Ocean`s Twelve 2004

Lavastaja: Steven Soderbergh

Osades: Brad Pitt, George Clooney, Don Cheadle, Catherine Zeta-Jones jne.

Steven Soderberghi kelmitriloogia teine osa Ocean`s Twelve ei suutnud järgida 1. osa varju. Sellest on muidugi kahju, sest potentsiaali oli küllaga. Seeria teine röövilugu ei ole iseenesest sugugi halb, aga seda filmi võib nimetada siiski Eleveni ideel liugu laskjaks. Materdama ma ei hakka, sest kõik oli paigas nagu ennegi, aga pidev sisuliin läks kaduma ja enam tagasi ei tulnudki.

3 aastat on möödas Terry Benedict`i kasiinode seifi paljaks koorimisest ja nüüd on tulnud tasumise tund. Saadud raha on jagatud ja mõnel ka kulutatud. Benedict ei ole alla andnud ja Oceani meeskond on tal silme ees. Igaühelt nõuab ta tagasi röövitud raha ja pluss intress või muidu pole enam kedagi, kes võõrast raha saaks kulutada. Pealekauba ilmub välja kurikuulus Euroopa varas Nightfox, kes esitab Oceani meestele väljakutse. Olukord on keeruline ja mehed peavad oma naha päästmiseks lagedale tulema veelgi parema plaaniga, et võita legendi.

Loo mõte on hea, sest mis oleks veel parem järjeidee kui kättemaks. Kuid asjal on konks. Ja see konksuke hakkaski filmi allapoole tõmbama. Benedicti külaskäik ja surmaähvardus ajas Danny jalule ja nii tegi ka Rusty, kellel jäi pooleli saadud raha eest rajatud hotellindus või midagi sarnast. Endiste Las Vegase staaride kokkutulek oli üsna hea moodus, et muljetada ja aru anda kulutatud rahast. Nii mõnelgi oli raha juba manalateele läinud. Kõigele lisaks läheb röövitud summale otsa ka priske intress. Kokkutulek oli jällegi mõnusa huumoriga üle valatud ja sinnamaani kandis film veel end kenasti üleval. Oceani röövlibande leppis kokku ja üheskoos mindigi raha juurde teenima. Meeste uueks vastaseks sai Nightfox Vincent Cassel`i esituses, kelle olemasolu muutis filmi küll pingelisemaks, kuid samas ka segasemaks ja veidi ka jaburamaks. Filmi lisandus ka Rusty endine armastatu Isabel, kelle taaskohtumisrõõm oli üürike, sest naine oli vargustele spetsialiseerunud uurija ja kunagine petmine Rusty poolt tahtis kõvasti kätte maksta. See liin justkui sobis valatult, et vett segada, kuid Nightfoxi tegutsemine oli arvatavasti see kõige tähtsam. Oleks oodanud pigem Benedict`i verist kättemaksuplaani. No mitte verist, vaid pigem siis julma kättemaksu. Asi viidi aga nii kaugele, et Oceani rühm pidi vastu astuma vargale, kelle ego oli haavata saanud. Selline lähenemine ei meeldinud mitte üldsegi, kuid samas miks ka mitte. Nagu näha sai, siis 2. osa piirdus plaanimise, mitte läbiviimise poolega. Nighfoxile oleks saanud ju stiilsel viisil koht kätte näidata, aga tolle välja pakutud röövi läbiviimine osutus vägagi segaseks ja üldsegi mitte huvitavaks vaatemänguks. Erinevatel Oceani rühma tegelastel olid omad otstarved olemas, aga neid kasutati liiga vähe. Ocean`s Twelve kaotas minu arust miskipärast endise mitmekesisuse ja värvikuse. Toodi välja eriti raskendatud plaanid, et pääseda kuhugi võimatusse ruumi või midagi sarnast, aga röövi enda teostust oli vähe ja pealekauba lõpusirgel arusaadavaks muutunud kokkumäng mõjus pigem üleliigsena kui kavalana.

Aga palju uut oli samuti lisatud nagu see jant Julia Robertsi teesklemise ümber. Mõne külje poolest oli mõte päris hea, sest nii saab ju näitleja ennast kehastada, mis omakorda jällegi viitab 1. osa osatäitmistele, mis tundusid liialt mugavad olevat, eriti just Pitt`le ja ja Clooney`le. Kentsaks vaatepilt oli Bruce Willise ja Julia Robertsi püüdlik kokkumäng. Kuidagi ebasobilik tundus, sest Oceani filmid on eelkõige kelmikomöödiad, mitte niisama staaride lõbutsemine. Ei hakka ka ütlema, et Robertsi teesklemine oli halb idee. Seda ta ei olnud. Nightfoxiga joosti võidu, et saada käte vahele kuulus Coronation`i Muna. Kusjuures selle röövimisprotsess jäi eelmise osaga võrreldes üpriski kahvatuks. Ei tea, mis teise osaga juhtus, aga millegi pärast ei suudetud leida tasakaalu kõigi tegelaste ja vastaste vahel. Ilmusid hoopis imelikud olukorrad, mis kuhugi välja ei viinud. Endine sarm oli tänu peaosalistele olemas. Neist kõigist õhkus stiili ja vaimukust, kuid ka sellest jäi väheks, et ühe koha peal tammuv sisu edasi areneks. Nightfoxi tegelik pale oli mõnevõrra huvitav, aga tema õpetajal LeMarque`l oli kummaline plaan asjaosalisi ära kasutada ja oma kadunud tütrega kokku saada. Antud konteksti tundus see selgelt ebaveenev. Muidugi ei saa mööda vaadata filmi kavalatest plaanidest ja Oceani kamba professionaalsusest, aga lihtsalt kogu see uus röövidee ja selle põhjustaja ei olnud usutav. Filmi oli sisse pikitud mitmeid arukaid sissetungimisi, kuid kuidagi tagasihoidlikeks jäid nad kõik. Puudus ka suuremat sorti rööv, kus meeskond oleks end proovile pannud.

Ütleme nii, et Twelve oli nagu Eleven, aga siin puudus üks kindel pidepunkt, mille järgi juhinduda. Humoorikas ja lahe vaatamine sellegipoolest, sellest ei saa juba mööda vaadata, aga Eleven on selgelt parem.

6/10

Ocean`s Eleven 2001

Lavastaja: Steven Soderbergh

Osades: Brad Pitt, George Clooney, Don Cheadle, Andy Garcia, Elliot Gould jne.

