Lavastaja: Christian Volckman
Osades(hääled): Daniel Craig, Ian Holm, Jonathan Pryce jne.
Aasta 2050. Pariis. Linn on täielikult kõikvõimlike jälgimisseadmete mõju alla ja kõik on võimude poolt kontrollitav. Avalon on linna suurim firma, mis lubab kliendile noorust ja ilu. Kui nende noor ja andekas teadlane röövitakse, hakkab asjaga tegelema uurija Karas, kes oma minevikumälestustega võideldes püüab lahti harutada pealnäha lihtsa juhtumi.
Mustvalge pilt lõi Pariisile tõeliselt uue ja tumeda külje ning tänu sellele vaatasin kogu sündmustikku hoopis teise pilguga. Sisu areng jäi iseenesest veidi isegi liiga keskpäraseks, aga siiski ka keskpärasuses leidus mõni huvitav pööre. 2050. aasta Pariisi juures ei olnud küll midagi väga originaalset, aga klaasistunud linna oli põnev jälgida ja muidugi omas selle juures tähtsat rolli just musvalge animatsioon. Tegemist on Inglise ja Prantsusmaa teosega, kuid peamiselt oligi kuulda ainult inglise keelt, kuigi kõik nimed olid just prantslaste omad. Sisu arenes kohati väga etteaimatavalt ja tavapärases võtmes, mida omavad enamus põnevikud või muud karvased ja sulelised. Daniel Craig andis hääle Karas`ele, kes oli palju näinud ja tundnud politseinik. Seegi asjaolu aina süvendas tuttavat tegelaste tutvustamise viisi. Esimene pool filmist ei üllatanud mitte millegagi ning minu peamine tähelepanu oli pööratud animatsioonilisele küljele, mis oli tõesti vägagi andekalt välja kukkunud. Musta ja valge koosmäng erinevates olukordades andis rohkem rõhku tegevusele kui millegile muule. Näiteks kui keegi liikus siseruumis, siis kujutati ruumi konstruktsiooni ja tegelast selle keskel. See oli üpriski huvitav vaatepilt ja seda kordus ka mitmeid kordi. Aga ainult piisavas koguses, et mitte muutuda tüütuks. Mõnel korral jäid näoilmed veidi nurgeliseks, aga enamuse ajast olid tegelastevahelised dialoogid hoopis teise vaatenurgaga ja ilmega. Erinevad stseenid akende ees kasutasid ära musta värvi, et sulanduda ülejäänud ümbrusega kokku. Ka see omadus domineeris kõikjal filmis. Teostuse pool oli Renaissance`l sobilikult kõhe ja tumedates toonides. Kohati meenutas Sin City`t, aga tegu on hoopiski teistlaadi filmiga.
Avalon oli suurfirma. mis tegeles ilu ja nooruse taastamisega. Noore ja andeka teadlase rööviga tutvus Karas teadlase õe Ilonaga, kellega arenes tal kohustuslik armulugu. Üldsegi enamus sisupöördeid olid rahuldavad, aga üldsegi mitte üllatavad. Omaette sai edukalt põhjustest ja tagajärgedest mõelda, kuid ikkagi jäi sees kripeldama, et ma olen juba midagi sellist kuulnud ja näinud ning seega ei pakkunud põhjuste uurimine suuremat sorti pinget. Aga ega silmad ekraanilt ei lahkunud, sest huvitav oli ikkagi, aga lõpptulemus muutus käega katsutavaks juba palju aega enne filmi lõpuminuteid. Õnneks kõik nii etteaimatavaks ei osutunud ja eelkõige lõpp otsustas olla uudne ja teistsugune kui kõik eelnev toimunu. Kui võtta arvesse kogu lugu Avaloni ahnusest ja tegudest, et saavutada esmane eesmärk, mis on nende käehaarde ulatuses, aga siiski liiga kaugel, et seda täielikult omada, siis üldjoontes võib julgelt rahule jääda. Avaloni ilu ja nooruse otsingud ja sellega kaasnenud minevikupatud ilmusid aeglaselt ja arusaadavalt, aga ka selle juures leidus mõni uus seik, mis lisandus loogilise loo juurde, et anda juurde üllatusmomente. Erinevad tegelased oli parajad klišeed, aga loodud keskkond hoidis neid sirge seljaga üleval nagu see juhtus kogu filmiga. Ilma mustvalge animatsioonita poleks Renaissance silmale ei ilu ega põnevust pakkunud. Kõhe atmosfäär kogu linnas oli omal kohal ning tihe lume-või vihmasadu mustal taustal lisas ilu ainult juurde. Lõpupoole arenenud erinevad muutused muidu teada tuntud jutustamisviisi pingutasid loo selliseks, et oli midagi, mida arutada ja üldsegi palju uusi mõtteid, mille üle niisama juurelda.
Veidi kahvatu, kuid elujõuline sisu, aga kaunis animatsioon, mis tõi filmile hulganisti huvitavaid ja teistsuguseid külgi juurde.
7,5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar