dawn on juba ammu vaadatud, aga luupainajalik müsteerium Machinist sattus alles hiljaaegu vaatamisjärjekorda ning tõsiasi, et Bale`i välimus kannatas selle filmi tõttu tohutult, kutsus kohe vägisi mind ligemale. Brad Anderson on suhteliselt tundmatu nimi ja tema käe all polegi midagi erilist valminud, kuid The Machinist osutus olema just selline maiuspala nagu mulle meeldib. Küsimusi tekitav, äärmiselt veider ja kahtlase materiaalse väärtusega otsast lõpuni.

Trevor Reznik ei ole aasta otsa maganud ja ta on selle aja jooksul kaotanud ka üle poole oma kehakaalust. Töötades päevast päeva tehases masinate keskel hakkab Trevor kahtlema oma mõistuses, sest ta kipub pidevalt nägema ja tundma asju, mida tegelikult ei ole. Isegi ilmingute suhtes ei ole ta kindel, mis on ja mis ei ole tõelisus. Üha raskem on vahet teha reaalsusel ja unenäol.

Üldjuhul mulle müsteeriumid meeldivad, kuid mitte igaüks, sest tänapäeval peab film olema suuteline näitama leidlikust ja nutikust. Seda ei jätku just iga filmi jaoks, aga The Machinist on kindlasti pea igas mõttes mõistatuslik ja unenäoline elamus igale müsteeriumi austajale. Filmi suurimaks trumbiks on Bale`i näitlejatöö ja kõhedusttekitav visuaalne külg. Bale võttis oma rolli jaoks kõvasti kaalust alla ja tulemus oli härivalt jube vaatepilt. Kujutage ette Bale`i kõndimas ringi jubeda kondikubuna. Nälgimise põhjus oli seotud filmi lõpupüandiga. Nii et palju ei saagi kirjutada selle kohta. Reznik oli tavaline tehasetööline, kes selgitamata põhjustel pidevalt kõhnus. Mees ise ka paistis justkui mitte teadvat oma olukorra tõsidusest. Tema füüsiline seisukord ei tekitanud mehele piinu, kuid ega vaatepilt just kena ei olnud. Bale`i näitlejatöö oli üle ootuste väga tasemel. Olen teda mitmetes suurtes filmides näinud, kuid väiksemate, aga sügavamate rollide peale ei ole ma eriti tihti sattunud. Haiglase välimusega Trevor Rezniku osatäitmisega sai Bale huvitaval kombel suurepäraselt hakkama. Bale`ile omane kehakeel ja näoilme töötasid rolli jaoks meeletult hästi.

Kuigi Rezniku osas ongi Bale arvatavasti kõige eristuvam oma eelnevatest ja järgnevatest töödest. Läbi eri filmide tuntav iseloomulik joon on küll olemas, aga The Machinist`is oli ta hoopis teine inimene. Film hargnes lahti rahuliku hooga, kuhu pilluti sisse reaalsuse piirimail tegutsevad ilmingud. Kordagi ei saanud päris kindel olla, et Rezniku silme ees toimuv on päris või tema enda kujutlusvõime vili. Ivani tegelaskuju ilmumine oli kõige häirivam, sest tema suhtes ei olnud ma kuni tõe välja ilmumiseni päris kindel. Ivan töötas Reznikuga samas tehases või nii ta vähemalt ütles. Tema kahtlane irve ja käitumine viisid lõpuks täieliku mõistmiseni, aga enne püanti ei suutnud ma Ivani otstarvet kindlaks määrata. Omad kahtlused või õigemini teooriad olid olemas, aga mitte eriti vettpidavad. The Machinisti saabki kõige paremini nautida, kui alustad vaatamist puhta lehena, sest muidu tekivad liigsed spoilerdamismõtted pähe. Nii ma enam-vähem tegingi. Teadsin ainult kõhnast Bale`st ja muud mitte. Reznik nägi asju, mille olemasolus ta ei olnud sugugi kindel.

Algselt ei osanud ta üldsegi kahelda, sest kõik tundus olevat kellegi kättemaksuplaani moodi. Ivan ja õnnetus töö juures olid loomulikud, kui välja arvata Ivani pidev ilmumine ja kadumine. Rezniku ainsaks vestluskaaslaseks oli lennujaama kohviku töötaja Marie, kelle juurde läks ta pea alati õhtust sööma, kuigi ta ei puutunud oma toitu mitte kordagi. Reznikus süvebes pidevalt paranoia kõige suhtes ning pikapeale ei suutnud ta enam mitte kedagi usaldada. Kõige oskuslikum oli vihjete edasi andmine, sest kordagi ei reedetud filmi alustala, vaid alati mindi ümber nurga. Filmis oli ka päris palju varjatud vihjeid, mille peale saab tulla alles pärast lõppu. Visuaalne pool rõhutas sinakat, võib olla isegi teatavat tööstuslikku tooni. Film kulges rahulikult ja suhteliselt loomulikult. Seda rahu häirisid kahtlustäratavad seigad, mis rõhutasid pidevalt sürreaalsusele, kuid jällegi ei saanud olla täiesti kindel, mis ekraanil toimub. Lisaks kõhnumisele kannatas Reznik unetuse all. Ta ise ütles, et ta ei ole maganud aasta aega ning see asjaolu juba isegi veidi aitas filmile valgust heita, kuid maailmas, kus iga järgmine tegevus on küsitava eesmärgiga, on raske uskuda ka ainsat valgust, mis filmi ilmub. The Machinist ei olnud hirmutav ega verine, aga siin domineeris haiglaslik õhkkond, mis ümbritses eelkõige Reznikut.

Külmakapi uksele poomismängu tekkimine oli siiski veidi hirmutav, sest see aina jätkus ja jätkus. Ei saagi palju sisu kohta kirjutada, sest iga liigne sõna võib tähendada spoilerdamist. Lavastajatöö ja stsenaarium olid suurepärased. Eriti just stsenaarium, mille osav manipuleerimine haarab vaataja endasse ja siis kohutab lõpupüandiga niivõrd huvitaval kombel, et pole kohe sõnu. Bale tegi kindlasti oma karjääri parima rolli. Niivõrd kummalisena ei olegi ma teda varem kohanud ning tundus, et ta võtisoma osa äärmise tõsidusega. Mis siin ikka salata, ta sai hämmastavalt hästi hakkama unetuse ja kõhnumise all kannatava mehena, keda ümbritses luupainajalik maailm. Lõpusirgele jõudes hakkas muidu väga segane sisu selginema ja lõplik valgustus oli mulle selgemast selgem. Tagantjärele mõeldes sai hästi eri punkte ühendada ja terviklik lugu oligi käes. Teostus oli kunstilises mõttes väga professionaalne. Pikad ja vaiksed stseenid, visuaalselt kõhedad tegevuspaigad ja erinevad sümbolid, mis vihjasid filmi selgitamisele minevat sisu. Lõpus valgesse tuppa jõudmine tähendas arvatavasti teenitud karistuse saamist, kuigi ma arvan, et vaene mees kannatas oma teo eest juba niigi.

Tõeliselt haige müsteerium, mis pole võib olla igaühele, kuid ühele tõelisele filmisõbrale läheb kindlasti peale.

9,5/10