Steven Soderberghi käe all on nii mõnigi huvitav teos valminud. Kõike ma kindlasti näinud ei ole, aga tema võimekust olen kohanud päris erinevates filmides. Narkoprobleeme lahkav Traffic, uusversioon Solarisest ja Ernesto Guevara revolutsioonist pajatavad filmid. Hiljuti sain Ocean`s Eleven`i triloogiaga ühele poole. Mul olid küll teatavad eelarvamused, et sellisest suurest staaride paraadist ei saa asja, kuid Soderberghi juhatusel valmis igati korralik filmiseeria stiilsest kambast ja nende kuulsusrikastest röövidest.

Esimeses osas vabaneb Danny Ocean vanglast ja otsustab röövida Las Vegase kasiinot. Väljavalituks osutub kurikuulsa Terry Benedict`i kolm kasiinot. Kolme kasiino ühisesse seifi on pea võimatu sisse pääseda, aga Ocean kogub kokku 10 meest eri aladelt ja ajaloo suurim rööv algabki peale.

George Clooney, Brad Pitt, Julia Roberts, Bernie Mac, Andy Garcia on vaid mõned nimed Patulinna kasiinoröövi osalistest. Mõneti üllatav oli näha niivõrd palju tuntuid nägusid ühes filmis. Isegi mõne nimi ei tulnud kohe pähe, aga nägu oli ikkagi tuttav. Casey Affleck poleks tollal suurt midagi mulle öelnud, aga nüüd tänu tema vahepealsetele filmidele jälgisin teda hoopis teisiti. Tema tegelaskuju oma vennaga olidki üldsegi kaks kõige koomilisemat tegelast, sest nood asetati iga tööotsa peale, mis nõudis aktiivset liikumist või lühiajalist ümberkehastumist. Mõnikord olid vennad Malloy`d maskeerunud üha ja sama inimese tarbeks. Lihtsalt hea koomikaga tüübid, kes lisasid röövi planeeringule vürtsi juurde. Clooney ja Pitt ehk Ocean ja Rusty olid kogu röövlibande ninamehed. Nemad organiseerisid rahvast kokku ja olid pea alati ühel nõul. Kokku saadigi 11 inimest nagu pealkirigi ütleb. Iga tegelane oli oma tuntava kiiksuga, mis sööbis mällu kogu filmi ajaks. Sõnaõigus anti kõigile 11 mehele. Mitte keegi ei jäänud ringist välja ja nähti vaeva, et vaatajale põhjalikult või piisaval määral tutvustada eriliste oskustega mõttekaaslasi. Rusty (Pitt) ja Ocean (Clooney) olid nagu vennad, sest vahel võisid nad justkui lugeda üksteise mõtteid ja vastata niimoodi, et Ocean alustab lauset ja Rusty lõpetab.

Need kaks olid ekraanil sõna otseses mõttes paras paar, sest miski neis klappis vägagi sujuvalt. Teiste seas tõusid tähtsale kohale Don Cheadle ja Carl Reiner. Cheadle on kindlasti koos Denzel Washingtoniga üks parimaid mustanahalisi näitlejaid. Alles nädal tagasi sattusin nägema Crash`i viimast poolt tundi ja võtsin vaevaks, et vaadata seda suurepärast filmi veidikenegi uuesti. Jällegi Cheadle paistis teiste seast kõvasti silma ja sama oli ka Ookeani seeria esimese osaga. Iga näitleja oli igati vormis, et olla väljapaistev. Päris palju rakendusi jagati Malloy vendadele, aga ühe suurima ja püsivama osa sai endale Carl Reiner, kes kehastas Saul Bloomi ning tema ülesanne oli teeselda huvitava nimega Euroopa miljonäri, ühte vaimukamat kattevarju kogu filmis. Näitlejat ennast nägin esimest korda, aga ta suutis maha panna parajalt värvika tegelase. Vennad Malloy`d väärivad samuti kiitust, sest nende vennaarmastusele kohane vennalik üksteise tagumine tasus end Benedicti tööotsa juures suurepäraselt ära. Iga liige andis midagi ebaharilikku juurde ning selle tulemusena sündiski päris värvikas ja stiilne rühm röövleid, kuigi vägisi jäi mulje, et iga näitleja täitis rolli enda äranägemise järgi.

Tundus, et Clooney ja Pitti tegelaskujud sobisid neile isegi liiga valatult ja jäigi arvamus, et nad üritasid võib olla kehastada iseennast. Vahel tuli see külg rohkem, vahel vähem välja, aga silma hakkas ikkagi. Nüüd aga suurejoonelise röövplaan, mis omas filmi juures äärmiselt tähtsat rolli, sest suure rööviga peaks koos käima ka kavalamat sorti plaan. Kavalaks Danny idee osutuski ja seda enamgi veel. Filmi jooksul käsitleti plaani etappide kaupa ja seega ei antud koheselt ette plaani tõelist suurust ja sõltuvust kõigest kirjapandust ja juhuslikust. Esmalt toimus 10 andeka inimese värbamine ning seejärel suunduti alles Las Vegasesse. Näitlejate rõõmsameelne olek muutis keerulise lihtsamaks, aga samas tuli Danny röövi läbiviimise meetod avalikuks järkjärgult, mis omakorda keeras pinget juurde, sest ei osanud ette ennustada ees ootavaid pöördeid. Arukalt koostatud võrgustik, sest nii ei saa palju ette aimata. Vahel võib isegi midagi päris segamini minna, aga film suutis igasugused augud korvata. Tuletab meelde mõnda krimisarja nagu C.S.I, kus toimub roim ja siis tükk tüki haaval korjatakse pusle kokku. Ocean`s Eleven hiilgas tegelaste rohkuse ja mitmekesisusega, aga kohati jäeti kasiino röövimisest mulje, et sellist mõõtu ettevõtmine on köömes tegevus. Aga film on film ja seal saab ju kõike teha. Peaasi, et asi oleks loogiline. Nii vähemalt minu meelest suudeti ette näidata. Asi on lihtsalt selles, et liigne lihtne suhtumine muutis kasiino röövimise jaoks tehtud pingutused veidi ebaolulisteks.

Tulemus oli siiski vaatamata kõigele märkimisväärselt andekas. Ookeani 11 meeskond ehitas harjutamise otsatarbeks täpse koopia Benedicti seifist ja see muutus röövi käigus väga oluliseks vahendiks, et petta jälgivaid silmu. Raha toodi välja umbes nii nagu eelkäijad. Ainuke vahe oli see, et keegi ei langenud võimude haardesse. Andy Garcia halva kuulsusega kasiinoomanikuna oli tähelepanuväärne. Ta on märgatavalt vanemaks jäänud, kuid energiat ta paistab küllalt jätkuvat. Külma närviga mees, kes valitses oma kasiinosid raudse haardega, aga Danny Ocean suutis isegi tema pihtide vahele jäädes ajada Benedict`il harja punaseks ja enesevalitsus oligi läinud. Matt Damon pisivarga Linuse rollis osutus kaunis abituks ja kohmetuks, aga see tuleb arvatavasti Jason Bourne jõulise esituse pärast, mis on siiani jäänud eredalt meelde. Seepärast oligi raske teda ette kujutada rahuliku ja tagasihoidlikuna. Reuben Tishkoff oli endine kasiinoomanik, kes kättemaksu pärast rahastas Oceani röövi. Tishkoffina sai näha Elliot Gould`i, kelle esituses oli omalaadse suurvärgiga vanamees otse kümnesse. Enne lõputiitrid nauditi vaadet purskaevule ja mindigi laiali.

