Behind The Mask: The Rise of Leslie Vernon 2006

Lavastaja: Scott Glossermann

Osades: Nathan Baesel, Robert Englund, Angela Goethals jne.

Igal slasheril on omad tuntud küljed, mis korduvad ajast aega ja filmist filmi. Me kõik teame, et Jason Vorhees ei pea mitte kunagi oma filmides noori kiimas teismelisi taga ajama. Tema kõnnib rahulikult ja senikaua ta jalutabki kuni abitu nooruk takerdub meeletult joostes kuhugi või siis kuldse reeglina jõuab rahulikult matšeetega aega veetev Jason tormakatest noortest ikkagi ette. Ei pea muidugi rääkima ainult Camp Crystal lake`i rõõmsast elanikust, sest olemas on ka Mike Myers Halloweenist ja Freddy Krueger Elm Streetilt. Iga film on omaette kuulsusega slasher oma isikliku kurjakuulutava sarimõrvariga. Umbes sellise sissejuhatuse tegigi BtM:TRoLV. Ja edasi hakatigi jälgima ühe rõõmsa saladusliku sarimõrtsuka ettevalmistusi uueks ja uhkeks tapatalguks.

Lugu leiab aset Glen Echo nimelises linnas, kus võttegrupp veedab aega Leslie Vernoni nimelise mehega, kes plaanib maksta kätte unisele linnakesele oma julma hukkamise eest. Kõiki ettevalmistusi hakatakse tasapisi filmima ja Vernon on meeskonnale igati abiks. Olukord hakkab aga pingeliseks muutuma kui põnevil dokfilmi tegijad saavad lõpuks aru, et nende väike film lõpeb ainult ühe versiooniga ja see ei tähenda mitte midagi head Glen Echo elanikele või neile endile.

Meeldivat nalja pakkus filmi alguses erinevaid sarimõrtsukaid kirjeldanud käsikaameraga üles võetud kaadrid, kus näidati Myersi ja Kruegeri kodutänavat ning Vorheesi pelgupaika Camp Crystal Lake`i. Kirjeldus toimus täie tõsidusega ja isegi mina pidin minema filmiga kaasa ning tunnistama, et need jõhkrad roimarid olid/on ka päriselt olemas. See oli koomiline, sest neid kuulsaid maniakke on raske tõepähe võtta, aga filmi tarbeks tasuks siiski poolteist tundi veidi tõde moonutada. Enamus filmist oligi üles võetud käsikaameraga ning seega just dokfilmi stiilis, kuigi kõik muu, mis ühte doki reeglina ei kuulu, oli samuti olemas. Leslie Vernon oli Glen Echo legend, mis kirjeldas ühe lapse hukku järsus koses. Aga nüüd see sama lapsuke naaseb Leslie Vernonina, et kätte maksta oma mõrvaritele. Selleks hakkab ise päris kõhn vennike tegema usinalt plaane ja muud sarnast, et olla valmis tähtsaks õhtuks, kui saab hakata lolle noori lõikuma või mõnel muul verisel kombel rappima. Kaamera jälgis Vernonit kõikjal ja selle tulemusena tambiti maatasa niigi õhkõrnad slasherite klišeed. Põnev oli näha punaseks tõmbunud näoga Vernonit, kes oli äsjasest kordaminekust ülemeelikuks muutunud. Ta istus võttegrupiga autos ja selgitas neile avameelselt, missugused on tema arvatavad ohvrid, kes on Vernoni vastu astuv süütu näitsik ja millised noorukid on määratud kiirele või aeglasele vägivaldsele surmale. Nii ta siis seletaski üksikasjalikult lahti erinevaid eeltöid, et muuta tapatalgu huvitavamaks ja traditsioonilisemaks. Neist andekamad olid näiteks noore kohvikuneiu hirmutamine põõsas ja sama süütu noorukihakatise huvi suunamine tema ja Vernoni ühisele sugulastevahelisele minevikule, et luua perfektne uuriv sündmuste käik. Neiu hakkas uurima ja tegi kohutava avastuse ning siis kiljus maskis Vernonit nähes nagu ratta peal. Täpselt nagu lugematutes sama žanri filmides.

Ühe sarimõrtsuka kohta oli Vernon kuidagi jõuetu välimusega, aga hiljem sain selgelt aru, et jõudu tollel jätkub pea et igaks otstarbeks, mida tema raske töö nõuab. Näitleja tundus ka olevat üsnagi ebasobiv antud rolli, kuigi pikapeale harjusin kenasti ära. Koos võttemeeskonnaga külastati ka vanakooli meest, kes jagas Vernonile samal rõõmsameelsel ilmel viimaseid näpunäiteid, et suur tagasitulek oleks ikkagi suurejooneline kordaminek. Vanakooli mehel oli naine ka, kes kiitis tapatalgu pidamist vägagi heaks. Esimene pool filmist keskenduski ettevalmistustele ja selgitustööle, et rahulikut lahti seletada eduka sariroimari teguderohke päev. Eks see oli kõige huvitavam. Sain ju näha uut stiili slasherit, mis võimaldas kõik klišeed uutmoodi läbi elada. Edasine, mis hõlmas noortele kallaleminekut, enam nii uudne ei olnud, aga ka plaanikohasele tapatööle tõmmati kriips peale, sest seni luuludes viibinud filmijad otsustasid Vernonit kuidagi peatada. Filmi ülesehitus oli igati huvitav ja uut mõtet rakendati oskuslikult ning selle teo eest jagan ainult kiitust, kuigi lõpusirgel mindi vanamoodsale teele ja talluti vanamoodsa slasheri rada. Lõpp oleks võinud küll teisiti olla, aga ma üldiselt siiski väga ei kurda, sest mõte oli hea ja kõik need karvased ja sulelised said tänu BtM:TRoLV-le uue näo. Sadistlik abielupaar ja noormehe Vernoni pidev kinnisidee täiuslikust mõrvade jadast lisas omapärast lähenemist anult juurde ja juurde. Vernoni riietusel polnud ka midagi häda, täitsa korralik psychotic maniac on a rampage. Plaanipäraselt kokku sobitatud kindlad ohvritüübid valgusid laiali, aga lõpus välja tulnud kaval sisupööre tegi mul meele ainult rõõmsamaks, sest tore oli näha, et uus mõte kasutati enam vähem täisväärtuslikult ära, kuigi tempokus kuskil filmi keskpaiku andis soovida.

Andekas mõte, üldjoontes uudne ja huvitav tuul slasherfilmide hulgas.

7,5/10