Hunger 2008

Lavastaja: Steve McQueen
Osades: Michael Fassbender, Stuart Graham jne.

Niisiis, kätte on jõudnud kolmanda Ühise filmivaatamise aeg ja seekordseks valituks sai meilgi PÖFF-il linastunud Hunger, mis oli mulle huvi pakkunud juba eelnevalt.
Film jutustab näljastreigist, mida korraldasid IRA vangid eesotsas Bobby Sandsiga. Vnglaelu ei ole meestele lihtne, sest nende elamine püütakse võimalikult talumatuks muuta. Bobby Sands alustab näljastreiki ja ta on valmis ka lõpuni minema.Inglise filmid on mulle alati südamelähedased olnud. Ma ei teagi miks, aga mingi teatud sorti võlu on neil minu jaoks kogu aeg olemas olnud. Ja Hunger ei olnud erand. Esmalt tooks välja pikaldase ja mõtlikud kaadrid, mis andsid minule kui vaatajale palju mõtlemisruumi. Võigas julmus oli märgatavalt häiriv, aga siiski julge ning tõeliselt otsekohene, mis lisas filmile hoopiski teise tooni. Kohati hakkas film dokumentaalkaadreid meenutama, sest kõik mis ekraanile ilmus oli kohati ikkagi väga realistlik. Rõhku lisas ka kollakas või siis vastavalt hall visuaalne külg, mis andis vanglale, nagu seda kujutati, isikupärase varjundi. Filmi ülesehitus jagunes pooleks: algul tutvustati õige lähedalt vangla siseelu ja siis Bobby Sandsi ristiretk. Brutaalsusest puudu ei jäänud. Muidugi ei hakatud siin kedagi veristama või slasherile omaselt amputeerima, aga siin filmis kujutatud vägivald vangide suhtes oli brutaalne puhtinimlikus mõttes. Pidevad jõhkrad peksmised vangivalvurite poolt, omaenda rooja sees elamine, nälg ning lootusetus lisas filmi tohutult hea seest õõnsaks tõmbava tunde, mida ma ei mäletagi, et oleksin hiljuti mõne filmi puhul niimoodi tundnud. Vanglale omane külm ja rõske atmosfäär andis tuntavalt haiglast masendust ja piinlemist edasi.
Bobby Sands, keda kehastas Michael Fassbender, oli üsnagi huvitav tegelane. Eriti tasuks ära mainida tema ja ühe teise mehe vahelise dialoogi ning sellele järgnenud Sandsi monoloogi, mis oli küllaltki omapärane seik ning üsnagi tähendusrikka mõttega. Mees selgitas pikalt ja laialt oma põhimõtte lahti, sest vestluskaaslne ei leidnud mitte kuidagi streigis mõtet olevat. Fassbender oli mulle hirmus tuttav kusagilt, aga igal juhul tegi see mees tõsiselt hea rolli. Filmis päris palju esinenud pikaldased stseenid oli kohati väga kummastavad ja oma suures vaikuses eriliselt mõjuavaldavad. Tooks ka välja ühe päris pikka ja kummalise põranda koristamise vangide uriinist, mis oma pikkusega ei häirinudki, sest huvitav oli vaadata ühes filmist sellist omapära. Näljaperoodi oli endalgi piinav vaadata, sest Sands nägi ühe süveneva näljutamise järel lihtsalt kohutavalt häriv välja. Huvitavalt ja omalaadselt oli leitud viis, kuidas näidata Sandsi piinu. Nimelt tema valust tuikumise jooksul oli tagaplaanil ühel hetkel näha ringi lendavaid vareseid, mis Sandsi piinlemisega rütmis liikusid.

Filmi täitnud armutu vägivald ja ropud elutingimused ning iga tegevuse pikk, detailne ja tsenseerimata kujutamine moodustas minu jaoks ühe tõeliselt meeldejääva ning mõtliku teose.
9/10

The Haunting of Molly Hartley 2008

Lavastaja: Mickey Lidell
Osades: Haley Bennett, Jake Weber jne.