Plaani areng ja lõpplahendus olid täpselt nii tugevad nagu filmgi. Kui pinge läks nõrgemaks, siis sama juhtus ka plaani tõsiseltvõetavusega. Seda õnneks palju ei juhtunud ja pean tõdema, et staaride paraad sai hakkama stiilse ja kavala kelmikomöödiaga. Soderberghi filmina muutus Ocean`s Eleven mitmekesiseks ja huvitavaks pealaest jalatallani, aga liigne lõtvus röövi suhtes kahandas veidikene filmilikku usutavust.

7/10

The Machinist 2004

Lavastaja: Brad Anderson

Osades: Christian Bale, Jennifer Jason Leigh, John Sharian jne.

Christian Bale on jäänud silma erilise pühendumisega. Seda tõestavad kaks filmi: The Machinist ja Rescue Dawn. Rescue Dawn on juba ammu vaadatud, aga luupainajalik müsteerium Machinist sattus alles hiljaaegu vaatamisjärjekorda ning tõsiasi, et Bale`i välimus kannatas selle filmi tõttu tohutult, kutsus kohe vägisi mind ligemale. Brad Anderson on suhteliselt tundmatu nimi ja tema käe all polegi midagi erilist valminud, kuid The Machinist osutus olema just selline maiuspala nagu mulle meeldib. Küsimusi tekitav, äärmiselt veider ja kahtlase materiaalse väärtusega otsast lõpuni.

Trevor Reznik ei ole aasta otsa maganud ja ta on selle aja jooksul kaotanud ka üle poole oma kehakaalust. Töötades päevast päeva tehases masinate keskel hakkab Trevor kahtlema oma mõistuses, sest ta kipub pidevalt nägema ja tundma asju, mida tegelikult ei ole. Isegi ilmingute suhtes ei ole ta kindel, mis on ja mis ei ole tõelisus. Üha raskem on vahet teha reaalsusel ja unenäol.

Üldjuhul mulle müsteeriumid meeldivad, kuid mitte igaüks, sest tänapäeval peab film olema suuteline näitama leidlikust ja nutikust. Seda ei jätku just iga filmi jaoks, aga The Machinist on kindlasti pea igas mõttes mõistatuslik ja unenäoline elamus igale müsteeriumi austajale. Filmi suurimaks trumbiks on Bale`i näitlejatöö ja kõhedusttekitav visuaalne külg. Bale võttis oma rolli jaoks kõvasti kaalust alla ja tulemus oli härivalt jube vaatepilt. Kujutage ette Bale`i kõndimas ringi jubeda kondikubuna. Nälgimise põhjus oli seotud filmi lõpupüandiga. Nii et palju ei saagi kirjutada selle kohta. Reznik oli tavaline tehasetööline, kes selgitamata põhjustel pidevalt kõhnus. Mees ise ka paistis justkui mitte teadvat oma olukorra tõsidusest. Tema füüsiline seisukord ei tekitanud mehele piinu, kuid ega vaatepilt just kena ei olnud. Bale`i näitlejatöö oli üle ootuste väga tasemel. Olen teda mitmetes suurtes filmides näinud, kuid väiksemate, aga sügavamate rollide peale ei ole ma eriti tihti sattunud. Haiglase välimusega Trevor Rezniku osatäitmisega sai Bale huvitaval kombel suurepäraselt hakkama. Bale`ile omane kehakeel ja näoilme töötasid rolli jaoks meeletult hästi.

Kuigi Rezniku osas ongi Bale arvatavasti kõige eristuvam oma eelnevatest ja järgnevatest töödest. Läbi eri filmide tuntav iseloomulik joon on küll olemas, aga The Machinist`is oli ta hoopis teine inimene. Film hargnes lahti rahuliku hooga, kuhu pilluti sisse reaalsuse piirimail tegutsevad ilmingud. Kordagi ei saanud päris kindel olla, et Rezniku silme ees toimuv on päris või tema enda kujutlusvõime vili. Ivani tegelaskuju ilmumine oli kõige häirivam, sest tema suhtes ei olnud ma kuni tõe välja ilmumiseni päris kindel. Ivan töötas Reznikuga samas tehases või nii ta vähemalt ütles. Tema kahtlane irve ja käitumine viisid lõpuks täieliku mõistmiseni, aga enne püanti ei suutnud ma Ivani otstarvet kindlaks määrata. Omad kahtlused või õigemini teooriad olid olemas, aga mitte eriti vettpidavad. The Machinisti saabki kõige paremini nautida, kui alustad vaatamist puhta lehena, sest muidu tekivad liigsed spoilerdamismõtted pähe. Nii ma enam-vähem tegingi. Teadsin ainult kõhnast Bale`st ja muud mitte. Reznik nägi asju, mille olemasolus ta ei olnud sugugi kindel.

Algselt ei osanud ta üldsegi kahelda, sest kõik tundus olevat kellegi kättemaksuplaani moodi. Ivan ja õnnetus töö juures olid loomulikud, kui välja arvata Ivani pidev ilmumine ja kadumine. Rezniku ainsaks vestluskaaslaseks oli lennujaama kohviku töötaja Marie, kelle juurde läks ta pea alati õhtust sööma, kuigi ta ei puutunud oma toitu mitte kordagi. Reznikus süvebes pidevalt paranoia kõige suhtes ning pikapeale ei suutnud ta enam mitte kedagi usaldada. Kõige oskuslikum oli vihjete edasi andmine, sest kordagi ei reedetud filmi alustala, vaid alati mindi ümber nurga. Filmis oli ka päris palju varjatud vihjeid, mille peale saab tulla alles pärast lõppu. Visuaalne pool rõhutas sinakat, võib olla isegi teatavat tööstuslikku tooni. Film kulges rahulikult ja suhteliselt loomulikult. Seda rahu häirisid kahtlustäratavad seigad, mis rõhutasid pidevalt sürreaalsusele, kuid jällegi ei saanud olla täiesti kindel, mis ekraanil toimub. Lisaks kõhnumisele kannatas Reznik unetuse all. Ta ise ütles, et ta ei ole maganud aasta aega ning see asjaolu juba isegi veidi aitas filmile valgust heita, kuid maailmas, kus iga järgmine tegevus on küsitava eesmärgiga, on raske uskuda ka ainsat valgust, mis filmi ilmub. The Machinist ei olnud hirmutav ega verine, aga siin domineeris haiglaslik õhkkond, mis ümbritses eelkõige Reznikut.

