Rambo IV 2008

Lavastaja: Silvester Stallone

Osades: Silvester Stallone, Julie Benz, Paul Schulze jne.

Jah, Ramboga on selline lugu, et varasemaid osi ma eriti ei mäletagi, kuid ma olen kogu aeg teadnud, et Rambot keegi juba naljalt maha ei murra ja kui tema lõpetab, siis selja taga on suur ja lai vererada. Noh, sama oli ka Rambo 4-nda osaga, kuid miskipärast otsustas väärikas eas Stallone pigistada uusimast osast välja brutaalset vägivalda ja midagi enamat kahjuks alles ei jäänudki.

John Rambo on juba pikemat aega elanud Tais rahulikku ja idüllilist elu. Järsku saabub temalt abi paluma rühm kristlasi, kellel on kindel eesmärk suunduda Birma sõjakoldesse ja aidata neid, kes end ise aidata ei saa. Rambo püüab keelduda, kuid siiski viib kristlased sõjatsooni. Õige pea jäävad nad aga kadunuks ning kohale saadetud palgasõduritega suundub oma endisele elule seljakeeranud Rambo taas tegema seda, milleks ta oli loodud.

Rambo IV on vast kõige verisem linalugu, mida olen suurel ekraanil näinud. Inimkehatükid ja igasugused teised lihakäntsakad olid tihedad külalised selles uusimas Rambo seikluses. Algus oli tegelikult minu jaoks paljutõotav, sest soriti veidi ka Johni minevikus ja püüti esile tuua tema allasurutud viha ja jõudu. Ütleme, et pool filmi oli täiesti meelepärane, aga kahjuks avastasin õige pea et vaene sõjard Rambo jääbki antud filmis lihtsalt sõjardiks ja ei millekski muuks. Kaastunde alatoon kumas küll päris selgelt, kuid kogu hullumeelse veristamise pärast kadus igasugune tunne, et Rambo tegutseb üllal eesmärgil. Ei olnud aegagi sellele mõelda, sest põhirõhk oli inimväärikuse mahatallamisel ja võimalikult kohutaval sealsete olude kujutamisel. Ega see polegi iseenesest halb mõte, kuid filmi mõtte summutas lihuniku kombel inimeste tükeldamine ja selle kujutamine võimalikult reaalse ja efektsena. Tekkis küsimus, milleks see kõik vajalik on? Ju siis Stallonele meeldib näidata puust punaseks ette, kuidas maailmaasjad päriselt käivad. Mis siis et kõik on üle võlli keeratud ja ega vaataja peale vinge verise actioni midagi muud ei märkagi. Algus oli nagu tõsisem, aga seegi kadus kiiresti tapatalgute ilmumisega.

Hea oli jälle näha  John Rambot tegutsemishoos, kuid lõpus kauemat aega kestnud kõmmutamine tüütas õige pea lihtsalt ära, sest mees ju lihtsalt seisis vihase näoga ja lasi kuulidel voolata. Esmasel korral olin filmist vägagi positiivsel arvamusel, sest kõik nähtu oli ühe actionfilmi kohta lihtsalt meeletu. Eile teist korda vaadates sama tunne mind ei tabanud ja Rambo uusim osa jättis üldiselt külmaks. Muidugi ei saa mööda vaadata asjaolust, et uue Ramboga tegi Stallone head tööd ja tõi vaatajatele tohutu meelelahutusliku mürgli, mille väärtus seisneb siiski tõesti ainult märulis. Visuaalne pool ja kaameratöö oli filmile vägagi sobilik, sest sai koheselt kätte vastava tunde, mis tekitas parajalt vastikust, kuid ka suurel hulgal kaasahaaravust, kuid viimatimärgitu jäi esmase vaatamise juurde. Tühi tunne jäi kripeldama filmi lõppu jälgides, aga õnneks Rambo tagasipöördumine koju soojendas veidi halba muljet ülejäänud filmist.

 Värske Rambo oli lihtsalt märul, ei midagi muud, kuid õnneks vägagi suurte mõõtmetega mürgel, mida võib puhtalt möllu pärast vaadata küll.

6/10