Ei tea miks, aga miskipärast tekkis huvi selle õuduka vastu. Trailer tundus nagu ta tundus. Võttis veidi kahtlema, aga ma ei oleks oodanud, et THOMH suudab olla niivõrd korralik ajaraisk. Teinekord niimoodi õudukaid paljalt traileri järgi kohe kindlasti ei vaata. Vähemalt sain uue tõenduse, et jätkata oma senist taktikat. Nimelt kipun ma vaatama ja arvustama enam-vähem peaaegu alati filme, millest olen kuulnud ainult head või tean et tegemist on väärtfilmiga.
Filmi peategelaseks on Molly, kelle süvausklik ema pussitab tütart ning saadetakse siis hullarisse. Aastaid hiljem avastab Molly, et ta kuuleb hääli ja näeb nägemusi ning ta on kindel, et see on seotud ta emaga. Tulebgi välja kuratlik plaan, mille Molly vanemad kogemata sõlmisid tütre sündimisel.
Alguses oli veel huvi filmi sisu arenemise suhtes, aga ühe mööduvate minutitega mõistsin, et olen valinud oma õhtuseks vaatamiseks ikka väga vale filmi. Ei oles elline inimene, kes poole pealt vaatamise lõpetab, aga kinni panemise mõte torkas tihti pähe. Mis selles siis nii halba oli? Ütleme nii, et kogu film oli seostanud end just karja tiinekatega ühes koolis, kuhu "uus ja tundmatu" Molly oli saabunud õppima. Kohutavalt hakkas häirima see nn. olelusvõitlus, mis pidavat vähemalt USA filmide järgi seal koolides toimuma. Tüüpiline, täiesti tüüpiline. Vahepeal oli tunne, et vaatan mingisugust suhteseriaali. "Õudusmomendid" asja paremaks ei teinud, sest need oli liigagi läbinähtavad ja tänu sellele hakkas film venima. Tolle Mollyga oli see lugu, et ta kippus oma häälte kuulmise ja ninaverejooksuga närvidele käima, sest iga järgmine sündmus oli seotud nutva Mollyga, kes kas siis WC`s istus või tänaval jooksis. Igatahes see film võiks olla vabalt otse DVD-le minev, aga ma vaatasin järgi ning see vist jõudis isegi kinodesse. Mõte oli isegi kõlblik, kuid auklik. Pidevad selgitamatud ilmumised Molly ema poolt, kes tegelikult istus siini hullaris ja mõned teised loogikavead augustasid filmi päris kenasti. Veidi imelik, et ema vabalt Mollyt kiusamas käis, sest midagi üleloomulikku tema juures ju ometigi ei olnud. Mis siis veel? Mollyt ajasid taga pidevad luulud ja lõpuks tuli välja, et pool tema sõpruskonnast olid satanistidega kambas, mis lisas seda (sarkastiliselt)ohoo-efekti juurde. Lõpuks saigi Molly oma kogu filmi aja korrutatud saatusega ühele poole ja ei teinud teist nägugi. Filmi mõte seisnes selles, et kui Molly saab 18 aastat vanaks, siis kuulub ta hing saatanale ning seetõttu ta ema nii väga teda pussitada tahtiski. Film käitus antud teemaga tuimalt ja igavalt ümber ning peale paari naeruväärse hirmukoha, ei pakutud peale teismelisete suhtedraama midagi muud põnevat.Tobe film tobedate ja etteaimatavate tegelastega ning see niinimetatud õudus mattus nohuse tiinekate eluolu alla. Ma vaatan, et suutsin isegi nii pika teksti kirjutada. Oma aega ja vaeva oli küll mõttetu kulutada, aga kui juba oma blogi olemas, siis võib ju igasugustest filmidest kirjutada.

The Haunting of Molly Hartley
3/10

Flags of Our Fathers 2006

Lavastaja: Clint Eastwood
Osades: Ryan Philippe, Adam Beach, Jamie Bell jne.