Külmakapi uksele poomismängu tekkimine oli siiski veidi hirmutav, sest see aina jätkus ja jätkus. Ei saagi palju sisu kohta kirjutada, sest iga liigne sõna võib tähendada spoilerdamist. Lavastajatöö ja stsenaarium olid suurepärased. Eriti just stsenaarium, mille osav manipuleerimine haarab vaataja endasse ja siis kohutab lõpupüandiga niivõrd huvitaval kombel, et pole kohe sõnu. Bale tegi kindlasti oma karjääri parima rolli. Niivõrd kummalisena ei olegi ma teda varem kohanud ning tundus, et ta võtisoma osa äärmise tõsidusega. Mis siin ikka salata, ta sai hämmastavalt hästi hakkama unetuse ja kõhnumise all kannatava mehena, keda ümbritses luupainajalik maailm. Lõpusirgele jõudes hakkas muidu väga segane sisu selginema ja lõplik valgustus oli mulle selgemast selgem. Tagantjärele mõeldes sai hästi eri punkte ühendada ja terviklik lugu oligi käes. Teostus oli kunstilises mõttes väga professionaalne. Pikad ja vaiksed stseenid, visuaalselt kõhedad tegevuspaigad ja erinevad sümbolid, mis vihjasid filmi selgitamisele minevat sisu. Lõpus valgesse tuppa jõudmine tähendas arvatavasti teenitud karistuse saamist, kuigi ma arvan, et vaene mees kannatas oma teo eest juba niigi.

Tõeliselt haige müsteerium, mis pole võib olla igaühele, kuid ühele tõelisele filmisõbrale läheb kindlasti peale.

9,5/10

The Last Airbender 2010

Treiler M. Night Shyamalani töötlusele animaseriaalist Avatar: The Last Airbender. Võib olla võtan ka ise selle seriaali ette, et end kurssi viia. Ma ei ole just suur sõber animaseriaalidega, aga annan siiski võimaluse. Huvitav, et Shyamalan niivõrd teistsuguse filmi ette võttis, aga eks mees teab, mida teeb.

Knowing 2009

Lavastaja: Alex Proyas

Osades: Nicoals Cage, Rose Byrne, Chandler Canterbury jne.

Alex Proyas`i varasemad filmid nagu The Crow ja Dark City hiilgavad omapärasuse ja iseäraliku stiiliga. Üks viimastest tema käe all valminud teostest on I,Robot, mis jäi kahvatuks varasemate töödega võrreldes. Mõte oli iseenesest üsnagi hea, aga teostus osutus liigagi tavaliseks ja seega ka oluliselt pingevabamaks. Tuntav omapära ei säranud enam nii tugevalt nagu enne. Nii võiks ka Proyas`i uusima filmi kohta öelda, aga siiski suutis Knowing rabada oma lõpplahendusega ning vaatamata teostuse puudujääkidele sai Knowing`us esitatud mõttega päris korralikult maadeldud. Tekkis palju teooriaid ja film, mis paneb mõtlema, ei saa mitte kuidagi halb olla.

John Koestler on õpetaja, kelle poja kätte satub 50 aastat tagasi ajakapslis seisnud paber, millele on kiiruga kirjutatud erinevad numbreid. Algul ei pööra John imelikule numbrijadale tähelepanu, aga õige pea ta avastab, et numbrid viitavad otseselt juba toimunud katastroofidele ning allesjäänud arvud annavad mõista, et tulekul on midagi veelgi kohutavamat. John järgib arve, kuid arusaamine tuleva suhtes käib isegi üle tema jõu.

Tahaks kindlasti mainida, et filmi reklaamimine oli äärmiselt ebaõnnestunud. Treiler näitas kohe ära, mis filmiga on tegu ja ma ei kavatsenudki seda vaadata. Treiler andis mõista, et tegemist on filmiga, kus peategelane leiab numbrid ja päästab päeva, aga õnneks midagi sellist Knowing ometigi ei pakkunudki. Nicolas Cage on vaatamata kõigele üsnagi andekas näitleja, kuid viimasel ajal ei ole olnud just palju filme, mis näitaksid Cage`i võimekust. Knowing seevastu just selle poole püüdlebki, aga Cage jääb ikkagi oma tuntud healoomulise suhtumisega tegelase piiridesse ning temalt polnudki midagi uut ja huvitavat oodata. Vanasti oli ta hoopiski erinevam, aga nüüd kipuvad ta uued rollid olema sarnaste omaduste ja motiividega. Mitte küll kõik, aga just eelnevalt kirjeldatud tegelasena jääb Cage suhteliselt tihti meelde. Nimi Alex Proyas ütleb mulle nii mõndagi, kuid petlik ja lihtlabane treiler pettis niimoodi ära, et Proyas läks sootuks meelest ära. Knowing on film, millest ma ei oodanud palju, aga sain kuhjaga rohkem kui oleksin isegi lootnud. Vaatama asusin teatava ootusärevusega, sest sisimas ma teadsin, et selles filmis peab olema midagi erilist ja ega ma nii väga ei eksinudki. Esimene pool filmist keskendub Cage`i tegelase numbrite avastamisele ja nende saladuse päevavalgele toomisele. Just selline lähenemine mind tohutult häriski, sest avar mõttelend tuli ilmsiks alles lõpuminutitel ja alguses toimunud askeldamine ei olnud huvitav vaatamine. Põhjus on lihtne: sedalaadi uurimustöö tundmatu kallal on olnud juba mitmeid ja mitmeid kordi kasutuses. Salapäraste numbrite uurimise ja katastroofidele jälile jõudmise vahele ei pakutud peaaegu et meelega uusi mõtteid ega tegutsemisviise.

Saladuseloori asetas filmile algusminutid, kus tutvustati numbritejada kirjutanud tüdrukut ja tolle edasist saatust. See oli pidepunkt, mis aitas üle elada tüüpilise lähenemise ja samas valmistas ette meeletuks avastamisrõõmuks, sest seda just Knowing pakkuda suutiski. Algus oli petlik ja nii saigi meeli varjutada ning tagada tugev pinnas üllatusmomendiks. Cage oli osades stseenides isegi veidi naljakas, sest tema arusaamatu käitumine lennuõnnetuse ohvri suhtes ei olnud kaugeltki inimlik. Nimelt Cage`i tegelaskuju jooksis pärast numbrite poolt ennustatud lennukatastroofi põlevate rusude vahel ringi ja hüüdis temast mööduvale leegitsevale mehele tugeva ja selge häälega "Hey" ning siis möödus põlevast mehest nagu poleks midagi juhtunudki. Kuidagi veider ja ebaloomulik, et midagi niivõrd imelikku sellisesse tugeva põhjaga filmi sattus. Vaatamata tüüpilisele lähenemisele suudeti pakkuda kahte päris muljetavaldavat, verist ja suurejoonelist õnnetust. Esimene oleks kindlasti lennuki hädamaandumine kiirtee kõrvale, mis oli üles võetud ühe pika kaadrina. Ühte kaadrisse jäi lennuki langemine ja maasse põrutamine koos kõigi loomulike tagajärgedega. See jättis isegi korraliku värina minusse ning sama suutis ka metrooõnnetus, mille jooksul kujutati ohvrite juurdekasvu külma närviga ja puhta pildiga, kui inimesed perroonil kohtusid rongiga. Need suuremat sorti ettekuulutused rikastasid üksluist ja ettearvatavat ettevalmistust viimasteks numbriteks, mille sõnum ei olnud sündmus, mida saab peatada.

Kui ekraanile ilmusid Whisper People, siis sain koheselt aru, et Proyas`i käsi hakkabki nüüd täistuuril tööle ja ma ei eksinud. Arvudele selgituse otsimisega jõuti välja need kirjutanud naiseni, kes juba teadagi enam peategelasi ei saanud aidata ja abiks tuli hoopis numbrite omaniku tütar, kelle jutt hullust emast suunas mõtted kõrgema eesmärgi poole, kuid ega minagi suutnud arvata, et viimane numbripaar viitab viimasel ajal väga aktuaalseks muutunud teemale. Knowing omandas poole kestvusaja möödudes õudusfilmile omased tunnusjooned ja see toimus suuresti tänu kummaliste pimeduses seisvate inimeste ehk Whisper People pärast. Nende ilmumisega kadus etteaimatav sündmustiku kulgemine ja edasine muutus iga minutiga üha haaravamaks ja mitmepalgeliseks. Numbrite uurimine oli kõigest eeltöö, et jõuda viimase ja kõige hukutavama ennustuse juurde. Numbrid kirjutanud naise tütar osutus mõningase mööndusega iga sarnase filmiga kaasa käivaks klišeeks, sest tema peamiseks otstarbeks jäi olla hüsteeriline ja mitte midagi arusaav meeleheitel ema. Knowing`u enda mõte tõusis poole filmi möödudes kohati päris kõrgele ning lõpptulemust võtab iga vataja kindlasti isemoodi. Mina ise olen oma arvamuse selles suhtes enam-vähem kinnitanud, aga päris kindel ei saa olla mitte millegis.

Nüüd tuleb väike spoilerdamine ja kes pole näinud, see parem ärgu edasi lugegu. Filmi põhimõte seisnes minu arvamusel inimkonna päästmises. Viimased numbrid viisid Maa hävinguni ja põhjustajaks oli praegu palju teooriaid tekitav Päike. Päike põletas Maa ja ainult valitud inimesed toimetati taevaste olendite poolt uuele planeedile, kus elu saaks uuesti alata. See on üks seisukoht. Võib ka nii võtta, et inglid olid hoopis tulnukad, kes võtsid endile ülesandeks päästa Maa rahvas. Filmi pool pakutud olendid hiilgasid valgust ja ei saagi päris kindel olla nende olemuses, aga ma olen päris kindel, et tegemist oli inglitega. Spoilerdamine on nüüd läbi. Cage kehastas teadusele toetuvat tegelaskuju ja sellisel meetodil kummutati tema tõekspidamised ja näidati, et miski ei ole igavene. Ta sai sellest aru ja leppis oma saatusega planeet Maal. Väga suurejooneliseks kujunes viimase kurjakuulutava ettekuulutuse täideviimine. Toimunud hävingut ilmestas suurepäraselt sobilik muusikavalik. Lõpplahendus tõesti üllatas mind väga positiivselt, sest see oli ootamatu ja ka parajalt originaalne. Cage ja teised näitlejad jäid keskpärasteks, aga filmi mõttele vihjati tegelikult juba algusest peale, kui näiteks isa ja poeg arutasid maavälise elu olemasolu üle ja kõrgem mõte korvas suures osas teostuse puudujäägid. Nii võib teisigi vihjed leida tervest filmist, sest tagantjärele mõeldes muutub kõik üha selgemaks kui punkte ühendada lõpusündmustega.

Intelligentne ja kahepalgeline teos. Proyas suutis jälle rabada, kuid tema vanemad filmid on märksa tugevama käega valminud, aga sellegi poolest võib Knowing`le ainult au anda. Film suutis esile tuua imestust ja päris palju mõtlemisainet ning see tähendab ka juba midagi.

7/10

Zombieland ja Thirst 2009

Koomiline treiler Zombieland`ile, kus peaosas Woody Harrelson. Miskipärast meenutab Shaun of the Dead`i, aga eks näeb, mis välja tuleb.

Oldboy lavastaja Chan-wook Park`i värske teose Thirst`i treiler. Viimane aeg Oldboy ja mehe ülejänud filmid ette võtta.

Drag Me To Hell 2009

Lavastaja: Sam Raimi

Osades: Allison Lohman, Justin Long, Lorn River, Dileep Rao, David Paymer jne.

Viimasel ajal pole USA toodangu hulgas olnud pea mitte ühtegi tugevat õudusfilmi. Mõni siiski on, aga enamjaolt on need lihtsalt ajaviiteks või mõni hoopis meeldetuletuseks. Ring mõjus kunagi väga tugevalt ning siiani vaatan vahel seda suure heldimusega. Ega midagi hirmsat seal väga ei olegi, aga Ring`i puhul on tegemist õudukaga, mis tõesti on korralik saavutus. Mööda ei saa vaadata ka asjaolust, et Ring on ju veel pealekauba Jaapani filmi uusversioon, aga vaatamata sellele ei ole Ring oma sära kaotanud. Seda ei saa aga absoluutselt öelda viimaste samalaadsete kohta ja ma mõtlen just USA õudusfilme. Enamus püüavad liialt palju ehmatada ja olla väga, väga surmtõsised ning seega ei ole nad lühikese aja möödudes enam meeleski. Silent Hill kuulub arvatavasti samuti õudusfilmide hulka, aga ka seda näiteks ei anna võrrelda vähemalt minu arvates hiljutiste hädiste kriipivate ja tontlike horrorfilmidega, sest see on hoopiski teistlaadi film. Aga tulles tagasi põhilise juurde, siis tänu härra Sam Raimile sain jälle tunda tõelist õudust üle pika, pika aja.