Mingi aeg tagasi ütlesin endale, et vaatan viimaks Eastwoodi kaks sõjadraamat lõpuks ära. Letters From Iwo Jima´ga jõudsin ühele poole, aga Flags of Our Fathers´iga hakkasin venitama kuni jõudsin eilse päevani, kui ma lõpuks oma lubaduse lõpule viisin. Eks ma ootasin ka sellest filmist sarnast elamust, mida pakkus Kirjad..., aga kahjuks seda ma ei saanud. Mitte et film oleks pettumus olnud, aga Meie isade... oli mõnevõrra võõra teemaga ja ülistava tooniga, mis mulle nüüd erilist erutust ei pakkunud. Aga siiski, see oli ju Eastwood...Film leiab astet nii Iwo Jimal toimunud sõjategevuses kui ka USA pinnal. Peategelasteks on 6 sõdurit, keda pildistati USA lipu heiskamisel ühe mäe otsas. Patriootiline pilt jõuab sõjast kurnatud Ameerikasse ja meedia vahendusel saab sellest ühest pildist ülistuslaul võitlevatele ja langenud sõduritele. Need sama kuus sõdurit toimetatakse kodumaale ja nende ümber hakkab käima raha kooriv ja sõdureid ülistav kampaania, mis paneb sõdurite kannatused tõsiselt proovile.
Esmalt arvasin, et tegemist on suures plaanis sõda kujutava filmiga, aga tegelikult taandusid sündmused pigem 50/50 peale, sest enamus tegevusest toimus siiski sõdureid ümbritseva meediatsirkuse ümber. Filmi enda eesmärk oli näidata, kuidas 6 meest peavad taluma ahnust ja arusaamatust samal ajal kui sõbrad kivisel saarel surevad. Moraal oli üsnagi selge. Kangelased ei ole mitte lippuheiskajad, vaid need, kes surid piinades vulkaanisaarel. Põhirõhk kogu filmis keskenduski just sellele, mis mulle erilist pinget just ei pakkunud. Kõik nad olid erinevad inimesed. Osa neist mingil määral nautis seda suurt tähelepanu, mis kaasnes pildi avalikustamisega, aga mõned neist jällegi suhtusid sellesse tülgastavalt, sest nemad ei ole ju ometigi mingisugused kangelased, keda peab tingimata ülistama nagu ma ei tea mida. USA´l oli raha otsakorral ja tänu pildile hakati rahvale sõja õiglast eesmärki sisse süstima ning seda kajastas eelkõige pidev ahnus. Liigne tähelepanu ja oma kamraadide mahajätmine tekitas kuues mehes ainult süümepiinu. Üks nendest nautis seda ja püüdis ka teisi panna kogu šõuga kaasata. Eriti kannatas toimunud kampaania jooksul aus indiaanlane, keda poleks pidanud tegelikult sõjatandrilt ära toomagi.
Vulkaanisaarel toimunud võitlust kujutati kenasti, ilusa visuaalse poole ja efektsusega, aga seda kõike jäi hirmus väheks. Mitte et see niivõrd oluline oleks, aga see niiöelda patriootide ärakasutamise teema jäi võõraks ja mitte eriti kaasahaaravaks. Mõlemad filmid olid hoopiski teist masti. Kui Kirjad... oli tugev tegelastele pühendunud ja karmi sõjatraagikat kujutav draama, siis Meie isade... oli pigem poliitiline kui sõjaline ning kuigi mõte oli iseenesest huvitav, siis teostus oli kahjuks mõnevõrra igavavõitu. Huvitav, kuid liigselt ärakasutamisteemat lahkav. Eks see filmi mõte oligi, et näidata kuidas sõduritega ümber käidi, et võimalikult palju raha teenida jne, aga samas pean tõdema, et selline käsitlus ei ole just midagi väga erilist ning minu jaoks ei olnud tunda eriti Eastwoodi andekat kätt. Näitlejatööd oli korralikud. Eriti meeldis Adam Beachi roll, sest too oli vast kõige sümpaatsem. Märkasin, et siin filmis olid enamus näitlejad just need, kes olid varem sõjafilmides osalenud. Oma moraal oli filmil olemas ning lõpp andis seda väga kenalt mõista.

Ei noh, mida siis veel? Hea film ikkagi, aga mitte just midagi väga erilist Clint Eastwoodi filmivaramust.
7/10
See ongi siis see kurikuulus pilt.