Noor Christine Brown töötab laenukontoris ja peagi peaks teda ootama ametikõrgendus. Tal on armastav ja hooliv poisssõber ning elu on üleüldse väga ilus. Aga seda kuni päevani, kui Brown on sunnitud tagasi lükkama vanemas eas mustlasnaise Sylvia Ganushi laenupalve. Ganush tunneb end äärmiselt häbistatuna pärast väikest intsidenti ning vana naine paneb Christine`le needuse peale, mis peaks noore naise sõna otseses mõttes lohistama otse põrgusse. Nüüd on Christine`l aega 3 päeva, et leida väljapääs kindlast hukatusest või ta piinleb igavesti põrgus.

Varajane reklaamikampaania oli äärmiselt tagasihoidlik, sest ilmus ainult üks poster ja sama oli ka treileriga, kuid see ei tähenda ju tegelikult midagi. Sam Raimi on niigi tuntud nimi, et tema uusimat tööd huviga vaatama rutata. Erilisi ootusi mul ei olnud ja arvan, et seetõttu sain ka suurema elamuse osaliseks. Võiks öelda, et viimati valminud liiga püüdlikud uusversioonid ja muud sarnased filmid tegid oma eeltöö, et Drag Me To Hell saaks mõjuda kui värske tuulena muidu väga üksluiselt tuulevaiksel USA õudusfilmimaastikul. Treiler oli iseenesest isegi veidi igav või siis teisiti öeldes ei tekitanud see kindlat kinnomineku vajadust, aga üha enam hakkasin endale meenutama Sam Raimi filmipagasit ning seega ootusärevus üha kasvas. Drag Me To Hell`i võiks iseloomustada kolme märksõnaga-huumorikas, rõve ja hirmutav. Tavaliselt selline kooslus ei tööta efektiivselt, aga Raimi käe all valmis selle filmi nöol hoopiski midagi etemat kui lihtsalt efektiivne. Sündmustik algas lühikese sissejuhatusega, et tutvustada needuse Lamia tegutsemisviisi ja lõpptulemust. Ohvriks oli väike poiss, kes lohistati teadagi kuhu. Mõnikümmend aastat hiljem saame tuttavaks noore, ilusa ja eduka pangatöötajaga, keda ootab ees kohtumine proua Ganush`iga. Ganush oli (ebaviisakalt end väljendades) vastik vanamutt, kes võis ühteaegu olla malbe naeratusega ja samas ka parajalt rõve. Juba pangas laua taga proteeside eemaldamine ja klaaskommide lutsimine oli omaette vaatemäng, mille peale sai mõnusalt istmel veidi niheletud ja omaette muiatud.

Roosiline ja helge algus asendus uskumatu kaklusega, mille algatas vihast pöörane Ganush. Seda kõike vaadates oli raske jääda tõsiseks, sest kui juba laenust ilma jäänud vanem naine röögib ja peksab meeletult oma vaest ohvrit, siis lihtsalt ei saa olla ilma naeratuseta suul. Mis siis, et selline olukord ei tohiks olla naljakas, aga hoogne soojendus eesolevaks filmiks määras enam-vähem paika, millist õudust ma tundma hakkan saama. Suurim erinevus Raimi varasematest filmidest oli vere puudumine. Film oli tohutult lennukas ja pingeline, aga peale ühe teatud koha verd tegelikult ei olnudki. Vanasti muidu väga armastatud verepulm oli asendatud rõvedusega, mis tõesti manas esile reaalse jälkusetunde ning jällegi äkilise naerupahvaku. Rõveduse all ma mõtlen okset, tatti, lima, usse, kärbseid ja muud värvikaid lisandeid. Iga järgmine õudusmoment oli ootamatu ja rabava lahendusega. Tingimata ei pidanudki peategelast kimbutama kurjad vaimud, sest ka teisiti sai näidata vägivalda endast väetimate kallal. Nimelt oli Christine sunnitud ohverdama looma ja see väike armas olevus on juhtumisi ka mul kodus olemas ning seetõttu vaatasin ohverdust teatud halvakspanuga. Kõiksugu õudushetked mõjusid värsketena ja uudsetena, kuigi kõik, mida siin filmis näeb on arvatavasti varem kasutatud.

Parim külg filmi juures oli hüsteeritseva naise puudumine, mille üle ma olen siiralt õnnelik. Allison Lohman kehastas Christine`i ja oma kena näolapiga ei muutunud ta kordagi häirivaks ega ebasümpaatseks. Pigem just vastupidi. Läbivaks jooneks Christine juures oli saleduse jälgimine, sest naisel oli olnud varasem kogemus suure kehakaaluga ning tänu sellele ei kippunud ta kogu filmi aja eriti midagi magusat ega rasvast naljalt sööma. Minu meelest üsnagi tähelepanelik, et luua peategelasele needuse kõrvale ka omad isiklikumad probleemid. Sisu jäi üsna tavaliseks, aga teostus oli liialt pingeline, mitmekesine ja lõbus, et see seik saaks filmielamust kuidagi rikkuda. Kuhu läheb deemonite all kannatav naine abi saamiseks? Muidugi selgeltnägija juurde, aga kõik need klišeed ei olnud üldsegi tobedad ega tülpimust esile kutsuvad. Selgeltnägija stseeni juures keegi kinos tagareas kohe pidi vaikselt, aga kuuldavalt kommenteerima "Thank you. Come again". Kõik vist teavad, et see pärineb Simpsonite tegelase Apu suust. Huvitav oli vaadata, kuidas inimesed eesridades rahuliku lainetusega naerma purskasid. Mõni vaikselt, mõni valjult. Christine sai sihi kätte ja jätkuva järjekindlusega hakkas vaene naine otsima viise needuse peatamiseks. Needuse kulgeb kolme päevase piinamisega mistahes moodustiste läbi ja siis avanevad põrguväravad. Aga tee sihtpunktini tehti filmis võimlikult humoorikaks ja jälgiks. Ma pole kunagi kinos õudusfilmi vaadates alatasa naernud, aga eks iga asja jaoks on kord oma aeg. Drag Me To Hell ei olnud labane, ärge seda arvake.

Väga lihtne on muuta rohke huumoriga täidetud õudusfilm mõttetuks lahmimiseks, mis ei ole õudne ega naljakas. Lihtsalt labane, aga Raimi kätetöö oli täpselt tasakaalus, et mina kui vaataja tunneks läbi osavalt koostatud lõbususe tõelist pinget ja õudust. Justin Long ei meeldi mulle mingil põhjusel, aga siin omas ta väikest rolli ning palju teda just nägema ei pidanud. Ei taha kedagi heast peast halvustama tulla, aga miski temas ei lase mul ta näitlemist kannatada. Tema osa Christine poisssõbrana oli siiski üllatavalt meeldiv ning seega ei pidanud ma talle altkulmu otsa vaatama. Värvikamad kohad olid meediumi ja surnuaia külastamine. Lohmani tegelaskuju muutus vihma käes hauda rüvetades täielikult, sest enne isegi teda piirava õuduse käes oli ta üpriski häbelik ja mitte just väga enesekindel, vaid hea südamega farmis kasvanud naine. Surnuaial muutus ta aga kiirelt raevukaks. Eks tal sai Ganushi kättemaksust villand ja võttis nõuks suruda needus vanamutile kurku kinni. Nüüd tuli meelde, et meediumi juures tugeva lärmi lõppemise järel keegi kinokülastajatest suutis ikkagi mainida, et nüüd tuleb kindlasti üks väga kõva pauk. Eriti hästi kostus see lause just sellepärast, et vali heli lõppes järsuslt ning kommenteerija ei jõudnud oma häält vaiksemaks võtta. Aga pole lugu. Värvikas film ja värvikas publik. Filmi lõpp oli ootamatu nagu kogu filmgi.

Drag Me To Hell üllatas mind tervikuna ja pärast seanssi värske õhu käes seistes tundsin, et sellest kõigest jäi väheks ja tahtsin koheselt jälle midagi nii pöörast tunda. Väga lõbus, õudne, pingeline, rõve ja lennukas horrorfilm.

P.S: Filmil on võrratu poster=)

9/10

Terminator Salvation 2009

Lavastaja: McG

Osades: Christian Bale, Sam Worthington, Bryce Dallas Howard, Moon Bloodgood jne.

Kaua sai oodatud ja lõpuks sai ka nähtud ning pettuma ei pidanud. Minu arvates igati tubli saavutus Terminatori seeria järjeloona. Terminator 3 ei ole selle kõrval isegi iseseisva filmina mitte midagi erilist. Mingit Cameroni loomingul liugu laskmist Salvation ei pakkunud ning film pakkus hoopis ise palju uut ja huvitavat. Iseasi, kuidas miski aja-või tegelasteliiniga kokku sobitus. See on ju nüüdseks segamini nagu pudru ja kapsad. Eks alati saab midagi välja noppida ja sõimama hakata, aga Salvation suudab iseenesest olla iseseisev koos kõigi oma tegelastega ja uue ülesandega näidata Skyneti poolt hävitatud maailma ning edukal viisil jätkata ligi 20 aastat tagasi loodud filmisarja.

Nüüdseks on aasta 2018 ning pommid on langenud. Maailm seisab varemetes ja Skyneti hävitustöö läheb jätkuvalt edasi. Ilmub üha uusi tõhusaid terminaatoreid ning lootus elule hakkab üha enam muutuma lootusetuks. Minevikus nii mõndagi läbi elanud John Connor omab suuri eeliseid Skyneti taktika ees, sest tänu kogetule oskab ta ka vastavalt võidelda. Maailma varemetest ilmub välja Marcus Wright, kes ei mäleta mingil põhjusel oma minevikust suurt midagi ning õige pea avastatakse Marcuse saladus, mis paneb jahmatama isegi Connori. Skynet valmistub viimaseks löögiks ning inimeste uus relv masinate vastu võib osutuda efektiivseks, kuid üha enam hakkavad ilmuma asjaolud, et kõik polegi nii nagu paistab.

Salvationi algustiitrites kõlas kunagise Terminatori seeria tunnusmuusika, mis nüüd oli küll ümber kohandatud, kuid läbiv tuntud viis oli ikkagi olemas. Pealkirja ilmumine vihjas otseselt 1. osale, kus suured tähed liuglesid ekraanil umbes samamoodi. Ja siis kauaoodatud film algaski ning oi kuidas ma pettuma ei pidanud. Väike kartus enne oli, sest lavastaja McG, kelle naeruväärne nimi ja eelnevad tööd ei äratanud eriti tugevat usaldust, aga mida rohkem hakkasid ilmuma igasugused TV Spotid, trailerid ja muud karvased ja sulelised, seda enam hakkasin rahunema, sest promo järgi jäi mulje, et rahadega ei koonerdata ja postapokalüptilist maailma saab nähe täie eest. Kuskilt lugesin, et tuumasõja järgse atmosfääri loomiseks uuriti keskonda Tšernoboli ümbruses ja et milline see ümbruskond katastroofi järgselt välja nägi. Sealt nad inspiratsiooni saidki ning kogu filmi saatiski efektselt mõjuv hallikas, pruunikas ja kollakas silma paitav kinematograafiliselt kaunis pool. Ja see kehtis kogu filmi kohta, sest erilist värvimuutust ei tulnudki, aga ega mind selline asi eriti ei häirinud ning minu meelest sobis ühtlane atmosfäär hästi hävitatud linnade ja inimtühjade maa-alade kujutamiseks. Film algas tegelikult üllatava kiirustamisega, mis tagantjärele mõeldes mulle ei istunud, sest oleksin oodanud näha ja kuulda monoloogi valitseva korra kirjeldamiseks. Connor astus koheselt mängu ning temaga sain tuttava sideme koheselt kätte, sest ta on ju juba kolmes filmis väntsutatud tegelane ning lõpuks on ta maailmas, mille eest ta ema teda hoiatas. Christian Bale oli algusest peale õige valik, sest tema kaljukindel ja samas närviline olek sobibki kõige sujuvamalt palju näinud ja kuulnud vastupanuvõitlejale.

Tehniline pool oli vaimustav visuaalide poolest, kuid tähtsaks pean ka osaliselt end väga hästi maksma pannud kaameratööd, sest näiteks mitmed actionstseenid olid koostatud katkematu jadana, mis tõesti tõmbas minu kui vaataja kogu tegevusega kaasa. Ei oleks oodanud nii oskuslikku kaameratööd Terminaatori filmile. Peale Connori olid tähtsal kohal Kyle Reese ja Marcus Wright. Reese`i kehastas Anton Yelchin üsnagi edukalt. Siin oli ta veel üsnagi noor, no kuskil 18-20 ning ta veel ei teadnud oma rollist Connori tulevikus. Marcuse ümber keerles kogu aeg midagi mõistatuslikku, aga film lahkas ta tausta arusaadava järjestusega ning õige pea oligi selge tema kui unikaalse küborgi tähtsus inimkonna ellunjäämises. Lihtsalt enne filmi linastumist käis kogu aeg mingisgune kammajaa tema ümber. Kummalisel kombel oli Wright`i kehastanud Sam Worthington väga sümpaatne juba traileris ning filmis oli tema koos Connoriga kõige tähtsamad tegelased, kuid pean tunnistama, et vaatamata Bale`i võimekusele pakkus Worthingtoni rollisooritus mulle rohkem huvi. Ma ei tea millest see tuleb, aga Wright ehk Worthington oli üle ootuste tasemel tegelane/näitleja. Hea seik oli filmi alguses, kus veidi paljastati Marcuse mineviku. Hakates mõtlema filmiseeria kronoloogiale, siis Marcuse kui ainulaadse koosluse ilmumine tuli kuidagi õige varakult. T-800 polnud veel valmis, kuid juba oli olemas tema. Aga eks seda saab ju võtta kui ülisalajast projekti kuskil maaaluses laboris, sest tema Marcus loodi vist isegi inimeste lõpuperioodil, kui ma praegu ei eksi.

Niisiis, terminaatorid oma eri vormidega olid tuttavad kõigist varasematest filmides. Üks roomikulaadne masin oli filmis lõpus ühes teatavas tehases ning too oli väga sarnane 3. osas koridorides möllanud masinatele. Nii oligi ehk mõeldud, sest preagu on ju tulevik ja kõik need masinad, mis kunagi on näidatud või mainitud oleks mõtekas ka filmis kasvõi korra ära näidata. T-600 hoonete varemete keskel meenutas mõne külje peal isegi enda ette mürisevat ebasurnut. Tal olid peal katkised kaltsud, et ta näeks kaugelt vaadates inimese moodi välja ning seeläbi saab eksinud inimesehakatisi kergemini maha niita. Marcus kohtuski ühe sellisega, aga õnneks oli Reese just seal, kus teda vaja oli=). T-600 oli kohmakas ja ebatäpne masinavärk ning temakese maha võtmine ei olnud Reese jaoks teab mis raske. Reese`i kaaslaseks oli väike mustanahaline tüdruk, kes filmi jooksul ei poetanud ainsatki sõna, kuid ta ilmekas ja samas väikestele lastele omaselt armas nägu tegi oma töö, et mõjuda rusuva apokalüptilise maailma keskel värskendavana. Vaeva oli nähtud nii inimtühjuse kui ka varemetes seisva linna näitamisega. Marcuse eksirännakut kõrbes ja jõudmist hävitatud suurlinna saatis mõnus kitarri tinistamine ning linnale avanud vaade oli veelgi efektsem kui see oli seda olnud varem Internetti lastud pildil. Miinuspooleks loeks Connori ekraanil viibimise vähesuse, sest kui ta oli fookuses, siis oli teda kogu ruum täis ja seda just Bale`i meetodil, kuid Marcusele pühendati hoopiski rohkem aega kui teada tuntud seeria peategelasele. Õnneks oli Bale piisavalt pühendunult oma rolli võtnud, et kõigi ülejäänu hulgast edukalt silma paista. Minu jaoks oli eriti kummaline Connori viis allveelaevale saamiseks. See pole ju absoluutselt võimalik, aga näed filmi topiti ikkagi. Ei tea, milleks küll midagi nii ebavajaliku ja mittelahedat filmi sobitada. Okei, see oli niiöelda lahe, aga siiskir riivas tugevalt silma isegi pärast filmi üle arutades.

Actionit oli Salvationis hullupööra ja see kõik läks muuseas ka asja ette. McG ja Bay sõnavahetus oli lihtsalt labane, sest Harvester isegi ei sarnanenud Bay transformeritele. Miks peakski? See on ju Terminator, kurat võtaks, ja on ju loomulik, et Skynet aretab eriti suurejoonelisi ja massiivseid masinaid. Harvesteri mõte oli igal juhul otstarbeks, sest Skyneti meeles mõlkus T-800 ehk meie Arnold. Skyneti plaan ei olnud küll midagi väga andekat, aga antud filmi sobis selline meetod hästi, sest kuidas kiskja muidu kedagi lõksu püüad, kui asetad ohvri nina ette relva kiskja hävitamiseks. Connori inimlikus päästis sõna otseses mõttes päeva ning inimlikus kehtis ka Marcusele. Connori naist Kate Brewsteri oli õige vähe näha, aga teda kehastas Bryce Dallas Howard, kelle omapära tegi ta rolli suuremaks. Meeldiv üllatus oli Moon Bloodgood, kelle roll Blair Williamsina täitis oma kohta filmis päris edukalt. Enne olid teatud kahtlused tema osa väärtuses, kuid Salvationi kuulus ta koos Marcusega nagu valatult. Miks ka mitte luua isiklikumat mõõtu intriig, see oli tegelikult teatav nostalgiahõng Connori tegelasele. 2. osas oli ka tema terminaatoriga isiklikus mõttes seotud. Film arenes läbi minutite meeldiva hooga ja actioni kuhjaga. Tagantjärele mõeldes oli siiski päris hea moodus jaotada film justkui kahte ossa ehk tutvustavaks osaks ja rohkelt sõjaliseks osaks. Arnold ilmus alles loetud minutitel täielikul kuju, kuid ka kohe koorus ta kest maha ning Connor ja Marcus pidasid maha meeletu kahevõitluse T-800-ga. Kuigi mulle eriti ei istunud päris lõpp, kus tähtsal kohal olid Wrighti eneseohverdus ja Connori raske olukord. Marcus oli liiga meeldiv tegelane, et teda väärikalt eemaldada, aga ka selline lõpp meeldis mulle just nii nagu see oli. Lõpus Connori poolt peetud monoloog viitas järgnevale osale ning lõpetas arvatava uue triloogia 1. osa väärika pauguga.

Action oli tasemel, visuaalne pool kandis end läbi filmi liigagi hästi, näitlemine oli siiski päris hea, kui välja arvata peategelaste liigse eemaletõukamise, terminaatorid omasid kogu filmi ning kokkuvõtlikult öeldes oli Salvation igati korralik järg seeria esimesele kahele osale. Samale tasemele veel ei küündi, aga eks tulevik näitab, mis saab järgnevatest osadest.

Ütleks, et üsnagi tugevad 8 punkti nii meelelahutusliku möllu, Terminatori seeria eduka jätkamise ja hävinenud maa väga meeldiva kujutamise eest.

8/10

Shutter Island 2009

Martin Scorsese uus film, mis arvatvasti saan ka tugeva Oscari ennustuse. Nii selle lavastajaga tavaliselt on, aga filmi trailer ise pani mind igatahes suure huviga linastumiskuupäeva ootama.